Juuniküüditamine

Juuniküüditamine oli 1941. aasta juunis Nõukogude Liidu võimude poolt toime pandud küüditamine, mille käigus deporteeriti mitmetelt Nõukogude Liidu võimu all olevatelt aladelt üle 65 000 inimese.

Eesti, Läti, Leedu, Moldova, Lääne-Valgevene ja Lääne-Ukraina okupeerimine Teises maailmasõjas NSV Liidu poolt
Osa Teise maailmasõja aegsest NSV Liidu 1940. aasta anneksioonidest ja okupatsioonidest Euroopas
Toimumisaeg	1941
Toimumiskoht	Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina, Moldova.
Tulemus	Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941), Nõukogude okupatsioon Lätis (1940-1941), Nõukogude okupatsioon Leedus (1940-1941), Nõukogude okupatsioon Valgevenes (1919-1941), Nõukogude okupatsioon Ukrainas (1919-1941), Nõukogude okupatsioon Moldovas (1940-1941)
Osalised
NSV Liidu ÜK(b)P KK Punaarmee Balti laevastik NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat Eesti Kommunistlik (bolševike) Partei Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat
Väejuhid või liidrid
ÜK(b)P KK sekretär Jossif Stalin ÜK(b)P KK sekretär Andrei Ždanov NSV Liidu RJRK-i rahvakomissar Vsevolod Merkulov EK(b)P KK I sekretär Karl Säre ENSV RKN esimees Johannes Vares ENSV SARK-i rahvakomissar Andrei Murro ENSV RJRK-i rahvakomissar Boris Kumm

Juuniküüditamine hõlmas Eesti NSV, Läti NSV, Leedu NSV, Valgevene NSV, Ukraina NSV, ja Moldaavia NSV alasid.

Juuniküüditamine Eestis

Ettevalmistused

NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja ÜK(b)P Keskkomitee võttis 14. mail 1941 vastu ühismääruse nr 1299-526ss, mis kinnitas "Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast" eriasumisele saatmise läbiviimise kohta. Toimuvat koordineerima määrati NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Vsevolod Merkulov, tema asetäitja Ivan Serov ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja Viktor Abakumov.

Operatsiooni läbiviimist Eestis korraldasid nn "troikad" (kolmest isikust koosnevad komisjonid). Eesti NSV juhttroikasse kuulusid riikliku julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm, siseasjade rahvakomissar Andrei Murro ja EK(b)P KK I sekretär Karl Säre.

Kogu Eesti ulatuses juhtisid küüditamist NKVD Operatiivstaap, mille juht oli

• Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Boris Kumm, liikmed
• Eesti NSV Riikliku Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar Andrei Murro
• Eesti NSV Riikliku Julgeoleku rahvakomissar asetäitja Aleksei Škurin,
• Eesti NSV siseasjade rahvakomissari asetäitja Venjamin Gulst,
• Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi 2. osakonna ülem Rudolf James.

Vastavalt plaanile oli kavas saata Eestist väljasaadetud järgmistesse piirkondadesse ja töölaagritesse:

• Starobelski laagrisse (Ukraina idaosas, kus enne eesti kontingenti asusid Poola sõjaväelastest vangid, vt. Katõni massimõrv) 4665 inimest;
• väljasaadetud kriminaalset elementi (neid NKVD Erinõupidamisega süüdi mõistes) saata Usollagi laagrisse 691 inimest;
• väljasaadetavaid pereliikmeid Altai kraisse 9115 inimest.

Küüditamise ehk "sundevakueerimise" läbiviimisele asuti 13. ja 14. juuni ööl, reedel vastu laupäeva. Keskpäeval oli kõikidele asutustele antud korraldus saata oma transpordivahendid miilitsa käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ette valmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse pühendatud seltsimehed. Kohalviibijatest moodustati neljaliikmelised "brigaadid", mida üldjuhul juhtis julgeolekutöötaja. Brigaadidele jagati välja instruktsioonid ja vajalikud paberid: arreteeritavate ja küüditatavate nimekirjad, vara ülevõtmise blanketid jms.

Küüditamise algus

1938. aasta väljalaske GAZ veoauto ja kaheteljelise vaguniga deporteeriti inimesi NSV Liidu kaugematesse piirkondadesse

14. juuni öösel kella 1–2 paiku alustasid küüditamist läbiviivad rühmad tegevust samaaegselt üle Eesti. Õhtul magama läinud pered aeti üles ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituks või kodumaalt välja saadetuks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid ja hooned otsiti läbi. Kaasa lubati võtta kuni 100 kg asju.

Paar tundi pärast küüditamise algust saabusid esimesed autod raudteejaamades haruteedel ootavate vagunite juurde. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval.

Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed. Sel hetkel nägi enamik naisi oma mehi ja enamik lapsi oma isa viimast korda. Arreteerimisele või küüditamisele kuulunud inimeste tagaotsimine jätkus 16. juuni hommikuni.

Küüditatute saatus

17. juunil 1941 hakkasid küüditatute rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja sõitma. Vagunitesse oli paigutatud üle 50 inimese. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vaguneis raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks.

Algul sõitsid A- ja B-vagunid ühes ešelonis, mõne aja pärast haagiti aga esimesed lahti ja saadeti otse sunnitöölaagritesse.

Enamik A-vagunitesse paigutatud arreteeritutest suunati algul Ukraina NSV Starobelski ja Babino laagritesse ning Uurali lähistele Verhodurski laagrisse Sverdlovski oblastis, väiksem osa viidi kohe Kirovi oblasti vangilaagritesse. Starobelskisse ja Babinosse saadetud vangid sattusid sõjategevuse piirkonda ning toimetati seetõttu peagi Siberi vangilaagritesse. Külma, viletsa toidu ning üle jõu käiva töö tagajärjel suri enamik arreteeritutest juba esimesel Siberi talvel. 1941. aasta lõpul asusid vangilaagrites tegutsema uurimiskomisjonid. Suur osa vangistatutest lasti maha. 1942. aasta kevadeks oli umbes 3500-st otse vangilaagritesse saadetud mehest elus paarsada.

B-vagunitesse paigutatud naised ja lapsed viidi asumisele Kirovi, Novosibirski, Omski ja Tomski oblastitesse ning Altai ja Krasnojarski kraisse. Nendest naistest ja lastest suri külma, nälja ja raske töö tagajärjel iga teine. Jätkusid ka arreteerimised, mistõttu nii mõnigi sattus asumiselt vangilaagrisse.

Pärast sõja lõppu hakkasid küüditatute elutingimused pikkamööda paranema. Aastatel 1946–1947 lubasid võimud saata tagasi Eestisse lapsed, kellel oli kodumaal sugulasi. 1949–1951 aga otsisid julgeolekuorganid enamiku tagasi saadetud lastest üles ning saatsid nad uuesti Siberisse. Kodumaale õnnestus küüditatutel tagasi pöörduda alles 1950. aastate lõpul.

Küüditatute arv

13. juunil 1941 Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. Kõiki neist ei õnnestunud küüditajatel siiski tabada.

1941. aasta 17. juunil esitas NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Merkulov aruande No2288/М Stalinile, Beriale ja Molotovile, mille kohaselt küüditati Eestist kokku 9146 inimest, kellest arreteeriti 3173 ja 5978 saadeti asumisele. Sama aruande kohaselt kuulus küüditatute hulka 124 territoriaallaskurkorpuses arreteeritut. Kokku läks Narva ja Irboska kaudu teele üheksa ešeloni (nr 286–294).

1942. Saksa okupatsiooni ajal tegeles Nõukogude okupatsiooniohvrite kindlakstegemisega 1941. aasta 4. septembril loodud "Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus", saksakeelse lühendi järgi ZEV. 1943. aastaks oli ZEV ankeetide abil kogutud andmete alusel nimekirja kandnud 9632 küüditatut. Vaatamata sellele, et küüditati umbes 400 Eesti juuti, selles nimekirjas puudusid juudi rahvusest isikud.

Praegu loetakse juuniküüditatute koguarvuks veidi üle 10 000 inimese (välja on käidud arv 10 016). Alaealisi (kuni 17-aastasi) oli neist 36–38%, alla aastasi lapsi üle 100, oli ka voodihaigeid vanainimesi.

Juuniküüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.

Vaata ka

• Märtsiküüditamine
• Risttuules

Kirjandus

• "Punaste terroriaeg Eestis – õudseim ja veriseim lehekülg meie ajaloos". Meie Maa (Kuressaare: 1919–1944) nr 68, 13. juuni 1942, lk 2.
• Küüditamine Eestist Venemaale. Deportation from Estonia to Russia (6. osa). Juuniküüditamine 1941 ja küüditamised 1940–1953. Koostanud Leo Õispuu. Toimetanud Ülo Ojatalu. 896 lk, eesti ja inglise keeles. Tallinn: Memento 2001. ISBN 9985-9096-5-8.
• Küüditatud 1941: üldnimestik Tartu Instituudi arhiivis ja arhiivraamatukogus (Torontos) ning Eesti Represseeritute Registri Büroos (Tallinnas) leiduva andmestiku põhjal seisuga 24. veebruar 1993. Koostanud Vello Salo. Toronto : Maarjamaa, 1993.
• Rudolf Sirge. "Maa ja rahvas." Romaan. (Suurtalu peremehe küüditamise episood.) Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus 1956. Järgnevad trükid vt.: [1]
• Valge raamat eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940–1991. (Teos on valminud Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni töö tulemusena ning Riigikogu, Eesti Vabariigi valitsuse ja Justiitsministeeriumi toetusel. Komisjoni esimees: Vello Salo. Autorid: Jaak Kangilaski, Virve Kask, Kalev Kukk, Jaan Laas, Heino Noor, Aigi Rahi-Tamm, Rein Ratas, Anto Raukas, Enn Sarv, Peep Varju. Peatoimetaja Vello Salo. Toimetajad Ülo Ennuste, Erast Parmasto, Peep Varju (Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni tegevesimees). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2005 ISBN 9985-70-194-1 [2]
• Olev Ott, "Deportationerna i Estland 1941", Öjersjö, 2009 [3]

Välislingid

• Eesti Rahva Muuseum: Küüditamisnäitus. 14. JUUNI `41. Pole rahvast, pole probleemi.
• 14. juuni 1941 massioperatsiooni ohvrite koondnimekiri
• "Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest", vene keeles [4]
• Statistiline ülevaade [5]
• Juuniküüditamine määras saatuse – Järva Teataja, 12. juuni 2008
• Lauri Mälksoo, 14. juuni 1941.a küüditamine ja rahvusvaheline õigus: mõtteid vastutusest
• KÜÜDITAMINE EESTIST VENEMAALE JUUNIKÜÜDITAMINE 1941 & KÜÜDITAMISED 1940–1953, Koostanud Leo Õispuu. Memento Raamat nr. 6, Tallinn, 2001
• NÕUKOGUDE OKUPATSIOONIVÕIMU KURITEOD EESTIS. KÜÜDITATUD, ARRETEERITUD, TAPETUD 1940–1990. NIMEDE KOONDREGISTER R1–R6, Koostanud Leo Õispuu. Memento Raamat nr. 7, Tallinn

Küüditatute mälestused

• Metsa vari ei unune – Maaleht, 14. juuni 2001
• Tapivagunist välja heidetud jumalagajätt jõudis pojani 12 aastat hiljem – Õhtuleht, 14. juuni 2001
• Harry Kõlar küüditati Kirovisse koos saksofoni ja fotoaparaadiga – Õhtuleht, 15. juuni 2001
• Küüditatu: "Stalini surm oli tõeline pidupäev!" – Õhtuleht, 14. juuni 2002
• Kirovi oblasti Nagorski rajooni neljas spetsposjolok – Oma Saar, 24. august 2007
• Kiri Siberist – Eesti Päevaleht, 22. veebruar 2008
• Ellujäänud meenutasid Kadriorus juuniküüditamist – Postimees, 14. juuni 2011
• Wimberg "Vähem leina, rohkem elu" EPL, 18. juuli 2011
• Paul-Eerik Rummo "Minevikutraagika rõhutamisega pole liiale mindud" EPL, 18. juuli 2011
• Jaak Valge "Metsavendade vastupanu poleks eriti midagi muutnud" EPL, 14. juuni 2011
• Aigi Rahi-Tamm "Rahvas ei osanud juuniküüditamise mastaapi ette näha" EPL, 14. juuni 2011
• Marianne Mikko "Mälestada või mitte mälestada" mariannemikko.ee, 18.07.2011

Eesti Vabariigi President küüditamisest

• Vabariigi President eesti rahva leinapäeval Sakala kultuurikeskuses 14. juunil 1993
• Vabariigi Presidendi, Riigikogu esimehe ja peaministri pöördumine Leinapäeval 14. juunil 1998
• Vabariigi Presidendi, Riigikogu esimehe ja peaministri ühisavaldus Leinapäeval 14. juunil 1999
• Vabariigi Presidendi ajaloomälestuste võistlus
• Vabariigi President Valgu Kroogi talus 10. juunil 2001