Juuniküüditamine

Juuniküüditamine oli 14. juunil 1941 toimunud Nõukogude repressiivorganite (NKVD) teostatud esimene massiline küüditamine Baltikumist, mille käigus arreteeriti Eestist umbes 3000 meest, kellest enamik suri GULAG-i koonduslaagrites. Nende perekonnaliikmed – umbes 7000 naist-last-vanurit – saadeti Eestist välja Siberi küladesse, kus samuti paljud hukkusid.

Juuniküüditamine
Toimumisaeg	1941
Toimumiskoht	Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina, Moldova.
Tulemus	Eestist küüditati ca 10 000 inimest. Lätist üle 15 000 inimese. Leedust ligi 18 000 inimest. Valgevenest üle 22 000 inimese. Moldaaviast kuni 30 000 inimest.
Osalised
NSV Liidu ÜK(b)P KK Punaarmee Balti laevastik NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat Eesti Kommunistlik (bolševike) Partei Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat
Väejuhid või liidrid
ÜK(b)P KK sekretär Jossif Stalin ÜK(b)P KK sekretär Andrei Ždanov NSV Liidu RJRK-i rahvakomissar Vsevolod Merkulov EK(b)P KK I sekretär Karl Säre ENSV RKN esimees Johannes Vares ENSV SARK-i rahvakomissar Andrei Murro ENSV RJRK-i rahvakomissar Boris Kumm

Operatsiooni eesmärk oli kodumaalt välja viia omariikluse kandjad: riigiametnikud, sõjaväelased, politseinikud, majandustegelased, jõukamad talupojad jt, keda kommunistlik ideoloogia käsitles oma vastastena – nn ekspluataatorlike klasside liikmetena.

Küüditatute arvu puhul tuleb silmas pidada, et otseses tähenduses küüditatud olid enamasti naised, lapsed ja vanad mehed, kes eluks ajaks Siberisse sundasumisele saadeti ning kelle kohta individuaalset süüdimõistvat otsust mitte kunagi ei langetatud. Mehed, aga ka üksikud silmapaistvamatel ametikohtadel olnud naised, eraldati oma perekondadest juba Eestis kohe pärast kinnivõtmist ning saadeti vangilaagritesse, kus nad hiljem kas NKVD erinõupidamise, mõne tribunali või isegi kohaliku oblastikohtu otsusega pealiskaudse menetluse järel süüdi mõisteti. Suur osa neist suri juba 1941. või 1942. aastal enne otsuse langetamist, väga paljud mõisteti surma ja lasti maha, ülejäänud viidi enamasti kümneks aastaks vangilaagrisse. Tingimused vangilaagrites olid sõja ajal erakordselt ebainimlikud ning enamik vangilaagreisse saadetuid suri esimesel või teisel vangiaastal. Üksikud ellujäänud, kes karistusaja suutsid ära kanda, saadeti seejärel oma perekondade juurde sundasumisele.

Küüditamise eesmärk ei olnud küüditatute tapmine. Küüditamisega viidi oma kodumaalt Siberisse inimesed, keda nende sotsiaalse staatuse tõttu loeti Nõukogude režiimi vastasteks või vähemalt ebalojaalseteks – nn sotsiaalselt ohtlik element. Neid käsitleti tasuta ja õigusteta tööjõuna, keda sai rakendada paikades, kus inimesi ei olnud, ja töödel, mille jaoks tavalist tööjõudu ei olnud. Seda eriti sõja ajal, kui suur osa tööjõulisi mehi, kes ei olnud vangis, olid sõjaväkke mobiliseeritud. Sundasumise paigad olid enamasti raskesti ligipääsetavates kohtades karmi kliimaga piirkondades kaugel suurematest linnadest. Elamistingimused olid ebainimlikud, puudus korralik peavari ja arstiabi, suur puudus oli elementaarsetestki toiduainetest, rõivastest ja jalatsitest. Viletsust võimendas veelgi Nõukogude Liidus valitsenud organiseerimatus ja hoolimatus. Ohvreid ei loetud.

Pärast sõja lõppu lootsid küüditatud koju pääseda, ehkki nad olid saadetud sundasumisele eluks ajaks. Natuke andis lootust ka pärast sõda leevenenud ideoloogiline surve ja paranenud varustamine. Mõned põgenesid Siberist omal käel. 1946. aastast alates vabastati osa küüditatuid. Paljud lapsed ja noored saadeti kas salaja või ka ametlikul loal kodumaale tagasi. Kuid see ei olnud pääsemine. 1940. aastate lõpul võeti enamik Siberist kodumaale tulnud noori kinni ja saadeti tapi korras oma sundasumispaika tagasi.

Küüditatud lubati järk-järgult koju alles pärast Stalini surma. Esimesena lapsed, alates 1954. aastast. Suurem osa küüditatuid vabastati aastatel 1956–1958, kuid oli neid, kes pääsesid kodumaale veelgi hiljem, ja neidki, kes mõnel põhjusel jäid elama senise sundasumise paika või mujale Siberis või Venemaal. Kodumaale pääsemine ja rehabiliteerimine ei tähendanud veel vintsutuste lõppu. Represseeritu, mis sest et taastatud õigustega, märk saatis inimesi kuni NSV Liidu lagunemiseni.

1941. aasta juuniküüditamine hõlmas lisaks Eestile, Lätile ja Leedule veel ka Valgevene, Ukraina ja Moldaavia alasid, kust deporteeriti Siberisse kokku umbes 95 000 inimest.

Juuniküüditamise aastapäev Lindamäel 1989. aastal

Juuniküüditamine Eestis

Ettevalmistused

NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja ÜK(b)P Keskkomitee võttis 14. mail 1941 vastu ühismääruse nr 1299-526ss, mis kinnitas "Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast" eriasumisele saatmise läbiviimise kohta. Toimuvat koordineerima määrati NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Vsevolod Merkulov, tema asetäitja Ivan Serov ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja Viktor Abakumov.

Operatsiooni läbiviimist Eestis korraldasid nn "troikad" (kolmest isikust koosnevad komisjonid). Eesti NSV juhttroikasse kuulusid riikliku julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm, siseasjade rahvakomissar Andrei Murro ja EK(b)P KK I sekretär Karl Säre.

Kogu Eesti ulatuses juhtis küüditamist NKVD operatiivstaap koosseisus

• Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Boris Kumm (esimees)
• Eesti NSV Riikliku Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar Andrei Murro
• Eesti NSV Riikliku Julgeoleku rahvakomissar asetäitja Aleksei Škurin,
• Eesti NSV siseasjade rahvakomissari asetäitja Venjamin Gulst,
• Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi 2. osakonna ülem Rudolf James.

Vastavalt plaanile oli kavas saata Eestist väljasaadetud järgmistesse piirkondadesse ja töölaagritesse:

• Starobelski laagrisse (Ukraina idaosas, kus enne eesti kontingenti asusid Poola sõjaväelastest vangid, vt Katõni massimõrv) 4665 inimest;
• väljasaadetud kriminaalset elementi (neid NKVD Erinõupidamisega süüdi mõistes) saata Usollagi laagrisse 691 inimest;
• väljasaadetavaid pereliikmeid Altai kraisse 9115 inimest.

Küüditamise ehk "sundevakueerimise" läbiviimisele asuti 13. ja 14. juuni ööl, reedel vastu laupäeva. Keskpäeval oli kõikidele asutustele antud korraldus saata oma transpordivahendid miilitsa käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ette valmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse pühendatud seltsimehed. Kohalviibijatest moodustati neljaliikmelised "brigaadid", mida üldjuhul juhtis julgeolekutöötaja. Brigaadidele jagati välja instruktsioonid ja vajalikud paberid: arreteeritavate ja küüditatavate nimekirjad, vara ülevõtmise blanketid jms.

Küüditamise algus

1938. aasta väljalaske GAZ veoauto ja kaheteljelise vaguniga küüditati inimesi NSV Liidu kaugematesse piirkondadesse

14. juuni öösel kella 1–2 paiku alustasid küüditamist läbiviivad rühmad tegevust samaaegselt üle Eesti. Õhtul magama läinud pered aeti üles ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituks või kodumaalt välja saadetuks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid ja hooned otsiti läbi. Kaasa lubati võtta kuni 100 kg asju.

Paar tundi pärast küüditamise algust saabusid esimesed autod raudteejaamades haruteedel ootavate vagunite juurde. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval.

Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed. Sel hetkel nägi enamik naisi oma mehi ja enamik lapsi oma isa viimast korda. Arreteerimisele või küüditamisele kuulunud inimeste tagaotsimine jätkus 16. juuni hommikuni.

Juunis 1941 Petserimaa Värska õppelaagrisse saadetud 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse ligi 231 Eesti tegevsõjaväelast vangistati Petseri Kaitseliidu majas 13.–14. juunil, (179 ohvitseri ja lipnikku, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse, 49 allohvitseri ja sõdurit). Värska laagrist vahistatutele lisati mujal Eestis kinni võetud 36 kaadrisõjaväelast.

Küüditatute saatus

17. juunil 1941 hakkasid küüditatute rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja sõitma. Vagunitesse oli paigutatud üle 50 inimese. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vaguneis raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks.

Algul sõitsid A- ja B-vagunid ühes ešelonis, mõne aja pärast haagiti aga esimesed lahti ja saadeti otse sunnitöölaagritesse.

Enamik A-vagunitesse paigutatud arreteeritutest suunati algul Ukraina NSV Starobelski ja Babino laagritesse ning Uurali lähistele Verhodurski laagrisse Sverdlovski oblastis, väiksem osa viidi kohe Kirovi oblasti vangilaagritesse. Starobelskisse ja Babinosse saadetud vangid sattusid sõjategevuse piirkonda ning toimetati seetõttu peagi Siberi vangilaagritesse. Külma, viletsa toidu ning üle jõu käiva töö tagajärjel suri enamik arreteeritutest juba esimesel Siberi talvel. 1941. aasta lõpul asusid vangilaagrites tegutsema uurimiskomisjonid. Suur osa vangistatutest lasti maha. 1942. aasta kevadeks oli umbes 3500-st otse vangilaagritesse saadetud mehest elus paarsada.

B-vagunitesse paigutatud naised ja lapsed viidi asumisele Kirovi, Novosibirski, Omski ja Tomski oblastitesse ning Altai ja Krasnojarski kraisse. Nendest naistest ja lastest suri külma, nälja ja raske töö tagajärjel iga teine. Jätkusid ka arreteerimised, mistõttu nii mõnigi sattus asumiselt vangilaagrisse.

Pärast sõja lõppu hakkasid küüditatute elutingimused pikkamööda paranema. Aastatel 1946–1947 lubasid võimud saata tagasi Eestisse lapsed, kellel oli kodumaal sugulasi. 1949–1951 aga otsisid julgeolekuorganid enamiku tagasi saadetud lastest üles ning saatsid nad uuesti Siberisse. Kodumaale õnnestus küüditatutel tagasi pöörduda alles 1950. aastate lõpul.

Küüditatute arv

13. juunil 1941 Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. Kõiki neist ei õnnestunud küüditajatel siiski tabada.

1941. aasta 17. juunil esitas NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Merkulov aruande No2288/М Stalinile, Beriale ja Molotovile, mille kohaselt küüditati Eestist kokku 9146 inimest, kellest arreteeriti 3173 ja 5978 saadeti asumisele. Sama aruande kohaselt kuulus küüditatute hulka 124 territoriaallaskurkorpuses arreteeritut. Kokku läks Narva ja Irboska kaudu teele üheksa ešeloni (nr 286–294).

1942. aastal Saksa okupatsiooni ajal tegeles Nõukogude okupatsiooniohvrite kindlakstegemisega 1941. aasta 4. septembril loodud "Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus", saksakeelse lühendi järgi ZEV. 1943. aastaks oli ZEV ankeetide abil kogutud andmete alusel nimekirja kandnud 9632 küüditatut. Vaatamata sellele, et küüditati umbes 400 Eesti juuti, selles nimekirjas puudusid juudi rahvusest isikud.

Praegu loetakse juuniküüditatute koguarvuks veidi üle 10 000 inimese (välja on käidud arv 10 016). Alaealisi (kuni 17-aastasi) oli neist 36–38%, alla aastasi lapsi üle 100, oli ka voodihaigeid vanainimesi.

Juuniküüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.

Vaata ka

• Märtsiküüditamine
• Risttuules

Kirjandus

Allikapublikatsioonid

• "14. juuni 1941. Mälestusi ja dokumente". Eesti Muinsustkaitse Selts. (Koostanud Mart Laar). Tallinn, 1990.
• Hilda Sabbo. Võimatu vaikida. I. Tallinn, 1996.
• Küüditamine Eestist Venemaale. Deportation from Estonia to Russia (6. osa). Juuniküüditamine 1941 ja küüditamised 1940–1953. Koostanud Leo Õispuu. Toimetanud Ülo Ojatalu. 896 lk, eesti ja inglise keeles. Tallinn: Memento 2001. ISBN 9985-9096-5-8.
• Küüditatud 1941: üldnimestik Tartu Instituudi arhiivis ja arhiivraamatukogus (Torontos) ning Eesti Represseeritute Registri Büroos (Tallinnas) leiduva andmestiku põhjal seisuga 24. veebruar 1993. Koostanud Vello Salo. Toronto : Maarjamaa, 1993.

Monograafiad ja temaatilised artiklikogumikud

• Kultuur ja Elu. 1998. 3. 1941. aasta küüditamise erinumber.
• "Eestlaste küüditamine. Mineviku varjud tänases päevas: artiklid ja elulood". Korp! Filiae Patriae. (toimetus: Ene Andresen jt, elulugude toimetaja Riina Reinvelt, eessõna: Karolina Johanson), Tartu: FP Kinnisvara, 2004.
• Valge raamat eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940–1991. (Teos on valminud Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni töö tulemusena ning Riigikogu, Eesti Vabariigi valitsuse ja Justiitsministeeriumi toetusel. Komisjoni esimees: Vello Salo. Autorid: Jaak Kangilaski, Virve Kask, Kalev Kukk, Jaan Laas, Heino Noor, Aigi Rahi-Tamm, Rein Ratas, Anto Raukas, Enn Sarv, Peep Varju. Peatoimetaja Vello Salo. Toimetajad Ülo Ennuste, Erast Parmasto, Peep Varju (Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni tegevesimees). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2005 ISBN 9985-70-194-1 [1]
• Olev Ott, "Deportationerna i Estland 1941", Öjersjö, 2009 [2]

Uurimuslikud artiklid

• "Punaste terroriaeg Eestis – õudseim ja veriseim lehekülg meie ajaloos". Meie Maa (Kuressaare: 1919–1944) nr 68, 13. juuni 1942, lk 2.
• Peep Varju. 14. juuni 1941. – Kannatuste aastad 1940–1991. 2. raamat. (toimetajad Ülo Ennuste, Enn Tarvel, Peep Varju). Sihtasutus Valge Raamat, Tallinn: Valge raamat, 2012, lk 15–55.

Mälestused, päevikud, kirjavahetus

• "Siberi karm kool: küüditatute koolilood. Kooliõpilaste kogutud mälestused". Eesti Memento Liit, Eesti Represseeritute Abistamise Fond (toimetaja Ainu Purje, eessõna: Toomas Liivamägi), Tallinn: Eesti Represseeritute Abistamise Fond, 2011.
• Kaarel Parveots. Siberi vangilaagrites 1941–1951. – Kannatuste aastad 1940–1991. 2. raamat. (Toimetajad Ülo Ennuste, Enn Tarvel, Peep Varju). Sihtasutus Valge Raamat, Tallinn: Valge raamat, 2012, lk 153–195.
• Erna Nagel. "Olen kui päike ja tuul: Erna Nageli päevik". (Toimetanud Valdek Kiiver), Tartu: Hotpress Kirjastus, 2007.
• Ado Kisand. "Saaks veel Eestissegi: päevik 1939–1947". (Toimetanud ja kommenteerinud Toomas Hiio), Tallinn: Hea Lugu, 2015.

Ilukirjandus

• Rudolf Sirge. "Maa ja rahvas." Romaan. (Suurtalu peremehe küüditamise episood.) Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus 1956. Järgmised trükid vt [3]

Välislingid

• Eesti Rahva Muuseum: Küüditamisnäitus. 14. JUUNI `41. Pole rahvast, pole probleemi.
• 14. juuni 1941 massioperatsiooni ohvrite koondnimekiri
• "Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest", vene keeles [4]
• Statistiline ülevaade [5]
• Juuniküüditamine määras saatuse – Järva Teataja, 12. juuni 2008
• Lauri Mälksoo, 14. juuni 1941.a küüditamine ja rahvusvaheline õigus: mõtteid vastutusest
• KÜÜDITAMINE EESTIST VENEMAALE JUUNIKÜÜDITAMINE 1941 & KÜÜDITAMISED 1940–1953, Koostanud Leo Õispuu. Memento Raamat nr. 6, Tallinn, 2001
• NÕUKOGUDE OKUPATSIOONIVÕIMU KURITEOD EESTIS. KÜÜDITATUD, ARRETEERITUD, TAPETUD 1940–1990. NIMEDE KOONDREGISTER R1–R6, Koostanud Leo Õispuu. Memento Raamat nr. 7, Tallinn

Küüditatute mälestused

• Metsa vari ei unune – Maaleht, 14. juuni 2001
• Tapivagunist välja heidetud jumalagajätt jõudis pojani 12 aastat hiljem – Õhtuleht, 14. juuni 2001
• Harry Kõlar küüditati Kirovisse koos saksofoni ja fotoaparaadiga – Õhtuleht, 15. juuni 2001
• Küüditatu: "Stalini surm oli tõeline pidupäev!" – Õhtuleht, 14. juuni 2002
• Kirovi oblasti Nagorski rajooni neljas spetsposjolok – Oma Saar, 24. august 2007
• Kiri Siberist – Eesti Päevaleht, 22. veebruar 2008
• Ellujäänud meenutasid Kadriorus juuniküüditamist – Postimees, 14. juuni 2011
• Wimberg "Vähem leina, rohkem elu" EPL, 18. juuli 2011
• Paul-Eerik Rummo "Minevikutraagika rõhutamisega pole liiale mindud" EPL, 18. juuli 2011
• Jaak Valge "Metsavendade vastupanu poleks eriti midagi muutnud" EPL, 14. juuni 2011
• Aigi Rahi-Tamm "Rahvas ei osanud juuniküüditamise mastaapi ette näha" EPL, 14. juuni 2011
• Marianne Mikko "Mälestada või mitte mälestada" mariannemikko.ee, 18.07.2011

Eesti Vabariigi President küüditamisest

• Vabariigi President eesti rahva leinapäeval Sakala kultuurikeskuses 14. juunil 1993
• Vabariigi Presidendi, Riigikogu esimehe ja peaministri pöördumine Leinapäeval 14. juunil 1998
• Vabariigi Presidendi, Riigikogu esimehe ja peaministri ühisavaldus Leinapäeval 14. juunil 1999
• Vabariigi Presidendi ajaloomälestuste võistlus
• Vabariigi President Valgu Kroogi talus 10. juunil 2001