Ava peamenüü
Eesti merejõudude looja ja esimene juhataja Johan Pitka
Allveelaev Kalev
Hävitaja Lennuk
Eesti hävitajad visiidil Helsingis 1923. a
Merekindluste Aegna 305 mm patarei nr 1 suurtükitorn 1934. a
Eesti mereväelaste madrusemütsilinte

Eesti merejõud oli Eesti mereväe nimetus 1918-1940 ja tänapäevase Eesti mereväe eelkäija.

Sisukord

LoomineRedigeeri

Esimesed mereväe üksused, Eesti Sõjavägede Staabi Mereväe Jaoskond ja Mereväe Pataljon, moodustati 28. veebruaril 1918. Need lõpetasid tegevuse Saksa okupatsiooni ajal.

Novembris 1918 hakkas Kaitseliit korraldama merekaitset. 13. novembril 1918 võeti Saksa sõjaväelt üle esimene relvastatud vahilaev Laine. Esimene mereväe lahinguvõimega laev oli Lembit, mis võeti sakslastelt üle 18. novembril. Merejõud asutas sõjaminister Andres Larka 21. novembril 1918. Merejõudude organiseerijaks ja juhatajaks määrati kaugesõidukapten Johan Pitka.

VabadussõdaRedigeeri

Mereväe esimene dessant viidi läbi Kundas 23. detsembril 1918. Maaväe toetuseks korraldati edaspidi dessante põhjarannikul, Ingerimaal, Riia lahes ja jõuti välja Väina jõele. Samuti mineeris merevägi Kroonlinna laevateid. Eesti merevägi osales paljudes tähtsates lahingutes, sealhulgas Utria dessant, Laagna lahing, Narva lahing ja Riia lahing. Sõja lõpuks oli mereväega liidetud kümneid uusi laevu, sealhulgas 2 miiniristlejat ja 2 suurtükilaeva. Kokku osales merejõudude koosseisus Vabadussõjas üle 150 erineva aluse.

Vabadussõjast Teise maailmasõjaniRedigeeri

1920 osteti Soomest ratasaurikud Ristna ja Suurop, mis kohandati miinitraaleriteks, aga olid pärast traalimistöid reservis kuni 1928. a, kui võeti uusti kasutusele miiniveeskajate-traaleritena.

Alates 1921. aastast kuulus merejõudude koosseisu merejõudude staap, millele allusid rannavalve-, tehnika-, majandus- ja sideosakond. Merejõududele allus mereside, mis tegeles vaatlus- ja sidepostide organiseerimise ja varustamisega rannikul ning saartel. Kuna merejõududele kuulus ainuke kaablipanemiseks sobiv alus Kompass, kuulus merejõudude ülesannete hulka ka veealuste sidekaablite paigaldamine ja korrashoid.

1923. a. Tõsteti Väinamerest üles 1. maailmasõja ajal uppunud torpeedopaat, mis remonditi ja võeti 1924 kasutusele torpeedopaat Sulevina.

1924. a. hukkus traalimisel Meeme, mis on Eesti merejõudude ainus lahingülesande täitmisel hukkunud laev.

1927. a lõigati vanarauaks Vabadussõja aegne suurtükipaat Lembit.

1933. a müüdi Peruule senised hävitajad Vambola ja Lennuk.

1937. a said merejõud omale allveelaevad Kalev ja Lembit, mis kuulusid ehituse ja varustuse poolest maailma parimate hulka.

1939. a septembris saabus Tallinna Poola allveelaev Orzel, mis interneeriti, kuid millel õnnestus seejärel sõjasadamast põgeneda.

1940. a valmis moodne vahilaev Pikker.

Merejõudude juhatajadRedigeeri

  1. Kaptenleitnant Rudolf Schiller
  2. Kontradmiral Johan Pitka
  3. Mereväekapten Johannes Herm
  4. Kontradmiral Hermann Salza
  5. Mereväekapten Valentin Grenz
  6. Mereväekapten Valev Mere
  7. Kaptenmajor Johannes Santpank

Merejõudude koosseis 1940Redigeeri

Merejõudude likvideerimine 1940Redigeeri

 
Eesti sõjalaevad koos Vanasadamas 1940

Vastavalt Eesti ja Nõukogude Liidu vahelisele kokkuleppele hakkasid 11. oktoobril 1939 Nõukogude sõjalaevad baseeruma Eesti sadamates, sealhulgas Sõjasadamas.

14. juunil 1940 alustas Nõukogude Liit mere- ja õhublokaadi ning pärast võimu ülevõtmist anti Nõukogude sõjajõududele üle tuletornid, merekindlused ja mereside osakonna postid.

Septembris kehtestati Nõukogude määrustikud, laevad määrati Nõukogude Balti laevastiku üksustesse. 30. septembril kirjutas merejõudude juhataja kaptenmajor Johannes Santpank alla oma viimasele päevakäsule. Üleandmisaktidele kirjutati alla 28. oktoobril.

1940. aastal mereväes teeninud ohvitseridest vangistati 43.

Vaata kaRedigeeri