Vikipeedia

Heino Noor

eesti arstiteadlane, toksikoloog

Heino Noor (24. aprill 1922 Haapsalu – 5. veebruar 2018 Tartu) oli eesti arstiteadlane, Eesti toksikoloogia rajaja.[1]

Elulugu muuda

Heino Noor sündis ohvitser Karl Noore ja naiskodukaitsja Salme Noore pojana.[1][2]

Koolieas osales ta merenoorkotkana Haapsalu mererühmas "Urmas". Ta lõpetas 1940. aastal Haapsalu Gümnaasiumi ja küüditati 14. juunil 1941 koos vanematega Venemaale. Ta isa ja ema hukati aprillis 1942 süüdistatuna vabadussõjalaste liikumisega seotuses ning vastavalt politseikomissari ja naiskodukaitse esinaisena töötamises.[3] Aastatel 1941–1952 oli ta represseerituna Siberis vangilaagris, kus töötas velskri ja arstina.[4]

Vangilaagrist naasnuna jätkas ta õpinguid ning lõpetas 1955. aastal Tartu Meditsiinikooli ja 1961. aastal Tartu Riikliku Ülikooli cum laude. Hiljem täiendas ta end Moskvas, Peterburis ja Bonnis.

Aastast 1961 töötas ta Vabariiklikus Tartu Kliinilises Haiglas ja Tartu Ülikooli Kliinikumis toksikoloogina, ühtlasi oli ta Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna õppeülesande täitja toksikoloogia ja kutsehaiguste alal, aastatel 1962–1970 ka Tartu Linna Polikliiniku töötervishoiu ja kutsehaiguste kabineti juhataja.[1]

1971–1979 oli ta Tartu Kliinilise haigla peaarsti asetäitja.

Heino Noore uurimisvaldkondadeks olid kliiniline toksikoloogia, suitsidoloogia, sotsiaalpsühholoogia, meditsiiniajalugu.

Heino Noor oli Riigikogu juures tegutseva Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni liige, aastast 1994 Eesti represseeritute meditsiinilise rehabilitatsiooni teenistuse konsultant.

Heino Noor oli kõrgema kategooria toksikoloog (1978). Ta avaldas üle 40 teadustrükise.[1]

Ta oli Haapsalu aukodanik.[5]

Tunnustus muuda

Teoseid muuda

  • "О лечении витальных нарушений при острых отравлениях, в частности при барбитуровой коме" // Вопр. клин. неврол. психиатрии 3. Tartu, 1963.
  • "Неиропсихические расстройства и их связь с сатурнизмом у типографических рабочих г. Тарту" (kaasautor K. Aru) // Вопр. клин. неврол. психиатрии 3. Tartu, 1963.
  • "Изменения пройзвольной регуляции деятельности при опухолях головного мозга" (kaasautor A. Turovskaja) // Вопр. клин. неврол. психиатрии 8. Tartu, 1971.
  • "Mõningatest atsetüülsalitsüülhappe (aspiriini), butadiooni ja fenatsetiini kõrvalnähtudest" (kaasautor A. Vapra) // Nõukogude Eesti Tervishoid (1975) 1.
  • "Suitsidaalne käitumine kui üldmeditsiiniline probleem" (kaasautor L. Mehilane) // Nõukogude Eesti Tervishoid (1986) 2.
  • "Sociopsychological situation and parasuicide incidence in Estonia" (kaasautor L. Mehilane) // Tartu Ülikooli Toimetised 890 (1990).
  • "Ägedad mürgistused" // Reanimatoloogia. Tallinn, 1991.
  • "Parasuizidhäufigkeit und nationalpolitische Ereignisse in Estland" // Aktuelle Aspekte der Psychiatrie. Jena, 1991.
  • "Clinicum Universitatis Tartuensis 190: Päevakajaliselt ülikooli kliinikumi asutamisloost" // Eesti Arst (1995) 1.
  • "Elamise pikad varjud. Arsti ja poliitvangi mälestused" // Mõttesild, 2018, ISBN 9789949884070.

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide, lk 24.
  2. ↑ Tapivagunist välja heidetud jumalagajätt jõudis pojani 12 aastat hiljem, Õhtuleht, 14. juuni 2001.
  3. ↑ Siberis represseeritu: plaanisin kättemaksuks Idel Jakobsoni mõrva, Tartu Ekspress, 7. mai 2015.
  4. ↑ Tõnismägi, Heino (15. aprill 2023). "Hullem kui mõrvamine. Eesti naiskodukaitse juhid kaotasid isamaalisuse tõttu elu, nende mantlid anti riigi tuludesse". Eesti Ekspress. Vaadatud 19. aprillil 2023.
  5. ↑ Heino Noor sai Haapsalu promenaadile mälestustahvliga pingi, Lääne Elu, 23. aprill 2013.

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

  Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Heino_Noor&oldid=6585524"