Heinrich Laretei

Heinrich Laretei VR II/3 (4. jaanuar 1892 Õisu, Kaarli vald, Viljandimaa3. aprill 1973 Stockholm) oli Eesti diplomaat, poliitik ja sõjaväelane (kapten).

EluluguRedigeeri

Ta lõpetas 1913. aastal Pärnu Aleksandri Gümnaasiumi. Aastatel 1914–1917 osales I maailmasõjas. Aastatel 1917–1918 oli ta Peterburi Eesti Komitee sekretär.

1917–1918 Saksa okupatsiooni järel oli ta kohaliku Narva Kaitseliidu ülemaks[1]. Eesti Vabadussõja lõpus 1920. aasta alguses teenis Heinrich Laretei Suurtükiväe Tagavara Divisjoni ülema ametikohal.

Aastatel 1920–1923 õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas kaubandust, kuid ei lõpetanud. Oli EÜS Põhjala liige.

31. maist 1923 kuni 14. juunini 1926 oli ta II Riigikogu liige Demobiliseeritud Sõjameeste Liidu saadikuna. 15. juunist 1926 oli ta III Riigikogu liige asunikkude, riigirentnikkude ja väikepõllupidajate koonduse rühmas, kuid astus Riigikogu liikme kohalt tagasi 18. novembril 1926, teda asendas Aleksander Kornel.

Aastatel 1926–1928 (pärast Ado Birki) oli ta Eesti Vabariigi saadik NSV Liidus (Moskvas), aastatel 1928–1931 Eesti Vabariigi saadik Leedus (Kaunases).

Aastatel 1931–1936 oli ta Välisministeeriumi poliitilise osakonna direktor, 1933–1936 välisministri abi.[2] 1936–1940 oli ta Eesti Vabariigi saadik Rootsis, Taanis ja Norras.

Kui Nõukogude Liit 1940. aastal Eesti okupeeris, oli Heinrich Laretei Eesti Vabariigi saadik Rootsi Kuningriigis (Stockholmis). Ta ei tunnustanud Eesti okupatsiooni, keeldus tagasi pöördumast Eestisse ja jäi Rootsi. Nõukogude võim mõistis ta tagaselja surma kui "kodumaa reeturi".

1940. aastast tegeles ta Rootsis aiandusäriga.

1944 juulist oli ta Eesti Vabariigi Rahvuskomitee liige.[3]

Ta oli Eesti Rahvusfondi ja Rootsi Eestlaste Esinduse üks rajajaid.

1964. aastast oli ta ajalehe Välis-Eesti tegevtoimetaja. Ta oli Eesti Vabade Ajakirjanike Ühingu[4] asutajaliige, esimene esimees ja alates 18. detsembrist 1961 auliige.[5]

IsiklikkuRedigeeri

Heinrich Laretei abikaasa oli Alma Laretei (1895–1974). Neil oli kaks last: Maimu Evéquoz (Laretei) (1920–2012) ja Käbi Laretei (1922–2014).

Heinrich Laretei vanemad Hans ja Anno Laretei küüditati 14. juunil 1941 ja nad surid 1942. aastal asumisel Kirovi oblastis.

TunnustusRedigeeri

  • 1938 – Kommendör med stora korset av Kungl. Svenska Nordstjärneorden

TeosedRedigeeri

  • Birgiaad : saadik Heinrich Laretei mälestuskilde aastailt 1926-27 ; An envoy disappears : reminescences of Heinrich Laretei on his mission to Moscow, published on the occasion of his 70th birthday. Stockholm: EÜS Põhjala, 1962. 
  • Saatuse mängukanniks : mällu jäänud märkmeid. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970. – 264 lk (Kordustrükk – Tallinn: Abe, 1992. – 222 lk)

ViitedRedigeeri

  1. 1918 | Põhjalased vabadussõjas, EÜS Põhjala ajalooblogi, (vaadatud 17.07.2020)
  2. Minister H. Laretei 60-aastane. Vaba Eestlane – Free Estonian, 9. jaanuar 1952
  3. Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944
  4. Voldemar Kures. Seitsme lukuga suletud raamat, II köide. Tartu, 2006
  5. H. Laretei vabade ajakirjanike auliikmeks. Välis-Eesti, 23. detsember 1961, nr. 49, lk. 1.

VälislingidRedigeeri