Jaan Lattik
Jaan Lattik (22. oktoober 1878 (vana kalendri järgi 10. oktoober) Karula vald (Karula kihelkond) – 27. juuni 1967 Stockholm[1]) oli eesti kirjanik ning usu-, haridus- ja poliitikategelane.[2]
| Jaan Lattik | |
|---|---|
 | |
| Haridusminister | |
|
Ametiaeg 1925–1927 | |
| Eelnev | Hugo Bernhard Rahamägi |
| Järgnev | Alfred Julius Mõttus |
| Välisminister | |
|
Ametiaeg 1928–1931 | |
| Eelnev | Hans Rebane |
| Järgnev | Jaan Tõnisson |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
22. oktoober 1878 Karula vald |
| Surmaaeg |
27. juuni 1967 Stockholm |
| Rahvus | eestlane |
| Erakond | Kristlik Rahvaerakond |
| Abikaasa | Alice Hassmann |
| Alma mater | Tartu Ülikool, usuteaduskond |
| Elukutse | kirjanik ja poliitik |
Ta lõpetas 1908. aastal Tartu Ülikooli usuteaduskonna. Oli prooviaastal Peterburi Jaani koguduses. Ordineeriti pastoriks 29. novembril 1909 Riia Jakobi kirikus kindralsuperintendent Theophil Gaethgensi poolt.[3] Töötas Viljandi Pauluse koguduse (Viljandi maakogudus) õpetajana (ja ka kooliõpetajana) aastatel 1910–1939.[4]
Oli Kristliku Rahvaerakonna juhte, I–V Riigikogu liige, 1925–1927 haridus- ja 1928–1931 välisminister. 1939–1940 Eesti saadik Leedus.
Põgenes 1944. aastal Rootsi ning oli seal kirikuõpetaja: algul Södertälje kuulutuspunkti hooldajana, kuid aastatel 1952–1967 teenis emeeritusena Södertälje kogudust.[5] 1. märtsil 1945 valiti ta Göteborgi eesti pihtkonna õpetajaks.
Nagu paljud teised põgenikud Balti riikidest, töötas Lattik ka arhiivitöölisena. Tema töökoht oli Stockholmi Kõrgkool.
Haridustee
muuda- 1889–1891 Valga elementaarkool
- 1893–1894 Hugo Treffneri Gümnaasium
- 1896–1902 Tartu Aleksander I gümnaasium
- 1902–1908 Tartu Ülikooli usuteaduskond, mille lõpetas cand. theol. kraadiga
- 1908 sooritas konsistooriumieksami
Teenistuskäik
muuda- 1909 Viljandi maakonna vikaarõpetaja
- 1909–1912 Viljandi Eesti Haridusseltsi II järgu tütarlastekooli (progümnaasiumi) juhataja
- 1910–1939 Viljandi Pauluse koguduse (maakoguduse) pastor (vaheaegadega)
- 1919–1934 Asutava Kogu ja Riigikogu liige Kristliku Rahvaerakonna, hiljem Rahvusliku Keskerakonna rühmas
- 1925–1927 Eesti Vabariigi haridusminister Jaan Teemanti esimeses, teises ja kolmandas valitsuses
- 1928–1931 Eesti Vabariigi välisminister August Rei valitsuses ja Otto Strandmani teises valitsuses
- 1939–1940 Eesti saadik Leedus
- alates 1944 kirikuõpetaja mitmel pool Rootsis
Ühiskondlik tegevus
muuda- Eesti Üliõpilaste Seltsi liige
- korp! Fraternitas Estica asutaja (astus hiljem välja)
- 1917–1938 Viljandi Eesti Haridusseltsi esimees
- Kristliku Rahvaerakonna asutajaid (1919) ja juhtivaid tegelasi
- 18. detsembril 1926 avas ta ringhäälingu tegevuse[6]
- 1956–1962 Rootsi Eestlaste Esinduse esinduskogu esimene esimees, hiljem auesimees
Looming
muudaTemalt on kodumaal ilmunud jutukogud, jutustusi ja reisikirju, paguluses on ta kirjutanud jutustusi ja mälestusi. Silmapaistvad on tema kodu ja lapsepõlve kujutavad humoristlikud lühijutud, milles on jälgitud lapse mõtte- ja kõneviisi ning kasutatud murdekeelt.
Lühiproosa
muuda- "Meie noored" (jutukogu), Tartu 1907; 2. trükk: Tartu 1913; 3., täiendatud trükk: Tartu 1918; 4. trükk: Tartu 1921
- "Minu kodust" (jutukogu), Tallinn 1921
- "Surnu pruut ja katkised käed" (jutud), Tartu 1924
- "Mets" (jutukogu), Tallinn 1928
- "Surnu pruut", Tartu 1928
- "Koolipoisid" (jutustus), Tallinn 1928; 2. trükk, eessõna: Hando Runnel, LR 1988, nr 37
- "Räägi mulle üks jutt. Jutustused noortele ja vanadele", Stockholm 1946
- "Mõrsjapärg. Jutustusi ja mälestusi", Eesti Kirjastus Orto, Göteborg 1951
- "Meie noored" (valimik raamatutest "Meie noored", "Mets" ja "Minu kodu"), Stockholm 1952; 2. trükk: Canopus, Tallinn 2009
- "Talupoja laul. Jutustusi ja mälestusi", Toronto 1953
- "Kui meil veel püksa ei olnud" (valikkogu). Koostanud ja eessõna: Hando Runnel. Ilmamaa, Tartu 1998
- "Meie vanad. Mu kodumaa vaene... 1942–1961" (arutlusi, meenutusi, jutlusi). Koostaja Hando Runnel, Ilmamaa, Tartu 2002
Reisiraamat
muuda- "Lõunamaale", Tallinn 1925
Memuaarid
muuda- "Viljandi kirikumõis kõneleb". Orto. Vadstena 1948
- 2. trükk, järelsõna: Hando Runnel. Ilmamaa. Tartu 1993
- "Teekond läbi öö" I-IV. Orto. I köide Vadstena 1950; II köide Toronto 1952; III köide Toronto 1955; IV köide Göteborg 1958
- "Minu album. Aja- ja eluloolisi lehekülgi". Toronto 1960
Muid teoseid
muuda- "Martin Luter". Tartu 1924
- "Elavad söed. Lühikesi kõnelusi ja palveid koolile ja kodule" (jutlused). Tallinn 1932
- "Tulge vee juurde. Lühikõnelusi ja jutlusi Jumala tõdede järele janunevale südamele". Orto. Toronto 1961
- "Teda ei ole siin!" (armastusromaan). EMP. Stockholm 1964
Tunnustus
muuda- Läti Kolme Tähe ordeni 1. järgu kavaler
Isiklikku
muuda
Jaan Lattiku vanemad olid õigeusulised. Tema ema kandis vanglakaristust luterlusse tagasipöördumise eest ja tema isa, Karula vallavanem David Lattik, sai luteri usku tagasi pöörduda alles pärast usuvabaduse kuulutamist 1905. aastal, oma poja käe läbi.[7]
Vend Robert Lattik, vennanaine Alma Lattik ja vennatütar Helbe Merila-Lattik olid arstid.
Ta oli abielus Alice Hassmanniga, tema naisevend Edgars Hasmanis oli Pihkva läti- ja eestikeelne pastor, hiljem Mazsalaca koguduse pastor, kes mõrvati punaste poolt.
Tütar Helgi (1911–1988) abiellus Konstantin Pätsi noorema poja Viktoriga ja tegi kaasa kõik selle perekonna vintsutused. Viktor hukati 1952. Helgi keeldus peale esimesest vangistusest vabanemist koostööst KGB-ga ja saadeti veel paljudeks aastateks asumisele Kasahstani. Pääses Eestisse tagasi ja suri Tallinnas. Helgi ja Viktori noorem poeg Henn (sündinud 1936) suri 1944 Ufas lastekodus nälga, kuid vanemal pojal Matti Pätsil õnnestus jääda ellu.
Keskmise poja Heino (1909–1982) äi oli vorstitööstur Priidik Tikenberg. Heino oli ainuke Lattik, kes läks koostööle Saksa salateenistusega ning paindus ka KGB surve all, tehes nendega koostööd (agent November) ja andes üles hulgaliselt metsavendi. Pärast selle ilmsikstulekut katkestas perekond Heinoga igasugused suhted.
Noorem poeg Aldo Lattik (1912–1983) põgenes Rootsi ja sealt Kanadasse 1949. Ta abiellus taanlanna Gerda Anker-Olseniga ja neil sündis kolm last.
Jaan Lattik maeti algul Stockholmi Metsakalmistule. Tema 130. sünniaastapäeval, 22. oktoobril 2008 jõudsid Alice ja Jaan Lattiku säilmed Rootsist taas Eestisse. Ümbermatmine Viljandi Vanale kalmistule toimus 1. novembril 2008, kus kõnega esines Eesti president Toomas Hendrik Ilves.
Viited
muuda- ↑ Toivo Kotov: "Segadus Eesti suurmehe, Jaan Lattiku sünnikuupäevaga" Valgamaa.ee, 7. november 2011
- ↑ Eesti Biograafiline Leksikon K./Ü. Loodus, Tartus, 1926–1929
- ↑ Eesti Kirik nr. 1. 1981
- ↑ Die evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Böhlau Verlag Köln, Wien 1977
- ↑ Konrad Veem Eesti Vaba Rahvakirik Dokumentatsioon ja leksikon EVR Stockholm 1988
- ↑ "Ringhääling" töötab rahuloldavalt. Rahvaleht, 21. detsember 1926, nr. 150, lk. 1.
- ↑ Kui keiser kutsus valima. Rahvaleht, 20. november 1936, nr. 136, lk. 5.
Kirjandus
muuda- Jüri Parijõgi, "Jaan Lattik noorsookirjanikuna (Tema 60-aastaseks saamise puhul)" – Looming 1938, nr 8, lk 924–925
- Riho Lahi, "Kohtumised". Eesti Raamat, Tallinn 1988, lk 60–68
- Karl Ristikivi, "Viimne vabadus". Ilmamaa, Tartu 1996, lk 387–388 ("Jutustaja pimedal ajal" – raamatu "Teekond läbi öö" II arvustus)
- Hando Runnel, "Jooksu pealt suudeldud", Ilmamaa, Tartu 1998, lk 166–173 ("Mõni lause Jaan Lattikust" – Lattiku uustrükkide saatesõnadest ühendatud artikkel)
- Endla Köst, "Nagu kohiseks kuldne jõgi kauguses" (raamatu "Kui meil veel püksa ei olnud" arvustus) – Keel ja Kirjandus 1999, nr 5
- Hannes Varblane, "Ilmavallas", Ilmamaa, Tartu 2002, lk 191–193 ("Mulk pastlaga, mulk viisuga Jumalat jutlustamas" – raamatu "Viljandi kirikumõis kõneleb" kordustrüki arvustus)
- Mart Laar, "Jaan Lattik Eesti ajaloo pöördtuultes" – kogumikus "Võro kirändüse luumine", toimetanud Kauksi Ülle ja Nele Reimann, Võro Instituut, Võru 2000, lk 88–96
- Hando Runnel, "Kunstiivast Jaan Lattiku jutukoorukese sees" – samas, lk 101–108
Välislingid
muuda- Toomas Hendrik Ilves Kõne Jaan Lattiku ümbermatmisel Viljandis president.ee, 1. november 2008
- Toomas Raudam "Püksataraamat" Postimees/Kultuur, 3. juuli 1998, lk 22
- Aivar Kull "Lattiku maagilise naivismi võlu" (raamatu "Kui meil veel püksa ei olnud" arvustus) Tartu Postimees, 27. juuli 1998
- Ülo Tonts "Kuidas minevik Lattikul elavaks saab ja jääb" (raamatu "Kui meil veel püksa ei olnud" arvustus) Postimees, 30. august 1998, lk 5
- Evar Saar "Ka murdekeel väärib toimetamist" Sirp, 13. november 1998, lk 7
- Aivar Kull "Jaan Lattik kallab rahu südameisse" (raamatu "Meie vanad" arvustus) Tartu Postimees, 31. oktoober 2002, lk 2
- Mait Talts "Jaan Lattik – pastor, riigimees ja kirjanik" Sakala, 18. oktoober 2003, lk 5
- "Jaan Lattik ja tema naine Alice maetakse ümber Viljandisse" Sakala, 22. oktoober 2008
- Enno Tanilas "Jaan Lattik – võitleja usuõpetuse eest Eesti koolis" Eesti Kirik, 10. veebruar 2009
- Marta Sillaots "Jaan Lattikust kui noorsookirjanikust" Eesti Kirjandus, nr. 11/1938
- Jaan Lattik Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
| Eelnev Hugo Bernhard Rahamägi |
Eesti haridusminister 1925–1927 |
Järgnev Alfred Julius Mõttus |
| Eelnev Hans Rebane |
Eesti välisminister 4. detsember 1928 – 12. veebruar 1931 |
Järgnev Jaan Tõnisson |