Helbe Merila-Lattik
Helbe Merila-Lattik (neiuna Helbe Lattik; 3. juuli 1928 Tartu – 23. mai 2018) oli eesti arst ja arstkonna ajaloo uurija.
Ta lõpetas 1947. aastal Tartu 2. Keskkooli. Samal aastal astus ta Tartu Riiklikku Ülikooli, kus asus õppima arstiteaduskonnas. Õppida sai ta vaid 4. kursuse lõpuni, sest represseeritu tütrena ta eksmatrikuleeriti 1951. aastal. Tal õnnestus jätkata stuudiumi Moskva 1. Meditsiiniinstituudis, mille ta lõpetas 1953. aastal cum laude.[1]
Ta töötas aastatel 1953–1955 Kingissepa rajooni haiglas kirurgi ja kiirabiarstina. Pärast abiellumist 1955. aastal asus ta tööle Tallinna Pelgulinna Haiglasse kirurgina. Ta spetsialiseerus uroloogiks, oli samas haiglas kuni 1980. aastani uroloogia osakonna juhataja ja kuni 1992. aastani ordinaator. Pensionile jäi ta 1993. aastal.[1]
Looming muuda
Alates 1989. aastast uuris ta Eesti arstide elukäiku ja saatust nii Nõukogude esimese ja teise kui ka Saksa okupatsiooni ajal.[1]
Teoseid muuda
Ta on kirjutanud artikleid nii meditsiini alal kui ka eesti arstide represseerimisest ning viktimiseerimisest okupatsioonide ajal.
- "Eesti arstkond ja okupatsioonid". Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon. 1995. 34 lk
- "Eesti arstid 1940–1960". Toimetaja Anu Kell. Tallinn 2000. 1198 lk. ISBN 9985-60-799-6
- "Eesti arstid 1940–1960. Isikunimede Register". Toimetaja Peep Varju. Valge Raamat. Tallinn 2011. 124 lk
Isiklikku muuda
Tema isa Robert Moritz Lattik ja ema Alma Lattik olid arstid. Onu Jaan Lattik oli kirjanik, vaimulik ja poliitik.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 "In memoriam. Helbe Merila-Lattik 3.06.1928–23.05.2018". Eesti Arst, 7(97)/ 2018. Lk 399
Kirjandus muuda
- "In memoriam. Helbe Merila-Lattik 13.06.1928–23.05.2018". Eesti Arst, 7(97)/ 2018. Lk 399