Viru rinne

Viru rinne oli lahingutegevuspiirkond Eesti Vabadussõjas Põhja-, Kesk- ja Ida-Eestis, Eesti Rahvaväe, nende liitlasjõudude ja Nõukogude Venemaa Punaarmee ning Eesti Töörahva Kommuuni väeosade vahel.

Viru rinne
Osa Eesti Vabadussõjast
Toimumisaeg 28. november 191819. jaanuar 1919
oktoober 1919 – jaanuar 1920
Toimumiskoht Põhja-, Kesk- ja Ida-Eesti
Tulemus Põhja-Eesti territooriumi puhastamine Punaarmeest
Territoriaalsed
muudatused
Põhja-Eesti vabastamine
Osalised
Eesti Eesti
Flag of the United Kingdom.svg Suurbritannia
Nõukogude Venemaa Nõukogude Venemaa
Eesti Töörahva Kommuun Eesti Töörahva Kommuun
Väejuhid või liidrid
Flag of Estonia.svg Johan Laidoner
Flag of Estonia.svg Aleksander Tõnisson
Flag of Estonia.svg Otto Heinze
Flag of Estonia.svg Gustav Jonson
Balti pataljon Constantin von Weiss
Flag of the United Kingdom.svg Walter Cowan
Nõukogude Venemaa Jukums Vācietis
Nõukogude Venemaa Dmitri Nadjožnõi
Nõukogude Venemaa Fjodor Raskolnikov
Eesti Töörahva Kommuun Jaan Anvelt
Jõudude suurus
Flag of Estonia.svg 1. Diviis
Flag of Estonia.svg 4. jalaväepolk
Flag of Estonia.svg 5. jalaväepolk
Flag of Estonia.svg Ratsapolk
Flag of Estonia.svg 1. Suurtükiväepolk
Flag of Estonia.svg 2. kindluse raskesuurtükiväe divisjon
Flag of Russia.svg Bibikovi eskadron
Flag of the United Kingdom.svg Briti kergristlejaeskaader
Flag of Russia.svg Põhjakorpus
Flag of Estonia.svg Balti pataljon
Flag of Estonia.svg 6. jalaväepolk
Flag of Estonia.svg 1. jalaväepolk
1919 sügisel ka

Flag of Russia.svg Loodearmee väeosad

Flag of Estonia.svg 3. Diviis
Nõukogude Venemaa Läänerinde 7. armee
Nõukogude Venemaa 6. kütidiviis
Nõukogude Venemaa 46. kütipolk
Nõukogude Venemaa 47. kütipolk
Nõukogude Venemaa 2. Viljandi Eesti kommunistlik kütipolk
Nõukogude Venemaa 3. Tartu Eesti kommunistlik kütipolk
Nõukogude Venemaa 1. Eesti kommunistlik kergesuurtükiväedivisjon
Nõukogude Venemaa Eesti raskepatarei
Nõukogude Venemaa V. Pussi madruste dessantsalk
Nõukogude VenemaaF. Trofimovi marsirood
Nõukogude Venemaa Balti laevastik
1919 sügisel
Nõukogude Venemaa 10. kütidiviis
Nõukogude Venemaa 15.A 11. kütidiviisi
Nõukogude Venemaa 7.A 2. kütidiviisi polgud
Lahingutegevus 1918.–1919. aastal Viru ja Pihkva rindel

Vabadussõja algetapil kasutati sõjatandri kohta Lõuna-Eestis tegutsenud lõunasuuna väerinde vastandina nimetust Põhja väerinne ja hiljem tolleaegset kirjaviisi Viru väerinne.

Lahingutegevuse ja sõja algusRedigeeri

11. novembril 1918 sõlmiti Saksamaa kaotusega Esimeses maailmasõjas Antandile Compiegne'i vaherahu. Pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni ja saksa vägede evakueerimise algust tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu, ettekäändeks Antandi seatud vaherahu tingimus, et kõik Saksamaa poolt endise Venemaa keisririigi territooriumil Saksa okupatsiooni ajal sõlmitud lepingud tühistatakse.

15. novembril 1918 saatsid Nõukogude Venemaa sõjavägede ülemjuhataja Jukums Vācietis ja SRN liikmed telegrammi Jaroslavlis asunud Põhjarinde juhatajale Dmitri Parskile, Petrogradi 7. armee komandörile ning telegrammi koopia Moskvasse Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu esimehele V. Leninile nr 259/Ш, milles viidates "kujunenud poliitilisele olukorrale anti korraldus kohe hõivata Pihkva ja Narva".

17. novembril 1918 andis Punaarmee Põhjarinde juhataja Dmitri Nadjožnõi ja Revolutsiooniline Sõjanõukogu korralduse Parempoolse lahingupiirkonna 6. Kütidiviisi jõude kasutades hõivata Narva linn, viia eelväeosad joonele Korffi (Auvere) raudteejaamNarva jõgi.

22. novembril 1918 pani Punaarmee Põhjarinde 7. armee 6. Kütidiviis pani toime esimese katse vallutada Jaanilinna ja Narvat, kuid linnas asunud Saksa väed lõid Kulgu lahingu käigus rünnaku tagasi.

28. novembril 1918 vallutas Punaarmee Jaanilinna ja tungis üle Eesti piiri Narvas.

Kulgu lahingRedigeeri

  Pikemalt artiklis Kulgu lahing

9. novembril 1918 loobus Saksa keiser Wilhelm II troonist, 11. novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa esindajad alla Compiegne'i vaherahule, mis lõpetas sõja, 15. novembril läks Narvas võim Saksa soldatite nõukogu – Soldatenrati kätte.

13. novembril asuti Virumaal moodustama eesti kaitseväeosi: alamkapten Heinrich Laretei moodustas Narvas Kaitseliidu, kuhu esimesil päevil tuleb kokku umbes 120 kaitseliitlast – peaasjalikult Narva keskkoolide õpilased. Relvad ja laskemoona said kaitseliitlased Saksa vägedelt, 405. Saksa Landwehri rügemendi ülema korraldusel. Samal ajal asuti Kaitseliidu korraldamisele ka Narva ümbruse valdades ja Narva-Jõesuus: lipnik Nurk kogus Vaivara vallas umbes 20 meest, nooremleitnant Johannes Remmel Narva-Jõesuus – 18 meest. 21. novembril jõudis Narva polkovnik Aleksander Seiman ühes kolme ohvitseriga ja alustas 4. jalaväepolgu formeerimist.

22. novembril sakslaste ja punaarmeelaste vahel aset leidnud Kulgu lahingu järele hakkas Narva intensiivsemalt kogunema eesti ohvitsere, sõdureid ja kaitseliitlasi. 22. novembril Narva Vaivara kaitseliitlaste salk – 54 meest alamkapten Nikolai Steinmanniga eesotsas, salk oli ka aluseks 4. jalaväepolgule, moodustades polgu I kompanii. 27. novembril oli organisatsiooniliselt 4. jalaväepolgu koosseisus rügemendi staap, sidekomando, kaks pataljoni ja töökomando. I pataljonis oli 4 laskurkompaniid, igas keskmiselt 50–70 meest. II pataljonis oli ainult pataljoni staap. Saksa vägedel oli Narva relvade laos umbes 5000 vene ja 2000 jaapani püssi, suurel hulgal püssipadruneid, kümneid kaste käsigranaate ja palju igasugust muud sõjavarustust, kuid eestlastele lubasid sakslased selle varanduse üle anda ainult siis, kui nad ise Narvast lahkuvad.

Saksa väeosadest asetsesid Narvas novembri teisel poolel 405. Saksa Landwehri rügemendi osad, kõvendatud ühe miinipildujate kompaniiga (9 kerget ja 3 keskmist miinipildujat), ühe pioneerikompaniiga, kahe helgiheitjaga, ühe suurtükiväe grupiga (3 välipatareid), ühe lennuväevastase patareiga (kaks 37 mm revolversuurtükki) ja kahest vagunist koosneva soomusrongiga (üks 77 mm välisuurtükk ja kaks raskekuulipildujat).

Saksa suurtükiväe grupp asus positsioonil järgmiselt: üks patarei Rahvaväljal, üks – Kreenholmi väljal ja üks Väike-Soldina mõisa juures. Lennukitevastane patarei seisis eriplatvormidel Rahvaväljal. Raudtee suunas, Narva jõe idakaldal asus 2 kaeviksuurtükki. Helgiheitjaist oli üks paigutatud Narva–Jamburgi maantee, teine raudtee suunas. Pioneerpark asus raudtee kaubajaama rajoonis.

28. novembri 1918 hommikul asusid eestlased ja sakslased järgmiselt:

  1. Narva-Jõesuus – üks laskurkompanii 49. Saksa rügemendist.
  2. Narva-Jõesuu ja Riigiküla vahel – kaks kompaniid 49. Saksa rügemendist ja sama rügemendi raskekuulipildujate kompanii 12 raskekuulipildujaga. Saksa üksused olid lahkumas ja valveteenistust enam ei pidanud. Valvega tegeles selles rajoonis Narva-Jõesuu 18-meheline Kaitseliidu salk nooremleitnant Remmeli juhatusel.
  3. Riigikülast Narvani – üksikud valvepostid Peetri valla Kaitseliidust.
  4. Narvas ja Kulgu rajoonis:
4. jalaväepolgu I pataljon (kapten Liivak) – Jaanilinnas. Eelliinil koos sakslastega umbes kolmekilomeetrilisel rindel asusid:
  • raudtee piirkonnas – leitnant Kõljаlgi kooliõpilaste grupp – 5 ohvitseri ja 30 kooliõpilast;
  • raudteest kuni Keldrimäeni – nooremleitnant Mitti grupp – 1 ohvitser ja 8 sõdurit;
  • Narva–Jamburgi maanteel – leitnant Uuskami grupp – 2 ohvitseri ja 44 sõdurit;
  • Narva–Jamburgi maanteest kuni sõjaväehaiglani – lipnik Heini grupp – 2 ohvitseri, 1 junkur ja 12 sõdurit.

Kokku eesliinil eestlasi – 11 ohvitseri, 64 sõdurit ja 30 kooliõpilast-kaitseliitlast. Teised I pataljoni osad asetsesid varus Jaanilinna kindluses (umbes 90 meest). Sama polgu II pataljoni ülem (kolonelleitnant Paul Kunnus) koos 80 mehega ja ühe raske kuulipildujaga asus Kulgu rajoonis, ülesandega valvata ja kaitseda Narva jõe kallast Kulgust kuni Piimaninani (Narva jõe käänd 4 kilomeetrit Kulgust lõuna pool, Pljussa jõesuu vastas).

Kaitseliit (alamkapten Heinrich Laretei) – umbes 150 meest – kandis linnas valveteenistust.
Saksa väeosad (ooberst Holze): eelliinil Jaanilinna ees, sõjaväehaiglast kuni Narva linavabrikuni asetses 405. rügemendi 2. laskurkompanii (leitnant Köhler), sama rügemendi raskete kuulipildujate kompanii (12 kuulipildujat), miinipildujate kompanii (9 miinipildujat) ja helgiheitjate rühm (2 helgiheitjat).

Üks rühm sakslasi ühe kuulipildujaga asetses Kulgu rajoonis, teised 405. rügemendi osad olid reservis Hermani kindluses. Suurtükivägi asetses positsioonil kolme välipatareiga, millest üks 77 mm patarei (2 suurtükki) – Kreenholmi väljal, üks 105 mm patarei (2 haubitsat) – Rahvaväljal ja üks 77 mm patarei (4 suurtükki) – Väike-Soldino mõisa juures. Raudtee piirkonnas, Narva jõe idakaldal asetses 2 kaevikusuurtükki. Rahvaväljal asetses lennukitevastane 37 mm patarei (2 revolver-suurtükki). Soomusvägi – üks kahest vagunist koosnev soomusrong (üks 77 mm suurtükk ja 2 rasket kuulipildujat) – Narva raudteejaama piirkonnas.

5. Borovnja külast Jaama külani – Jõhvi (20 meest) ja Illuka (50 meest), kaitseliitlased lipnik Tооmeli juhatusel.
6. Vasknarvas – valvepostid Iisaku Kaitseliidust.
Kokku Narva jõe joonel: eestlasi – umbes 750 meest ilma kuulipildujate ja suurtükkideta, sakslasi – umbes 500 meest kuulipildujate, miinipildujate ja 10 kerge suurtükiga.

28. novembri 1918 hommikul asusid Punaarmee väeosad järgmiselt:

  1. Jalavägi: 46. vene kütirügement ja 3. Tartu kommunistlik kütipolkJaanilinna ees, Jamburgi maantee ja raudtee rajoonis; 2. Viljandi Eesti kommunistlik kütipolkPiimanina kohal Narva jõest üle minemas; Üksik Jamburgi salk – Keikino rajoonis parema tiiva kaitseks.
  2. Suurtükiväg: õks vene kerge patarei ja 2. eesti kommunistlik kerge patarei (kummaski 4 76,2 mm suurtükki), 1. eesti kommunistlik raske patarei (?) (2 rasket Schneideri kahurit 42’’’ (107 mm)) – positsioonil Zaretšje rajoonis.
  3. Ratsavägi: ratsasalk – Nizõ rajoonis vasaku tiiva kaitseks.
  4. Soomusvägi: üks soomusrong Sala raudteejaamas.
  5. Merevägi: madruste salk (umbes 500 meest) – dessandina Narva-Jõesuus maalesaatmiseks – laevadel merel Narva lahes.
Teised 6. diviisi osad – varus Jamburgi rajoonis (47. kütirügement, 2. Petrogradi ratsarügemendist kaks eskadroni, kaks kerget suurtükipatareid ja kaks soomusautot).
Brigaadi staap asus Dubrovka külas Jamburgi maantee juures. Kokku oli venelastel Narva vastas 6. diviisi koosseisus umbes 6000 meest, 12 kerget ja 2 rasket (?) suurtükki, 1 soomusrong ja 2 soomusautot.

Saksa vägede lahkumineRedigeeri

28. novembri keskpäeval aga lahkusid sakslased kaevikuist Jaanilinna majadesse ja kogunevad sildade lähedusse. Eestlased jäid eesliinile üksinda edasi.

Kell 13:20 teatas Saksa 405. jalaväerügemendi ülem, et sakslased varsti linnast lahkuvad ja lasevad kell 16 kõik Narva sillad õhku, Saksa suurtükivägi lahkus tulepositsioonidelt, tõmbus rännakkolonnidesse ja valmistus minekuks. Raudteejaama juures asuvas Saksa "Pionnierparki" juures hävitati ja rikuti enne äraminekut relvad ja varustus, mille äraviimiseks sakslastel puudus võimalus ja aeg. Kella 14–15 vahel tulid Saksa väeosad Narva jõe läänekaldale.

 
Õhitud Narva sillad

4. jalaväepolgu ülem saatis I pataljoni ülemale Viktor Liivakule käsu tuua kõik Eesti üksused Narva jõe läänekaldale ja võtta pataljoniga uus kaitsepositsioon jõekaldal joonel: Pimeaed (incl.) – Hermani kindlus (incl.).

Vahepeal muutsid saksa väed aga taganemise aegu ja sakslased kavatsesid sillad õhkida kella 16:00 asemel juba kell 15:00. Üle sildade olid veel tulemata 4. jalaväepolgu nooremleitnant Mitti ja lipnik Alujevi grupid, I pataljoni ja 1. kompanii ülemad palusid taandumist juhtivat saksa majorit oodata sildade õhkimisega kuni kella 16-ni, see tähtaeg oli Eesti ja Saksa rügemendistaabi vahel varem kokku lepitud. Kell 15:25 lasti punaste ja roheliste rakettide järgi õhku mõlemad Narva sillad ja Saksa sõjaväeosad lahkusid linnast Jõhvi suunas. Sakslaste taandumist Narvast katsid soomusrong ja 405. suurtükiväerügemendi 2. patarei. Viimane lahkus Narvast pimeda tulekuga.

TaganemisperioodRedigeeri

Narva lahing (1918)Redigeeri

  Pikemalt artiklites Narva lahing (1918), Keldrimäe lahing ja Joala lahing

Taganemine VirumaalRedigeeri

5. detsembril 1918 asusid punaväed, toetatuna merel olnud Balti laevastiku kahuritulest, taas rünnakule. Eesti üksused olid sunnitud suures ülekaalus oleva vaenlase eest taanduma Jõhvi-Ontika joonele, kuid taganesid seejärel Purtse-Püssi joonele. 6. detsembril 1918 alustas Punaarmee uuesti pealetungi ning piki Narva–Tapa raudteed tegutsesid peamise löögijõuna Tartu ja Viljandi kütipolgud. Punaarmee 6. kütidiviis tungis edasi: parema kolonniga üle Jõhvi Tapa peale (46. ja 15. Tartu kütipolk 1800 mehe ja 12 suurtükiga), vasak kolonn üle Vasknarva Paide peale (3. Soome ja 47. kütipolk 1000 mehe ja 4 suurtükiga).

Punaarmee vallutas 7. detsembril Vasknarva, 15. detsembril Kunda. 15. detsembri varahommikul, lõuna pool Tallinna–Narva raudteed ründasid 3. Tartu kütipolk (1300 meest 8 suurtüki ja 26 kuulipildujaga), põhja pool 1. Tallinna Eesti kommunistlik kütipolk (500 meest 10 suurtüki ja 7 kuulipildujaga) koos väiksemate väeosadega Rägavere. Rägavere lahingu käigus algselt Laiarööpmeline Soomusrong nr. 1 purustas Vaeküla metsa vahel punamadruste dessandi, kus pealetungi alguses oli 750 meest, neist pooled eestlased, kuid Eesti vägede 5. jalaväepolgu ja tagavaraüksused ei pidanud Eesti kütipolkude rünnakusurvele vastu ja tõmbusid tagasi. Tartu kütipolgu ümberhaaramismanöövri ähvardusel pidi Eesti üksused taganema ning taganemise tulemusel kaotati punavägedele 16. detsembril Rakvere ja väed olid sunnitud taanduma kogu rindel. 20. detsembril alustas Punaarmee pealetungi Tapale, ligi nädal aega toimuvad lahingud ViitnaKadrina–Neeruti joonel. 22. detsembril taganesid Eesti väed Udriku mõisaPorgaste küla liinile.

22.–24. detsembrini Valgejõe külas ja selle lähiümbruses toimunud Eesti Rahvaväe 4. polgu 1.,2., 3., 4., 5. rood ja 1. eskadron ning 5. polgu 1., 2.,3. rood ja 4. roodu poolroodu Valgejõe tõrjelahingu järel taganesid mööda Narva maanteed taganeda Männiku liinile. 24. detsembril vallutas Punaarmee Tapa. Eesti merejõud toetasid kaitset 23. detsembril 1918 Kunda dessandiga, Kunda hõivati pärast väikest lahingut, kuid salgad taganesid veel samal päeval laevadele tagasi. 29. detsembril 1918 Loksa dessandiga, 31. detsembril 1918 Tsitre dessandiga alampolkovnik Hendrik Vahtramäe juhtimisel Tsitre küla juures.

31. detsembriks oli Punaarmee vallutanud ja okupeerinud ligi kaks kolmandikku Eesti territooriumist ning ähvardasid vallutada Tallinna, Paidet, Põltsamaad, Viljandit ja Pärnut. 1919. aasta jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel.

Põhja-Eestis tegutseva Punaarmee 6. diviisi põhieesmärk oli vallutada Tallinn. Suurt osa pealetungijatele organiseeritud vastupanu osutamisel Põhja-Eestis kandsid Johan Pitka abiga formeeritud ja kapten Karl Partsi juhitud soomusrongid, samuti Johan Pitka juhitud merejõud oma dessantidega vastase tagalasse ning laevadelt vaenlase pommitamisega. Ülemjuhataja direktiiviga 2. jaanuaril anti 1. Diviisile ülesanne peatada Punaarmee pealetung ja organiseerida aktiivsem kaitse.

4. jaanuaril sõitis Kehrast välja Laiarööpmeline Soomusrong nr. 1 Vikipalu raudteejaama poole, kust piki raudteed Kehrale lähenes Punaarmee 54. Tartu polk ja keda kohatigi umbes 5 km Kehrast idakagu pool. Suurtüki- ja kuulipildujatulega ning poolesajamehelise dessandi äkkpealetungiga löödi punaste kütipolgu kolm roodu laiali, lõpetades sellega pealetungi Tallinnale.

PealetungiperioodRedigeeri

5. jaanuari õhtupoolikul sõitis kapten Anton Irw oma Laiarööpmelise Soomusrongiga nr. 1 Aegviidu raudteejaama, 6. jaanuaril võeti tagasi Jäneda ja 7. Lehtse. 7. jaanuaril asusid Eesti vägede 1. Diviis ja Martin Ekströmi pataljon vastupealetungile. 8. jaanuaril tehti merejõudude miiniristleja Lennukiga Loksa dessant Loksale, milles osalesid kapten Anto Eskola kompanii soomlased ja staabikapten Karl Aleksander Pauluse eestlased, kokku 200 meest.

Tapa vabastati 9. soomusrongide nr 1, 2 ja 3 ühisrünnakuga, Tapa raudteesõlme vabastamine avas soomusrongidele tee nii Tallinna–Narva kui ka Tartu peale.

Virumaa vabastamiseks jagunesid rindelõigus tegutsenud 1. diviisi üksused kaheks: mööda põhjarannikut liikus ida poole 1. jalaväepolk, 4. jalaväepolk koos Kalevlaste malevaga. Alutaguse piirkonnas tungisid edasi 5. jalaväepolk, baltisakslastest koosnev Balti pataljon ning 1. ratsapolk, läbi Tudulinna ja Avinurme Jõhvi suunal lõuna poolt. Viru rinnet toetasid ka admiral Pitka juhtimisel tegutsenud Eesti merejõud staabikapten Karl Aleksander Pauluse dessantüksusega, kes tegid 8.-10. jaanuaril 1919 Kunda dessandi Kunda juures ja vallutasid Kunda mõisa. K. Paulus haavamise järel juhatas dessante mereväe leitnant Johannes Herm. 12. jaanuari jättis 6. kütidiviis maha Rakvere ja Rakvere vabastati 12. jaanuaril. Suurtükipaat suurtükilaev „Lembit” pommitas merelt Punarmee tagalat Aseris, Purtses ja mujal Eesti põhjarannikul Hävitaja „Lennuk” võttis 13. jaanuaril Narva-Jõesuus vangi ka vastase puksiirlaeva „Narova”.

14. jaanuaril jätkasid Eesti väed edasitungi: 5. jalaväepolgu luurekomando vabastas Savala mõisa ja õhtul vallutas luurekomando koos 2. rooduga ühe suurtüki toetusel Maidla mõisa. 5. jalaväepolgu 1. rood vabastas Uniküla, 6. roodu poolrood aga võttis enda alla Ojamaa küla, Liiva karjamõisa ja leidis tühjana eest Püssi raudteejaama. 5. jalaväepolgu vasakul tiival jõudis 1. jalaväepolk koos Eesti Meredessantpataljoni dessantrooduga pärastlõunaks Irvala küla-Purtse jõe joonele. Kalevlased võtsid öösel ära Purtse, Liiva ja Napa külad. 4. Jalaväepolk jõudis õhtul Liimala-Ranna talu joonele. Purtse jõe joonelt alustasid punaväed taandumist juba 14. jaanuari õhtul, tõmbudes 15-20 km itta Rutiku-Sompa-Järve küla-Saka joonele. Viru rinde paremal tiival Peipsi läänekaldal liikusid edasi 1. ratsapolk ja Balti pataljon. 1. ratsapolk, Avinurme piirkonnast jätkas 14. jaanuaril liikumist Lohusuu kaudu Iisaku suunas, kaasates Balti pataljoni ratsaüksused. 5. jalaväepolgu parem tiib liikus ratsaüksustega samal joonel, olles jõudnud juba 13. jaanuariks Tudu-Palasi ümbrusesse.

16. jaanuaril vabastati Bibikovi ratsaeskadroni poolt Vasknarva ja Alajõe. Jõhvi vabastamisoperatsioon on seotud kolme võtmelahinguga - Järve küla, Pagari mõisa[1] ning Sompa ja Rutiku küla all, mis võimaldas Eesti vägedel Jõhvi alevi hõivata ja liikuda edasi Narva peale.

  Pikemalt artiklites Järve lahing ja Pagari lahing

Pagari hõivamine ähvardas Punaarmee kottijäämisega ja nad alustasid kiiret taganemist ning jätsid Jõhvi alevi maha. Sompa vallutamist üritas takistada seal viibinud 1. eesti punane soomusrong (neli liivakottidega soomustatud ja neli harilikku vaguniga, 15 kuulipilduja, kahe 48 liinist (112 mm) suurtüki, rongi-ja dessantmeeskonnaga), see siiski ei õnnestunud ja tiheda tule all olid enamlased sunnitud taanduma Jõhvi ning seejärel juba Vaivara poole. 17. jaanuariks jõuti välja Vaivara raudteejaamani.

Utria dessant, Narva lahingRedigeeri

 
Narva kivisild
  Pikemalt artiklites Utria dessant, Laagna lahing ja Narva lahing (1919)

17. jaanuaril 1919 maandas Eesti armee 1000 võitlejat: 600 soomlast ja 400 eestlast, dessantidega Utria-Mereküla rajooni ja Narva-Jõesuusse, tungides põhjast Narva eeslinnadesse. Et ümberpiiramist vältida, taandusid 6. kütidiviisi osad käsu taanduda Narva jõe idakaldale. Õhkides Narva raudtee ja Narva kivisilla taandus Punaarmee Narva idakaldale.

 
Sõjaline olukord Eesti Vabadussõja ja Venemaa kodusõja rinnetel 1919. aasta märtsis

Eesti 1. diviis võttis sisse kaitseliini Narva linnast idapool ja Krivasoo, Ust-Žerdjanka, Bolšaja-Žerdjanka külade piirkonnas. Gorodenkast Vasknarvani asus kaitsele Balti pataljon, Krivasoo külast Kulgu külani asus Ratsapolk. Punaarmee 10. kütidiviis alustas pealetungi Krivasoo küla, Dolgaja Niva Ust-Žerdjanka piirkonnas. 29.-30. jaanuaril tungis Punaarmee ka Narva jõe läänekaldale, kuid sunniti taanduma ratsapolgu poolt idakaldale ning piirkond jäi 1. diviisi kontrolli alla. 7–12. veebruarini püüdsid punaväelased peale tungida Omuti piirkonnas ja 14. kp Uusna küla juures, 19. kuupäeval alustas Punaarmee pealetungi kogu Narva rindel ning eriti survestati Jaani eeslinna ees Lilienbachi mõisa piirkonnas. Punaarmee 6. kütidiviis tungis peale samal ajal Krivasoo ja Vasknarva piirkonnas. 22. veebruaril alustas Punaarmee uut pealetungi Eesti vallutamiseks, peatades selleks kõik teised ründeoperatsioonid Läänerindel, millele järgnesid kaitselahingud Viru rindel Vasknarva, Krivasoo, Narva ja Riigiküla piirkonnas. Samaaaegselt kaitselahingutega alustati pärast Narva ja Narva jõe joone tagasi vallutamist 1919. aasta jaanuaris kindlustustööde tegemist. 1919. aasta kevadise pealetungi ajal alustati ka teise kindlustusjoone rajamisega, loodusliku takistuse moodustanud Pljussa ja Luuga jõe joonele. Pljussa jõe ja Luuga jõe alamjooksu vahele jäänud umbes 15 km laiune värava, mida läbisid Narva–Jamburgi raudtee ja Narva–Jamburgi maantee, kaitseks rajati kindlustatud positsioon Annenskaja-Dubrovka-Sala küla üldjoonel.

  Pikemalt artiklis Kaitserajatised Narva rindel

Põhjakorpuse tegevusRedigeeri

9. veebruaril 1919 võttis kaitseliini Gorodenkast Narvani üle, Rapla piirkonnas formeeritud Vene valgekaartlaste Põhjakorpus. Põhjakorpuse koosseisus olid: Ostrovi ja Reveli jalaväepolk, porutšik Danilovi partisanisalk, polkovnik Georgi Bibikovi ratsasalk ja alampolkovnik Alekseejevi ohvitseriderood.

5. aprillil 1919 Stanisław Bułak-Bałachowicz oma ratsasalgaga liikus üle Peipsi järve ja koos Balti pataljoniga vallutasid Skamja. Põhjakorpuse väeosad ületasid Narva jõe ning hõivasid Narva jõe idakaldal Ust-Žerdjanka, Krivasoo, Omuti, Konduši, Bolšaja Perevoloka piirkonnad ja kontrollisid alasi Peipsi järve paremkaldast kuni Pljussa jõe suudmeni Narva jõe idakaldal. 1919. aasta aprillikuu lõpuks dislotseerus Põhjakorpuse 1. brigaad Narvast lõunapool Ust-Žerdjanka, Krivasoo külades ja 2. brigaad Omuti, Skorjatina Gora, Bolšoje ja Maloje Zagrivje, Konduši ning Zaborovje külades.

Sõjategevus Narva tagaRedigeeri

13. mail asusid Peipsi järve põhjaosas asunud Põhjakorpuse väeosad pealetungile Pljussa jõe piirkonnas asunud 6. kütidiviisi endise kindral Nikolajevi juhitud Punaarmee brigaadile, kelle staap vangistati ning millest tingitud olukorras taganesid brigaadi väeosad Luga suunas. Järgnenud Weimarni raudteejaama ja asula vallutamisega tungisid Põhjakorpuse väed Punaarmee Jamburgi väegrupi tagalapiirkonda, kes kartes äralõikamist peajõududest taganes, mille järel hõivasid Põhjakorpuse väed 17. mail Jamburgi linna ja 15. mail hõivasid polkovnik Stanisław Bułak-Bałachowiczi ratsaväeosad Peipsi järve idakaldal asunud Gdovi (eestipäraselt Oudova). Järgnenud pealetungil Gattšina ja Petrogradi suunal jõudsid Vene valgekaartlaste väeosad Kikerino raudteejaama ja Koporjeni, kus asunud Punaarmee väeosade vastupanu tõttu pealetung peatus. 13. juuni 1919 puhkes Seraja Lošadi ja Krasnaja Gorka fordis bolševikevastane ülestõus, mis aga suruti Balti laevastiku laevade tulega maha ja ülestõusnud taganesid 16. juunil Põhjakorpuse vägede juurde.

  Pikemalt artiklites Põhjakorpus, Operatsioon Valge Mõõk ja Loodearmee

Eesti vägede 1. diviisi osad osalesid ajutise strateegilise liitlasena Vene valgekaartlaste Põhjakorpuse sõjalises operatsioonis Valge Mõõk, Petrogradi ja Lõunarinde 2. diviis Pihkva kubermangus. Maipealetungi ajal Edela-Venemaal liikusid 1. diviisi väeosad Luga jõeni, kus rajati kaitseliinid kaitseks.

 
Loodearmee pealetung Petrogradile oktoobris 1919. Krasnaja Gorka operatsioon

Juulis 1919, pärast esimest Loodearmee ebaõnnestunud lööki Petrogradi suunas, asusid Eesti 4. ja 1. jalaväepolk kaitsele Batrakovski oja – Aleksandrovskaja GorkaKalmotka küla – Ingeri järvede üldjoonel. Soome lahe ja Narva-Jamburgi vahelisel lõigul kujunesid välja kolm kaitseliini, kus toimusid kindlustustööd.

4. augustil 1919 jättis taganev Loodearmee maha Jamburgi ning 4.–11. augustini pidasid Viru rinde 1. diviisi väeosad kaitselahingud, Narva piirkonnas Punaarmee 6. diviisi vastu Luuga jõe, Batrakovski oja, Aleksandrovskaja Gorka ja Kalmotka piirkonnas. 28. septembril algas Loodearmee teine pealetung Petrogradile, Strugi-Belaja suunal, mida toetasid Eesti üksused.

  Pikemalt artiklis Krasnaja Gorka operatsioon
 
Taandumine Krasnaja Gorka alt novembris 1919

10. oktoobril vallutasid Loodearmee väed tankirünnakuga Jamburgi ja 13. oktoobril algas Krasnaja Gorka operatsioon, Loodearmee väed vallutasid Jamburgi-Gattšina suunal Luuga linna Petrogradi kubermangus. Nädala pärast vallutasid väed Gattšina ja Krasnoje Selo.

13.–14. oktoobril toimus Eesti merejõudude dessantoperatsioon Kaporje lahes Peipja sadamas ning 14. oktoobril Krasnaja Gorka fordi ja Seraja Lošadi fordi pommitamine Eesti merejõudude ja Suurbritannia laevastiku poolt.

29. oktoobril said Loodearmee väed Petrogradi juures lüüa ja hakkasid taganema. 9. novembril lõpetati Krasnaja Gorka operatsioon ja algas Eesti vägede tagasitõmbumine Ingerimaalt. 11. novembril algas Punaarmee pealetung ja Eesti vägede kaitselahingute algus Ingeri järvede ning Narva jõe joonel.

Kaitselahingud Narva allRedigeeri

1919 novembris tungis Punaarmee uuesti Eesti piiridele ja novembris ja detsembris toimusid Viru rindel Vabadussõja ägedaimad kaitselahingud. Loodearmee pealetungi kokkuvarisemise järel taandusid valgete väeüksused Peterburi alt Narva jõe suunas. Nende taandumisel võtsid Eesti vägede 1. Diviis rindelõigu Jamburgi ja Soome lahe vahel oma kontrolli alla, jättes valgete üksused katma piirkonda Jamburgist lõunas. Narva regiooni kaitsega alustati enne, kui Loodearmeed jälitav Punaarmee Narva jõeni jõudis. Vägede määramisel Narva jõe joonel, VasknarvaKrivasoo võis olla kaks eesmärki: blokeerida Punaarmee pealetung ning tõkestada valgete Loodearmee kontrollimatu taandumine Eesti territooriumile.

16. novembril jõudsid Punaarmee 10. kütidiviisi väeosad Peipsi järve kaldal Narva jõe suudmesse ning seejärel kogu alale Peipsi järvest kuni Krivasoo külani Narva jõe keskjooksul. 20. novembril sundisid Punaarmee pealetung taganema Narva jõe idakaldalt taganema läänekaldale Loodearmee Georgi ja Petseri jalaväepolgu ning Zagrivjest, Omutist, Skorjatina Gorast 1. jalaväepolgu 7. ja 9. roodu poolroodud.

Nõukogude Vene väejuhatus juhindus pealetungil Narvale kahest eesmärgist: purustada lõplikult Loodearmee ja vallutada Narva linn ja Narva jõe joon, et sellega mõjutada algavaid Eesti ja Nõukogude Vene vahelisi rahuläbirääkimisi. Narva kaitseoperatsioon kestis 16. novembrist 1919 kuni 3. jaanuarini 1920, Narva kaitseoperatsiooni eesmärk oli Narva linna ja Narva jõe joone säilitamine. Viru rinde vägede toetuseks Narva kaitseoperatsiooni ajal, arvestades Lõunarinde stabiilset olukorda, tõmmati mitmed väeosad ülemjuhataja käsul Rakverre ning Rakveres paiknevad suunati rindele lähemale. Seoses 3. diviisi ümberasumisega Lõunarindelt Viru rindele moodustati 28. detsembril 1919 Viru rindel 1. ja 2. rinde, jagades nende rindelõigud. 3. Diviis kaitses Hõbessaare-Vasknarva-Lohusuu lõiku ning 1. Diviis lõiku mererannast Hõbessaareni. Viru rinde juhatajaks oli 1. Diviisi ülem kindral Aleksander Tõnisson.

  Pikemalt artiklis Narva kaitselahingud, Krivasoo lahing

Narva kaitselahingud Eesti Vabadussõjas 1919–1920 jagunesid kolme etappi: esimene lahing kestis 1919. aasta novembri keskpaigast kuu lõpuni, 21.24. novembril toimus Eesti vägede taganemine Viru rindel, Luuga jõeFedorovkaKallivereKarostelliSaarküla joonele ja Batrakovski oja–Aleksandrovskaja Gorka joonelt, AnnenskajaDubrovkaSala joonele.

Teine lahing kestis 7.–20. detsembrini, 7. detsembril algas Punaarmee 15.A 11. kütidiviisi ja 7.A 2. kütidiviisi 3 polgu pealetung Viru rindel Krivasoo küla ja Usnova (Vallisaare) juures 8 kilomeetrit Vääskast ülesvoolu, millele järgnes läbimurde likvideerimine Eesti vägede poolt Sassika ja Usnova piirkonnas. 9. detsembril vallutati Krivasoo Punaaarmee poolt, 9.–12. detsembrini toimusid kaitselahingud Salaja Koškino küla juures. 13. detsembril vallutati Suur-Žerdjanka Punaarmee poolt ja toimus lahing Dubrovka küla juures. Ust-Žerdjanka vallutati Punaarmee poolt 15. detsembril ning 16.–17. detsembril – toimus Narvast viis kilomeetrit ülesvoolu Punaarmee Vääska läbimurre, viie kilomeetri kaugusel asuva Samokrassi suunas ja 7,5 kilomeetri kaugusel asuva Tallinna-Narva raudtee Soldina raudteejaama suunal ning Kõrgesoo lahing.

17. detsembril toimusid Viru rinde kaitselahingud Narvast kirdes Luuga jõe alamjooksul DubrovkaSalaKoškino joonel, Sala juures asuva Koškino küla vallutamine Punaarmee poolt, Sala küla kaotus ja taasvallutamine, rünnak Orlõ ja Fedorovka külale.

Punaarmee viimane pealetung toimus 28.–30. detsembrini, 28.30. detsembril toimusid kaitselahingud Viru rindel Pljussa sillal, Sala, Fedorovka ja Karostelli küla piirkonnas. 30. detsembril lõppes Punaaarmee viimane katse vallutada Narvat. Nõukogude Venemaa Punaarmee ei suutnud Eesti kaitsest läbi murda ning nõustus vaherahuga. Vaherahu algas 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul.

Sündmuste kronoloogia 1918. aastalRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõja kronoloogia

Sündmuste kronoloogia 1919. aastalRedigeeri

Narva kaitselahingud
Narva kaitselahingud Eesti Vabadussõjas 1919–1920 jagunesid kolme etappi:
  • esimene lahing kestis 1919. aasta novembri keskpaigast novembri lõpuni,
  • teine lahing kestis 7.–20. detsembrini ja pärast pausi
  • viimane Punaarmee pealetung 28.–30. detsembrini. Nõukogude Venemaa Punaarmee ei suutnud Eesti kaitsest läbi murda ning nõustus vaherahuga. See algas 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul.

KirjandusRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri