Suur põgenemine

massiline põgenemine sissetungiva Punaarmee eest Eestist 1944. aasta hilissuvel ja sügisel
 See artikkel on kodumaa sunnitud mahajätmisest; filmi kohta vaata artiklit Suur põgenemine (film).

Suur põgenemine oli massiline põgenemine sissetungiva Nõukogude Punaarmee eest Eestist 1944. aasta hilissuvel ja sügisel. Suurt põgenemist on nimetatud ka paadipõgenemiseks (sest mindi peamiselt meritsi, paatidega) ja põgenenuid paadipõgenikeks.

Eesti rootslased Nõukogude okupatsiooni eest põgenemas
Eesti sõjapõgeniku varustus Saaremaa muuseumi väljapanekus

Eestist põgenes umbes 80 000 inimest[1][2], kellest teel hukkus 6–9%.[1] Põgenemise põhjus oli hirm – Nõukogude okupatsiooniaasta terror oli rahval veel värskelt meeles. Lahkuti omateada ajutiselt, mõneks kuuks või kõige enam aastaks. Kui aja möödudes sai selgeks, et tagasiteed enam ei ole, jäädi paikseks või asuti ümber uutele asukohamaadele üle maailma. Suuremad eestlaste kogukonnad kujunesid välja Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Suurbritannias ja Austraalias.

Põgenemine algas juba augustis ja saavutas haripunkti 19.–23. septembril, kuid Saaremaalt läks laevu Saksamaale ning paate ja vanu rannasõidupurjekaid Rootsi veel oktoobri alguses. Põgenikke ja taanduvaid sõdureid lahkus Eestist ka maitsi, aga neistki osa pandi hiljem laevadele Kuramaa sadamates.[3]

Põgenemisteekond oli ohtlik, sest käis sõjategevus, ent Nõukogude terrori eest pääsemise nimel olid inimesed valmis enda ja oma perekonna elu kaalule panema. Enamik paate oli ohtlikult ülekoormatud. Sageli jäi merel mootor seisma ja torm võis paadi vastu kaljusid puruks peksta. Kui palju paate pärale ei jõudnud ja merel kadunuks jäi, on praegu võimatu öelda.[3] Põgenikke Saksamaale viinud laevadest hukkus kaks: 21. septembril Tallinnast lahkunud laatsaretlaev Moero ja 3. oktoobril Kuressaarest välja sõitnud mereväe õppelaev Nordstern. Esimese uputas Nõukogude lennukilt heidetud, teise allveelaevalt lastud torpeedo. Hukkus palju inimesi.[3]

Ajalugu

muuda

Nõukogude vägede 1944. aasta suvine Narva pealetung lõppes linna vallutamisega 26. juulil ja sundis Saksa vägesid taanduma Tannenbergi kaitseliinile Vaivara Sinimägedes. Järgnenud erakordselt veristes Sinimägede lahingutes ei suutnud Leningradi rinde väed kaitseliini murda. Suutmata läbi murda Virumaal, alustas Punaarmee augustis Tartu pealetungi ja vallutas linna 25. augustil. Saksa armee ülemjuhatus otsustas Eesti maha jätta. Septembri teisel poolel alustasid sakslased oma vägede Eestist väljatõmbamist, sakslaste taandumisest võtsid osa ka eesti üksused.

Tekkinud interregnum'it ära kasutades püüdsid rahvuslikult meelestatud iseseisvuslased taastada Eesti riiklikku iseseisvust. 18. septembril 1944, kui Saksa okupatsiooniväed olid Eestist lahkumas, nimetas Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Jüri Uluots kehtiva põhiseaduse alusel ametisse Otto Tiefi valitsuse. Kuigi äsjaloodud valitsus deklareeris neutraalsust teises maailmasõjas, sai sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornis lehvida vaid mõne päeva: 22. septembril okupeerisid Eesti pealinna Nõukogude Liidu väed. Vaid mõni tund enne seda, kui Punaarmee väeüksused Tallinna jõudsid, lahkusid pealinnast viimased valitsusliikmed.

Põgenemine Saksamaale

muuda

Põgenikevool Saksamaale algas suvel ja jõudis haripunkti septembris. Evakueeruti sõjaväe transpordilaevadel, mis väljusid Pärnust, Paldiskist ja Tallinnast. Tallinnast lahkusid viimased suured põgenikelaevad 20. ja 21. septembril ning mõned väikesed sõjalaevad, kuhu ka põgenikke peale võeti, veel 22. septembri hommikul.[3] 21. septembri õhtupoolikul alustas viimane transpordilaevade karavan teed Tallinnast Gotenhafenisse Saksamaal. Konvoisse kuulusid RO-1, RO-22, Hamburg, Lappland, hospidallaev Moero jt.[4] Järgmisel hommikul ründasid Nõukogude lennukid karavani. Pommitabamuse sai RO-22, kuid suutis omal jõul edasi sõita. Laeval oli 130 inimohvrit, nende hulgas 33 eestlast. Kell 11.45 sai pommitabamuse Moero ja vajus kümne minutiga põhja. Ohvrite arvu ei teata, räägiti, et peale sakslaste võis laevas olla 2500–3000 eestlast, nende hulgas palju haavatud eesti sõdureid. Lappland päästis Moero reisijatest 600–700 inimest. Saksamaale põgenes kokku umbes 40 000 eestlast.[4]

Põgenemine Soome ja sealt Rootsi

muuda
 
Pakrilt põgenenud eestirootslased Rootsis

Põgeneti peamiselt kalurimootorpaatide ja väiksemate laevadega. Soomlased abistasid Soome saabunud Eesti põgenikke. Pärast vaherahu sõlmimist Soome ja NSV Liidu vahel 19. septembril soovitati kõigil Eesti Vabariigi kodanikel Soomest lahkuda, sest NSV Liit käsitas eestlasi Nõukogude kodanikena ja nõudis neid tagasi. Eestlaste transpordi eest Soomest Rootsi hoolitses Soome kaitsepolitsei ohvitser Otto Kumenius. Korralduse selleks sai ta Soome peastaabi (Päämaja) luureosakonna ülema abilt kolonel Joel Svante Walldénilt. Põgenike kogunemiskohaks oli määratud Põhjalahe sadamalinn Rauma. Üks suurematest laevadest, mis Raumast 25. septembril teele asus, oli Venus, mille pardal oli 863 inimest. Põgenikke ootasid Rootsis abivalmis inimesed, soe toit ning majutamine rahvamajades ja kirikutes.[4]

Mälestuse jäädvustamine

muuda

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 1944. a suur põgenemine läände Estonica.ee (Vaadatud 22.09.2014)
  2. Umbes 40 000 eestlast pääses Saksamaale läbi nö Danzig-Gotenhafeni värava; Soome kaudu saabus Rootsi umbes 7000 eestlast; umbes 32 000 õnnestus Eestist põgenemine Rootsi; vastavalt arvutustele jäi ligikaudu 2000 inimesel vastaspoolne Läänemere rand igaveseks nägemata. Vt Joel Haukka. Suur põgenemine 70 aastat tagasi Vaba Eesti Sõna, 13. oktoober 2014 (Vaadatud 22.09.2016)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Hellar Grabbi. Suur põgenemine: märkmeid, mõtteid, mälestusi Estonian World Review, 30 märts, 2007.
  4. 4,0 4,1 4,2 Joel Haukka. Suur põgenemine 60 aastat tagasi Pärnu Postimees, 20. oktoober 2004.
  5. 70 aastat suurest põgenemisest vemu.ca (Vaadatud 19.09.2014)
  6. Kogumisvõistlus – 70 aastat suurest põgenemisest kogumelugu.ee (Vaadatud 19.09.2014)

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda