Vikipeedia

Sotsiaalpsühholoogia

Sotsiaalpsühholoogia on teadusharu, mis uurib, kuidas mõjutab inimeste mõtteid, tundeid ja käitumist teiste inimeste tegelik, kujutletav või mõeldav juuresviibimine.[1] Teadus viitab seal empiirilisele uurimismeetodile. Mõtted, tunded ja käitumine tähistavad kõiki psühholoogilisi muutujaid, mida saab inimesel mõõta. Väide, et teiste inimeste juuresviibimist võidakse kujutleda või sellele mõelda, osutab meie kalduvusele alluda sotsiaalsele mõjule, isegi kui teisi inimesi pole kohal, näiteks televiisorit vaadates või internaliseeritud sotsiaalseid norme järgides.

Tavaliselt seletavad sotsiaalpsühholoogid inimeste käitumist vaimuseisundite ja vahetu sotsiaalse olukorra interaktsiooni kaudu. Kurt Lewini kontseptuaalses valemis vaadatakse käitumist kui funktsiooni, mille liikmeteks on isik ja keskkond, B=f(P,E).[2] Üldiselt eelistavad sotsiaalpsühholoogid laborikatsetes leitud empiirilisi tulemusi. Sotsiaalpsühholoogia teooriad on tavaliselt pigem spetsiifilised ja fokuseeritud kui kõikehõlmavad ja üldistavad.

Sotsiaalpsühholoogia on interdistsiplinaarne valdkond, mis ühendab psühholoogiat ja sotsioloogiat. Vahetult II maailmasõja järel tegid psühholoogid ja sotsioloogid palju ühiseid uuringuid.[3] Viimasel ajal on need teadused järjest enam spetsialiseerunud ja teineteisest eemaldunud, sotsioloogid keskenduvad peamiselt "makromuutujatele" (näiteks sotsiaalne struktuur). Sotsiaalpsühholoogias on sotsioloogiline lähenemine siiski endiselt samaväärse tähtsusega kui psühholoogiline uurimistöö.

Lisaks lõhele, mis tekkis psühholoogia ja sotsioloogia vahel, on toimunud ka teatav lahknemine Ameerika ja Euroopa sotsiaalpsühholoogide rõhuasetustes. Väga suure üldistusega võib öelda, et Ameerika uurijad on keskendunud rohkem indiviidile, samas kui Euroopas pööratakse rohkem tähelepanu grupitasandi nähtustele (vt grupidünaamika).[4]

Ajalugu muuda

Sotsiaalpsühholoogia kui teadus tekkis Ameerika Ühendriikides 20. sajandi hakul. Esimene selle valdkonna töö, Norman Tripletti eksperiment sotsiaalsest soodustamisest, avaldati 1898. aastal.[5] 1930. aastatel saabus Ameerika Ühendriikidesse fašistlikult Saksamaalt põgenedes mitmeid geštaltpsühholooge, neist olulisim oli Kurt Lewin. Neil oli määrav roll sotsiaalpsühholoogia eristumisel kahest tolleaegsest domineerivast lähenemisest – biheiviorismist ja psühhoanalüüsist. Lisaks pärandasid nad sotsiaalpsühholoogiale ka oma huvi taju ja tunnetuse vastu. Kõige enam uuriti sel ajal hoiakuid ja väikeste gruppide dünaamikat.

II maailmasõja ajal hakati uurima veenmist ja propagandat, selleks et aidata USA sõjaväge. Pärast sõda köitsid uurijate tähelepanu paljud sotsiaalsed probleemid, sealhulgas soolised küsimused ja rassilised eelarvamused. 1960. aastatel hakkasid rohkem tähelepanu saama sellised teemad nagu kognitiivne dissonants (tunnetuslik ebakõla), kõrvalseisja sekkumine ja agressiivsus. 1970. aastatel sattus sotsiaalpsühholoogia Ameerikas kriisi. Toimusid tulised vaidlused selle üle, kas laborieksperimendid on eetilised, kas hoiakud ennustavad tegelikku käitumist ja millisel määral mõjutab teadustulemusi kultuurikontekst (vt Gergen, 1973).[6] Samuti esitasid radikaalse situatsioonilise lähenemise pooldajad sel ajal küsimuse, kas psühholoogias on üldse mõtet rääkida eneseidentiteedist ja isiksusest.

Sotsiaalpsühholoogia saavutas teoreetilise ja metodoloogilise küpsuse 1980. ja 1990. aastatel. Praegu reguleerivad uurimistööd täpselt sõnastatud eetika standardid ning traditsiooniliste lähenemiste kõrvale on tulnud rohkem pluralismi ja mitmekultuurilisust tunnustavaid vaateid. Praegused uurijad huvituvad paljudest nähtustest, kuid kõige enam on viimastel aastatel kasvanud atributsiooni ehk omistuse, sotsiaalse kognitsiooni ehk sotsiaalse tunnetuse ja enesekontseptsiooni uurimine. Sotsiaalpsühholoogid on jätkuvalt seotud rakendusuuringutega, andes oma panuse tervise-, keskkonna- ja kohtupsühholoogiasse.

Inimesesisesed nähtused muuda

Hoiakud muuda

Sotsiaalpsühholoogias on hoiakud defineeritud kui õpitud, globaalsed hinnangud inimesele, objektile, kohale või probleemile, mis mõjutavad mõtlemist ja käitumist.[7] Lihtsalt öeldes on hoiakud elementaarsed väljendused nõustumiseks või mittenõustumiseks, pooldamiseks või mittepooldamiseks või nagu Bem väljendas – meeldimiseks või mittemeeldimiseks.[8] Näiteks võib tuua šokolaadijäätise eelistuse või teatud poliitilise partei väärtuste toetamise.

Sotsiaalpsühholoogid uurivad hoiakute kujunemist, struktuuri, muutusi, funktsiooni ning suhet hoiakute ja käitumise vahel. Kuna inimesed on mõjutatud olukorrast, siis ei pruugi üldised hoiakud kõige paremini ennustada konkreetset käitumist. Näiteks võib inimene, kes hoolib keskkonnakaitsest, jätta ühel teatud päeval purgi taastöötlemata.

Viimasel ajal on hoiakute uurimisel tähelepanu pööratud eristuste väljaselgitamisele traditsioonilise eneseraporteeritud hoiaku mõõtmiste ja implitsiitsete ehk teadvustamata hoiakute vahel. Näiteks on katsed, mis on tehtud implitsiitsete assotsiatsioonide testiga, leidnud, et inimestel on teadvustamata eelarvamused teiste rasside suhtes ehkki eksplitsiitsed vastused väljendavad neutraalsust.[9] Üks uuring leidis, et erirassidest inimeste interaktsioonis korreleeruvad eksplitsiitsed hoiakud verbaalse ning implitsiitsed mitteverbaalse käitumisega.[10]

1983. aastal Abraham Tesseri väljakäidud hoiakute kujunemise hüpoteesi kohaselt on tugevad meeldimised ja mittemeeldimised juurdunud meie geenidesse. Tesser arutles, et inimesed on kallutatud teatud hoiakuteks sõltuvalt kaasasündinud füüsilistest, sensoorsetest ja kognitiivsetest oskustest, temperamendist ning isiksuseomadustest. Hoolimata looduse poolt antud kalletest, kujunevad meie kõige hinnalisemad hoiakud kokkupuutest hoiakuobjektiga. Tähtsat rolli mängivad premeerimise ja karistuse ajalugu; meie vanemate, sõprade ja vaenlaste hoiakute väljendus; sotsiaalne ja kultuuriline kontekst, milles me elame ning teised isiklikud kogemused. Lihtsamalt öeldes kujunevad hoiakud läbi õppimise. Mitmed uuringud on näidanud, et inimesed suudavad kujundada tugeva positiivse või negatiivse hoiaku neutraalse objekti suhtes, mis on mingil määral seotud emotsionaalselt laetud stiimuliga.[11]

Hoiakud on seotud ka mitmete teiste distsipliini valdkondadega nagu konformsus, inimestevaheline külgetõmbavus, sotsiaalne tajumine ja eelarvamus.

Veenmine muuda

Põhiartikkel: Veenmine

Veenmise teema on viimastel aastatel saanud palju tähelepanu. Veenmine on aktiivne mõjutamise meetod, mis püüab teisi inimesi juhatada võtmaks omaks hoiakut, ideed või käitumist kasutades ratsionaalseid või emotsionaalseid vahendeid. Veenmine tugineb pigem "veetlusele" kui tugevale survele või sundlusele. On leitud mitmeid tegureid, mis mõjutavad veenmise protsessi. Need saab jagada viite suurde kategooriasse: kes ütles mida kellele ja kuidas.[12]

  1. Suhtleja – sisaldab tõsiseltvõetavust, asjatundlikkust, usaldusväärtust ja atraktiivsust.
  2. Sõnum – sisaldab vähemal või rohkemal määral põhjendust, emotsiooni (nt hirmu), ühe- või kahepoolseid argumente ja muud tüüpi informatiivset sisu.
  3. Publik – sisaldab demograafilisi näitajaid, isiksuseomadusi ja eelistusi.
  4. Kanal või meedium – sisaldab raadiot, televisiooni, internetti, kirjalikku või näost näkku interaktsiooni.
  5. Kontekst – sisaldab keskkonda, grupidünaamikat ja sissejuhatust sõnumisse.

Veenmise kahe protsessi teooriad (nt lahtimõtestamise tõenäosuse mudel) väidavad, et veenmise protsess on mõjutatud kahest erinevast teest: tsentraalsest ja perifeersest. Tsentraalne marsruut on pigem faktipõhine ja väljendub pikemaajalises muutuses, kuid vajab motivatsiooni töötlemiseks. Perifeerne marsruut on pinnapealsem ja väljendub lühemaajalises muutuses, kuid ei vaja nii palju motivatsiooni töötlemiseks. Perifeerse marsruudi veenmise näide võib olla poliitik, kellel on rinnas lipumärki, kes naeratab ja kannab lumivalget särki. Ta ei vaja mingit motivatsiooni, et olla veenev, kuid veenvuse mõju peaks kestma vähem kui tsentraalse marsruudi puhul. Kui see sama poliitik kirjeldaks oma uskumusi ja varasemaid hääletamistulemusi, siis oleks see tsentraalse veenmise kasutamine, mis väljendub pikemaajalises muutuses ja vajaks rohkemat motivatsiooni töötlemiseks.

Sotsiaalne kognitsioon muuda

Sotsiaalne kognitsioon on sotsiaalpsühholoogias arenev valdkond, mis uurib, kuidas inimesed tajuvad, mõtlevad ja mäletavad informatsiooni teiste kohta. Paljud uuringud on jõudnud tulemusele, et me mõtleme teistest inimestest ja mittesotsiaalsetest sihtmärkidest erinevalt.[13] Seda väidet toetavad uuringud isikutega, kellel esinevad sotsiaalsed kognitiivsed puudujäägid näiteks Williamsi sündroomi või autismi tõttu.[14]

Sotsiaalse kognitsiooni suureks uurimise osaks on atributsioon.[15] Need on seletused, mille me omistame kas enda või teiste inimeste käitumistele. Me võime omistada käitumise lookuse kas sisemistele või välimistele teguritele. Sisemine või kalduvuslik atributsioon seletab käitumist inimesest tulenevate omaduste kaudu (nt isiksuseomadused või võimekus). Välimine või situatsiooniline atributsioon sisaldab olukorrast tulenevaid tegureid (nt ilm).[16] Samuti võime eristada atributsioone nende stabiilsuse järgi – püsivad vs mittepüsivad (kas käitumist korratakse või muudetakse sarnastes tingimustes). Kolmandaks võib käitumisi omistada kas kontrollitavatele või kontrollimatutele teguritele sõltuvalt sellest, kui palju saab inimene olukorda kontrollida.

Atributsioonide töötlemise juures on avastatud mitmeid kalduvusi. Üheks tuntumaks on fundamentaalne atributsiooniviga, mis viitab kalduvusele ületähtsustada sisemisi põhjuseid ja alahinnata situatsioonilisi tegureid teiste inimeste käitumise hindamises.[17] Osaleja-vaatleja kalle on selle edasiarendus, mille kohaselt enda käitumist seletatakse pigem välimiste tegurite kaudu ja teiste käitumist sisemiste tegurite kaudu.[16] Ennast teeniv kalle tähendab seda, et enda edu korral omistavad inimesed põhjuslikkuse pigem sisemistele omadustele, aga ebaedu korral välistele mõjutajatele.[16] Uuringud on leidnud, et mõõduka depressiooniga indiviididel see kalle puudub, mistõttu võib neil olla realistlikum reaalsuse tajumine.[18]

Heuristikud on kognitiivsed otseteed, mis aitavad meil otsuseid vastu võttes aega ja energiat säästa. Kättesaadavuse heuristik esineb siis, kui inimesed hindavad tulemuse tõenäosust vastavalt sellele, kui kergesti nad suudavad seda tulemust ette kujutada. Eredaid ja hästi meeldejäävaid võimalusi tajutakse tõenäolisemana kui neid, mida on raskem ette kujutada. Representatiivsuse heuristik on otsetee, mida inimesed kasutavad kategoriseerimiseks tuginedes sellele, kui suur on sarnasus neile tuntud prototüübiga.[16]

Veel üks võtmeidee sotsiaalse kognitsiooni valdkonnas on eeldus, et reaalsus on liiga keeruline, et seda lihtsalt tajuda. Selle tagajärjena kaldume maailma nägema lihtsustatud skeemide järgi. Skeemid on üldistatud vaimsed representatsioonid, mis organiseerivad teadmised ja juhivad informatsiooni töötlust. Skeemid toimivad sageli automaatselt ning võivad põhjustada kaldeid tajus ja mälus. Ootused skeemide suhtes võivad panna meid nägema midagi, mis tegelikult ei olele. Skeemid käitumiste kohta on skriptid.[16]

Tuntud eksperimente muuda

  • Aschi konformsuse eksperimendid näitasid, milline jõud oli konformsusel (mugandumisel) väikestes gruppides, kus inimesed pidid hindama joonte pikkust; ülesanne oli tehtud ülilihtsaks.[19] Rohkem kui kolmandikus katsetes mugandusid katsealused enamusega, isegi kui nende hinnang oli ilmselgelt vale. 75% katsealustest mugandusid vähemalt ühel korral kogu eksperimendi jooksul.
  • Muzafer Sherifi röövlikoopa eksperimendis moodustati poistest kaks võistkonda ja uuriti vaenulikkuse ning agressiivsuse teket. Sherif seletas tulemusi viisil, mida praegu tuntakse realistliku grupikonflikti teooriana – oluline tegur gruppidevahelise konflikti esilekutsumisel oli konkurents piiratud ressursside pärast.[20] Eksperimendi teises pooles algatati poiste vahel koostöö ja seati ühised eesmärgid ning suudeti algne tagajärg ümber pöörata.
  • Leon Festingeri kognitiivse dissonantsi (tunnetusliku ebakõla) eksperimendis paluti katseisikutel sooritada väga tüütut ülesannet. Neile maksti selle eest, aga tasu oli erinev. Pooltele katseisikutele maksti üks dollar ja paluti neil tutvustada katset järgmistele inimestele, öeldes, et see oli lõbus. Ülejäänud katseisikutele maksti 20 dollarit ja nad pidid samamoodi valetama. Pärast eksperimendi lõppu hindasid esimese rühma liikmed ($1) ülesande meeldivamaks kui teise rühma liikmed ($20). Festingeri seletus oli järgmine: õigustamaks valetamist, muutsid inimesed oma varasemat negatiivset suhtumist ülesandesse.[21]
  • Milgrami eksperiment on üks kurikuulsamaid katseid sotsiaalpsühholoogia ajaloos. Eesmärgiks oli teada saada, kui kaugele on inimesed valmis minema, täites autoriteedi korraldusi. Pärast II maailmasõja sündmusi ja holokausti näitas eksperiment, et ka normaalsed Ameerika kodanikud ilmutavad kuulekust, vaatamata sellele, et uskusid end põhjustavat kannatusi süütutele inimestele.[22]
  • Albert Bandura Bobo-nuku eksperiment näitas, kuidas agressiivsust õpitakse imiteerimise teel.[23] See oli üks esimesi uuringuid paljude seas, mis näitas, kuidas vägivalla nägemine meedias kutsub vaatajatel esile agressiivse käitumise.
  • Philip Zimbardo simuleeris Stanfordi vanglaeksperimendis üliõpilastest vangide ja vangivalvuritega realistliku olukorra, mis näitas, kui tähtis on rolli mõju inimeste käitumisele. Vaid mõne päevaga said "vangivalvuritest" brutaalsed ja julmad vägivallatsejad, vangidest aga õnnetud ja abitud ohvrid. See demonstreeris kujukalt, kui määrav on vahetu sotsiaalse situatsiooni mõju ja kuidas see võib alla suruda normaalsed isiksusejooned.[24]

Sotsiaalpsühholoogia alusepanijaid muuda

Viited muuda

  1. ↑ Allport, G. W. (1985). The historical background of social psychology. In G. Lindzey & E. Aronson (Eds.), The handbook of social psychology. New York: McGraw Hill.
  2. ↑ Lewin, K. (1951). Field theory in social science: Selected theoretical papers. D. Cartwright (Ed.). New York: Harper & Row.
  3. ↑ Sewell, W. H. (1989). Some reflections on the golden age of interdisciplinary social psychology. Annual Review of Sociology. Vol. 15.
  4. ↑ Moscovici, S. & Markova, I. (2006). The making of modern social psychology. Cambridge, UK: Polity Press.
  5. ↑ Triplett, N. (1898). The dynamogenic factors in pacemaking and competition. American Journal of Psychology. 9, 507–533.
  6. ↑ Gergen, K. J. (1973). Social psychology as history. Journal of Personality and Social Psychology, 26, 309–320.
  7. ↑ Ajzen, I., & Fishbein, M. (1980). Understanding attitudes and predicting social behaviour.
  8. ↑ Bem, D (1970). Beliefs, attitudes, and human affairs. Belmont, CA: Brooks/Cole.
  9. ↑ McConnell, Allen (September 2001). "Relations among the Implicit Association Test, Discriminatory Behavior, and Explicit Measures of Racial Attitudes". Journal of Experimental Social Psychology. 37: 435–442.
  10. ↑ Heider, J. D; Skowronski, J. J (2007). "Improving the Predictive Validity of the Implicit Association Test". North American Journal of Psychology. 9: 53–76.
  11. ↑ Kassin, Saul; Fein, Steven; Markus, Hazel Rose (2008). Social Psychology (7 ed.). Boston, NY: Houghton Mifflin Company.
  12. ↑ Myers, David (2010). Social Psychology, Tenth Edition. New York: McGraw-Hill. pp. 234–253.
  13. ↑ Moskowitz, Gordon B (2005). Social Cognition: Understanding Self and Others. Texts in Social Psychology. Guilford.
  14. ↑ Riby, D. M., & Hancock, P. J. (2008). Viewing it differently: Social scene perception in Williams syndrome and autism. Neuropsychologia, 46(11), 2855-2860.
  15. ↑ Reisenzein, Rainer; Rudolph, Udo (2008). "50 Years of Attribution Research". Social Psychology. 39 (3): 123–124.
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 Triandis, H. C. (1971). Social psychology. Social psychology
  17. ↑ Myers, D. G. (2007). Psychology, eight edition. Modules. sl: Worth Publishers, 978-0716779278.
  18. ↑ Andrews, P. W. (2001). The psychology of social chess and the evolution of attribution mechanisms: Explaining the fundamental attribution error. Evolution and Human Behavior, 22(1), 11–29.
  19. ↑ Asch, S. E. (1955). Opinions and social pressure. Scientific American, pp. 31–35.
  20. ↑ Sherif, M. (1954). Experiments in group conflict. Scientific American, 195, 54–58.
  21. ↑ Festinger, L. & Carlsmith, J. M. (1959). Cognitive consequences of forced compliance. Journal of Abnormal and Social Psychology, 58, 203–211.
  22. ↑ Milgram, S. (1975). Obedience to authority. Harper and Bros.
  23. ↑ Bandura, A., Ross, D. & Ross, S. A. (1961). Transmission of aggression through imitation of aggressive models. Journal of Abnormal and Social Psychology, 63, 575–582.
  24. ↑ Haney, C., Banks, W.C. & Zimbardo, P.G. (1973). Interpersonal dynamics in a simulated prison. International Journal of Criminology and Penology, 1, 69–97.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Sotsiaalpsühholoogia&oldid=6336672"