Tartu lahing (1944)

Disambig gray.svg  See artikkel on 1944. aasta lahingutest; 1234. aastal toimus Emajõe lahing

Tartu lahinguks loetakse võitlusi, mis peeti Kagu-Eestis 1944. aasta augustis ja septembris, sealhulgas ka Kärevere ja Tamsa lahing. Vahel peetakse selle osaks ka Meerapalu lahingut. Tartu lahingut on nimetatud ka Tartu rinde lahinguteks või Emajõe lahinguteks. Nõukogude vägede taktikaline eesmärk oli lüüa Saksa 18. armee ja vallutada Tartu. Nende strateegiline siht oli Mandri-Eesti kiire hõivamine. Nõukogude peastaap kavandas jõudmist Liivi laheni ja armeegrupp Narwa lõksu püüdmist.[3] Saksa vägedes olid eesti mobiliseeritud, keda motiveeris Eesti Vabariigi taassünni võimalus.[4]

Tartu lahing
Osa Teise maailmasõja Idarinde lahingutest Eestis
Voerts.jpg
Emajõe soised kaldad ja Võrtsjärv.
Toimumisaeg 3. august – 17. september 1944
Toimumiskoht Kagu-Eesti
Tulemus Nõukogude võit
Territoriaalsed
muudatused
Kagu-Eesti langemine Nõukogude vägede kätte
Osalised
Flag of Germany (1935–1945).svg Saksamaa
Flag of Germany (1935–1945).svg Armeegr Narva:

Flag of Germany (1935–1945).svg Võitlusgrupp Wagner
11. SS-Freiwilligen-Panzergrenadier-Division „Nordland“.svg 11. SS-soomusgrenaderidiviis "Nordland" väeosad
Estonian Division.jpg 47. Relva-SS Grenaderirügemendi II pataljon
Estonian Division.jpg 45. Relva-SS Grenaderirügemendi I pataljon
Estonian Division.jpg 46. Relva-SS Grenaderirügemendi I, II ja III pataljon
Flag of Germany (1935–1945).svg 207. julgestusdiviisi 94. julgestusrügement ja
Flag of Germany (1935–1945).svg 1. Eesti Piirikaitserügement
Flag of Germany (1935–1945).svg 5. Eesti Piirikaitserügement

Flag of Germany (1935–1945).svg II armeekorpus
Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Flag of the Soviet Union.svg 3. Balti rinde:

Flag of the Soviet Union.svg 67. armee[1]
Flag of the Soviet Union.svg 116. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 291. laskurdiviis
Flag of the Soviet Union.svg 86. laskurdiviis
Flag of the Soviet Union.svg 376. laskurdiviis
Flag of the Soviet Union.svg 128. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 44. laskurdiviis
Flag of the Soviet Union.svg 86. laskurdiviis
Flag of the Soviet Union.svg 326. laskurdiviis
Flag of the Soviet Union.svg 14. kindlustatud rajoon
Flag of the Soviet Union.svg 1. löögiarmee[2]
Flag of the Soviet Union.svg 118. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 12. kaardiväe laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 123. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 54. armee (Läti suunal)

Flag of the Soviet Union.svg 14. õhuarmee
Väejuhid või liidrid
Flag of Germany (1935–1945).svg Ferdinand Schörner (Väegrupp Nord)
Flag of Germany (1935–1945).svg Jürgen Wagner (Võitlusgrupp Wagner)
Flag of Germany (1935–1945).svg Wilhelm Hasse (II armeekorpus)
Flag of Germany (1935–1945).svg Hans Gollnick (XXVIII armeekorpus)
Flag of the Soviet Union.svg Ivan Maslennikov (3. Balti rinne)
Flag of the Soviet Union.svg Vladimir Romanovski (67. armee)
Flag of the Soviet Union.svg Nikanor Zahvatajev (1. löögiarmee)
Flag of the Soviet Union.svg Ivan Fedjuninski (2. löögiarmee)
Jõudude suurus
65 000 sõdurit (Kagu-Eestis 10. augustil) 272 800 sõdurit (Kagu-Eestis 10. augustil)
345 500 sõdurit (Kagu-Eestis 14. septembril)
300 soomusmasinat
2569 suurtükki (Suure Emajõe joonel 17. septembril)
Kaotused
? 71 806 sõdurit, neist 16 292 taastumatute kaotustena 10. augustist 6. septembrini 1944.
Punaarmee Tartu pealetungioperatsiooni löögisuunad

Kiiruga Tartu alla paisatud üksustest komplekteeritud võitlusgrupp Wagner suutis Nõukogude armee edasitungi vaid aeglustada, mitte peatada. Nõukogude 16. üksik tankibrigaad hõivas Kärevere silla ning suundus Voldi poole, lõikamaks Saksa võitlusgruppi ära ülejäänud armeegrupp Narwast. Samal ajal 25. augustil vallutasid neli laskurdiviisi ägedais tänavalahinguis Tartu. Soomepoistest moodustatud 46. rügemendi III pataljon koos 37. ja 38. Eesti politseipataljoniga ning Hyazinth von Strachwitzi tankisalgaga purustasid 30. augustiks ohtliku Voldi tankikiilu ja vallutasid tagasi Kärevere silla (Kärevere-Voldi lahing). Võitlusgrupi Rebane ja Saksa üksuste poolne Raadi sillapea likvideerimiskatse 4.–6. septembril jäi edutuks.

Üle Lämmijärve toodi 5.–11. septembril rindele 2. löögiarmee. Riia pealetungi Valga-Võrtsjärve lõigus ründas 3. Balti rinne 14. septembril XXVIII armeekorpust, kuhu kuulusid ka kohalikud Omakaitse pataljonid. Ägedates lahingutes hoidsid Saksa ja eesti üksused rinnet, nurjates Nõukogude vägede plaani armeegrupp Narwa kotti võtta. Saksa väejuhatus otsustas Eesti maha jätta, käivitades 16. septembril taandumisoperatsiooni "Aster". Järgneval hommikul murdis Nõukogude 2. löögiarmee Emajõe rindest kogu ulatuses sügavalt läbi, alustades Tallinna pealetungi.[5]

TaustRedigeeri

1944. aasta suvel oli Saksa idarinne kokku varisemas. Juulis oli Narva rinne ja Sinimägede lahing ainus koht, kus sakslased suutsid Punaarmeed paigal hoida. Murdnud 10. augustil läbi Saksa Wehrmachti 18. armee XXVIII armeekorpuse Marienburgi kaitseliinist, hõivas Nõukogude 67. armee Petseri, Võru ja Põlva ning lähenes kiiresti Valgale ja Tartule. 15. augustil 1944 kehtestati armeegrupi „Narwa“ ja 18. armee eraldusjooneks Pihkva järve lõunatipp – PõlvaVõrtsjärve põhjakallas Oiu juures – Kolga JaaniPõltsamaa ja ka Harjumaa ja osa Järvamaast kuulusid armeegrupi „Narwa“ võimupiirkonda. Saksa armee peatas punavägede liikumise Valga suunas, kuid Tartu kaitsmiseks ei jätkunud enam jõude.

  Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis (1944)#Sõjategevus Kagu-Eestis

JõudRedigeeri

Nõukogude Tartu pealetungioperatsiooni algul oli Punaarmeel selles rindelõigus 4,3 korda rohkem sõdureid, 14,8 korda rohkem suurtükke ja 4,1 korda rohkem soomusmasinaid kui sakslastel.[6] Saksa jõud koosnesid põhiliselt erinevatest võitlusgruppidest ja mitmesugustest väiksematest üksustest. Kohalikel Omakaitse üksustel oli halb relvastus ja nõrk võitlusvõime.

Punaarmee sissetung Kagu-EestisseRedigeeri

Punaarmee Tartu pealetung algas Punaarmee 3. Balti rinde sissetungiga Lõuna-Eestisse augusti algul 1944. Nõukogude 2. löögiarmee tõmmati Narva rindelt välja ja paigutati ümber Eesti kagurindele. Kaks sellesse armeesse kuuluvat diviisi rakendati dessandiks üle Lämmijärve Mehikoormasse. Teised üksused suunati Peipsi järve ja Tartu vahele ülesandega vallutada Tartu, ületada Emajõgi ja tungida põhja suunas.

10. augustil murdsid Punaarmee 3. Balti rinde väed Kirde-Lätis läbi Saksa Wehrmachti 18. armee XXVIII armeekorpuse Marienburgi kaitseliinist. 67. armee tungis Lõkova-Zabolotje liinilt Vana-Saaluse ja Võru suunas, 1. löögiarmee aga Rõuge ja Alūksne suunas. 11. augustil vallutas 67. armee koosseisu kuuluv 116. laskurkorpus Petseri. 13. augustil vallutas Punaarmee Võru. Punaarmee pealetungisuunal Lõuna-Eestis olid kaitsel XXVIII ja XXXVIII armeekorpuse kuus diviisi ja väiksemad üksused, tagalas paiknes 207. julgestusdiviis.

Vahepeal olid sakslased suutnud organiseerida Väikese EmajõeKoiva jõe joonel kaitsepositsiooni. Eelpositsioon asus PukaSangasteKarulaVarstu – Aluliina järve joonel. 14. augustil jõudsid punased lahinguta Antslasse. Sealt hakkas üks Punaarmee väekoondis liikuma Sangaste suunas sihiga vallutada Tõrva, kohtas aga 16. augustil Sangastes sakslasi, kes asusid vasturünnakule, piirasid sisse ühe Nõukogude diviisi ja lõid ülejäänud tagasi Antslasse. Punaarmee diviis oli juba hävitamisohus, kuid selle päästis Nõukogude 7. korpus, mis vabastas oma diviisi sakslaste piiramisrõngast ja lõi sakslased Sangastesse tagasi.

Mehikoorma dessantRedigeeri

16. augustil 1944 tegi 2. löögiarmee dessantgrupp kindralleitnant Aleksei Gretškin juhtimisel, dessandi üle Lämmijärve Peipsi ja Pihkva järve vahel Mehikoormasse. Võitlusgrupp Wagneri üksused suutsid 191. laskurdiviisi edasitungi peatada, kuid pidi varsti taanduma oma parempoolse naabri, 12. Luftwaffe välidiviisi taganemise tõttu. 16. augustil vallutas Punaarmee 67. armee 86. laskurdiviis Põlva. 17. augustil tungisid tugevad Punaarmee motoriseeritud üksused Võitlusgrupp Wagnerile alluva 207. julgestusdiviisi ja 12. Luftwaffe välidiviisi üksuste vahele ning Saksa vägede taganemine jätkus.

Kuni 16. augustini, Mehikoorma dessandi päevani, ei olnud Tartu maakonna lõunaosas teisi väeosi peale rannakaitseüksuste, mis oleks võidud pealetungivatele Punaarmee vägedele vastu saata. Sellest päevast hakkas sinna saabuma armeegrupp Narva väikesi eesti-saksa üksusi, mis alustasid võitlust ründavate Punaarmeega. Moodustatud Võitlusgrupp Wagner, 4. SS-vabatahtlike soomusgrenaderibrigaad "Nederland"i ülema SS-Brigadeführer Jürgen Wagneri juhtimisel) koosseisu määrati Narva rindelt 11. jalaväediviisi 23. jalaväerügement, SS-pataljon „Wallonien“, 11. SS-soomusgrenaderidiviis "Nordland" 11. soomus-luurepataljon, "Nordland"i liikursuurtükkide divisjon ja suurem hulk erinevaid suurtükiüksusi. 18. armee alluvusest toodi Võitlusgrupp Wagner alluvusse 207. julgestusdiviis, mille koosseisu kuulus 94. julgestusrügement ja millele allusid 1. ja 5. eesti piirikaitserügement ning piirikaitserügementide täiendusrügement, samuti Peipsi kaldal rannakaitses olevad Omakaitse pataljonid.

Ajal, kui 5. Eesti Piirikaitserügemendi II pataljon võitles Mehikoormas maale tulnud Punaarmeee väeosadega, pidasid 207. julgestusdiviisi 1. Eesti Piirikaitserügement ja 94. julgestusrügemendi pataljon kaitselahingut Võhandu jõe joonel. Kui 5. Eesti Piirikaitserügemendi II pataljon alustas taandumist Ahja jõe joonele, alustasid ka 1. Eesti Piirikaitserügement ja 94. julgestusrügemendi pataljon taandumist läbi metsade samale joonele.

16.–18. augustil õnnestus 18. armee II armeekorpuse 87. jalaväediviisil, 31. grenaderidiviisil ja lahinggrupil „Mann“ Punaarmee 1. löögiarmeele alluvate 14. ja 12. kaardiväe laskurkorpuse edasitung Sangaste juures peatada ja vastane tagasi tõrjuda. 18. septembril pärastlõunal tulistasid viis Balti laevastiku Peipsi flotilli suurtükipaati suurtükkidest Mustveed ja Kasepääd. Mustvees sai selle käigus surmavalt haavata Peipsi rannakaitse ülem kolonel Paul Gallas.

17. augustil määrati võitlusgrupp Wagner alluvusse 20. Eesti SS-diviisi 47. Relva-SS Grenaderirügemendi staap ja Võitlusgrupp Rebane II/47 pataljon, Waffen-Sturmbannführer Alfons Rebase juhtimisel ja 11. jalaväediviisi füsiljeerpataljon. 18. augustil saadeti Narva rindelt võitlusgrupp Wagner käsutusse 20. Eesti SS-diviisi 45. Relva-SS Grenaderirügemendi I pataljon Waffen-Hauptsturmführer Paul Maitla juhtimisel ja mõned suurtükidivisjonid. 20. augustil võitlusgrupp Wagner alluvusse 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi staap ja I ja II pataljon ning veel mõned suurtükiüksused. 23. augustil 1944 suunti väegrupp „Nord“ poolt armeegrupi „Narwa“ käsutusse ka Saksa motoriseeritud pataljoni „Roller“ ja lahinggrupp ooberstleitnant Manni juhtimisel, mis koosnes 87. jalaväediviisi 187. grenaderirügemendi staabist, 132. jalaväediviisi 436. grenaderirügemendi II pataljonist, 393. ründesuurtükkide brigaadi 1. patareist seitsme ründesuurtükist, 630. armee-pioneeripataljoni 2. kompaniist ja armee-tankitõrjedivisjoni 3. patareist. 25. augustist allutati armeegrupile „Narwa“ ka kindralleitnant Wilhelm Hasse II armeekorpuse, mille väeosad olid juba osaliselt eelnevalt allutatud Tartu piirkonna kaitsele.

Tamsa lahingRedigeeri

Olukorra päästmiseks tõid sakslased 23. augustil 1944 Elvasse Hyazinth von Strachwitzi soomusüksuse, mis koosnes SS-Sturmbannführer Martin Grossi SS-tankibrigaadist „Gross“ ja ooberstleitnant Meinrad von Laucherti 101. tankibrigaadist. See pidi andma löögi edasitungivate Punaarmeede 67. armee laskurdiviiside tagalasse. Võitlusgrupp Strachwitz koosnes umbes kolmekümnest tankist, mida toetasid suurtükidivisjon ja üks pioneerikompanii. põhijõuks olid üheksa „Panther“-tanki, lisaks hulk väiksemaid tanke ja soomukeid ning raskesuurtükidivisjon üheksa kahuriga. 23. augusti öösel sõitis von Strachwitzi maastikuauto Sangaste mõisa juures teelt välja. Von Strachwitz ja tema tankiüksuse operatiivosakonna ülem said raskelt vigastada. Samuti viidi samal päeval teise rindelõiku kolonel Hans-Ulrich Rudeli sööstpommitajate üksus, mistõttu kavandatav rünnak jäi ilma õhutoetusest. Plaan otsustati siiski käiku lasta.

Saksa rünnak algas 24. augusti varahommikul 189. LD 891. laskurpolgu positsioonide vallutamisega. Tankid jätkasid rünnakut Elva–Pangodi maanteel Tamsa suunas. Uhuta külas sattusid nad varitsusse seatud Punaarmee tankitõrjekahurite ja rünnaksuurtükkide tule alla, kuid suutsid sellest positsioonist läbi murda. Järjest tugevneva vastupanu kiuste jõudsid Saksa tankid lõpuks Tamsa külani, kus põrkas tankikoondis 189. laskurdiviisi, 690. ja 1247. tankitõrjepolgu ning 1047. liikursuurtükkide polgu tugevale vastupanule ning kandis raskeid kaotusi, pärastlõunaks oli alles veel kolm tervet tanki. Lahingu käigus hukkus Nõukogude 189. laskurdiviisi ülem kindralmajor Pavel Potapov. Selle ajaga olid Tamsani jõudnud uued Punaarmee soomusüksused.

Väegrupp Nord staap andis nüüd tankidele taganemiskäsu, et mitte kanda liiga suuri kaotusi. Tankid pöördusid tagasi, üle Elva ja Puhja Jõesuu suunas ja liikusid neid jälitava punaväe ees Puhjani. Punaarmee tungis 118. laskurkorpuse 282. laskurdiviis 16. üksiku tankibrigaadi, 361. liikursuurtükkide kaardiväepolgu ja 1433. liikursuurtükkide polgu toetusel edasi põhja suunas, jõudis Tartust läänes Tallinn-Tartu maanteele ja tungis üle Kärevere silla, mis oli jäänud õhku laskmata, üle Emajõe. 21.–23. augustil suutis 1. löögiarmee kaotatud positsioonid tagasi võita ja rinne stabiliseerus mõneks päevaks Sangaste juures.

  Pikemalt artiklis Tamsa lahing

Loodusliku tõkkena voolab Emajõgi kogu oma ulatuses soises maastikus ja suviti oli jõe ületamine võimalik vaid üle sildade Jõesuus Võrtsjärve ääres, Käreveres, Tartus ja Tartu juures üle raudteesilla. 282. laskurdiviisi 877. laskurpolk liikus koos tankide ja liikursuurtükkidega mööda maanteed edasi Laeva suunas, 872. ja 874. laskurpolk aga pöördusid kirdesse ja tungisid raudtee suunas. SS-Brigadeführer Wagner tegi SS-pataljonile „Wallonien“ ülesandeks Kärevere sild tagasi vallutada, mis vaatamata suurtele kaotustele ei läinud korda.

Võitlus Tartu linnasRedigeeri

23. augustil sattusid Nõo kaitsjad piiramisrõngasse, ent Paul Venti juhitud võitlusgrupil õnnestus välja murda ja Tartu serval Tähtveres uutele positsioonidele asuda. 24. ja 25. augusti ööl taganesid Tartu ümber kaitses olevad võitlusgrupp Wagneri üksused, 23. grenaderirügement ja 46. Eesti SS-rügemendi I ja II pataljon, Tartu linna. Ööl vastu 25. augustit pommitasid punased Tartut.

25. augustil, pärast Tamsa lahingut alustas Punaarmee rünnakut Tartule kolmes suunas. Venti võitlusgrupi kompaniid olid kokku sulanud paarikümnemehelisteks, sest alates võitlustest Elvas ei olnud nad täiendust ega puhkust saanud. Linnavõitluses kadus üldine juhtimine, iga kompanii või rühm võitles oma algatusel ja nii jäid Tartu sillad õhkimata, millest ründavad punased üle tulid. Erilise sangarlikkusega kaitsesid 11. jalaväediviisi osad Eesti Rahva Muuseumi Raadi mõisas, kuid ülemvõimu ees olid nad sunnitud taanduma Kilgi kõrtsi suunas koos Venti võitlusgrupiga. Venelased püüdsid Emajõge ületada ka linnast ida pool, kuid seal lõi Alfons Rebase võitlusgrupp kõik rünnakud tagasi. 146., 86. ja 128. laskurdiviis soomus- ja suurtükiüksuste toetusel vallutasid siiski linna ja tungisid mitmes kohas üle jõe ning 25. augustil 1944 langes Tartu Punaarmee kätte.

Kuni 25. augustini oli linn Nõukogude vägede, seejärel 6. septembrini Saksa vägede suurtükitule all.[7][5] Selles ning tänavalahingutes hävisid teater Vanemuine, Jaani kirik, Eesti Rahva Muuseum ning tekitati Tartu Ülikooli varadele 40 miljoni rubla väärtuses kahju[8] (võrdus 2010. a vääringus u 70 mln euro ostujõuga).[viide?]

26. augustil allutati senisest 16. armee I armeekorpusest, armeegrupi „Narwa“ II armeekorpuse alluvusse kindralleitnant vabahärra Mauritz von Strachwitzi 87. jalaväediviis ja 20. Eesti SS-diviisi 46. Relva-SS Grenaderirügemendi III pataljon. 28. augustil allutati II armeekorpusele 37. ja 38. eesti politseipataljon, ja 30. augustist 7. septembrini toodi Saksamaalt Emajõe rindele 563. grenaderidiviis 1147., 1148. ja 1149. grenaderirügement, suurtükirügement jt üksused.

Kärevere sillapeaRedigeeri

26. augustil tungis Punaarmee edasi, vallutades Maramaa ja püüdes ühineda üle Kärevere silla tulnud korpusega. Värskete jõududega õnnestus II armeekorpusel likvideerida Kärevere juures üle jõe tunginud 282. laskurdiviisi kolm polku ning soomusüksused ja vastane üle jõe tagasi suruda.

28. augustil asusid 20. eesti diviisi võitlusgrupid, 46.rügemendi III pataljon kapten Voldemar Pärlini juhtimisel, politseipataljonid ja saksa väed vastupealetungile ning 30. augustiks oli Emajõe põhjakallas Võrtsjärvest Jänese sillani venelastest vaba. Soomepoiste pataljon kaotas Pupastvere-Õvi all 34 meest langenutena ja 136 haavatutena, kuid täitis oma ülesande. Pataljoni autasustati korraga 44 Raudristiga.

  Pikemalt artiklis Pupastvere lahing

Võitlused sakslaste eelpositsioonil kestsid 28. augustini, mil sakslased tõmbusid tagasi oma kaitsepositsioonile Väikese EmajõeKoiva jõe joonele. Punaarmee katsed Valga vallutamiseks kestsid 30. augustini. Neis kandis Nõukogude 1. löögiarmee 90. laskurkorpuse 321. diviis rünnakutes raskeid kaotusi ja loobus linna vallutamisest.

Laeva suunas ei arendanud Punaarmee pealetungi, vaid liikusid edasi piki Emajõe kallast kirde suunas ja jõudsid 24. augustil Nõela külani. Tartumaa Omakaitse maleva uueks ülemaks määrati kolonel Jaan Unt, kes hakkas Omakaitse meestega organiseerima Voldi kaitset ja lõi tagasi Punaarmee eelosi, kes liikusid Voldi suunas, võttes lahingust isiklikult osa.

Tartu tagasivallutamise katseRedigeeri

Tartu tagasivallutamise operatsioon Punaarmee 86., 128., 291. ja 321. laskurdiviisi osadele algas 4. septembril. 87. jalaväediviis tungis peale Tallinna maantee ja Vasula-Vahi suunas ühe soomuskompanii toetusel. Operatsioon arenes alguses edukalt – võeti tagasi Vahi põllutöökool, Maramaa, Raadi vallamaja, kuid kõigist pingutustest hoolimata ei läinud korda punaseid Raadilt välja lüüa. 5. septembril peeti lahinguid ainult Raadi pärast. Major Friedrich Kurgi mehed jõudsid korduvalt Raadi mõisa pargi müürini, kuid olid sunnitud jällegi tagasi tõmbuma. Saksa Panther-tankid sõitsid linna sisse, kuid jalaväeosad ei pääsenud punaste tulest läbi.

Vahi põllutöökool käis neis lahinguis kaks korda käest kätte. Tartu sillapea suruti tunduvalt kokku ja punased olid kiilutud Tartu linna piiridesse. 5. septembri õhtul asusid II armeekorpuse jõud Tartus kaitsele.

87. jalaväediviisi ja 563. grenaderidiviisi toomisega Emajõe rindele, saadeti 29. augustil saadeti Narva rindele tagasi SS-pataljon „Wallonien“ ja 5.–6. septembril kolonelleitnant von Laucherti tankikoondis Cēsisesse 18. armee alluvusse. 7.–12. septembril lahkus lahinggrupp „Mann“, motoriseeritud pataljon „Roller“, 23. grenaderirügement, 11. jalaväediviisi füsiljeepataljon, „Nordlandi“ soomus-luurepataljon, tankitõrjedivisjon ja suurtükirügemendi II divisjon, 54. SS-suurtükirügemendi II divisjon ja 19. Läti SS-diviisi suurtükiväeosad. 10.–12. septembrini saadeti Eestist ära viimased 227. jalaväediviisi osad. Emajõe rindele jäid 87. jalaväediviis ja 563. grenaderidiviis ning 207. julgestusdiviisi 94. julgestusrügement. Lisaks eestlaste üksused: 207. julgestusdiviisile allunud 20. Eesti SS-diviisi 47. rügemendi II pataljon, 1. ja 5. Eesti Piirikaitserügementja Omakaitse pataljonid, 87. jalaväediviisile allutatud 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi I ja II pataljon, ning 563. jalaväediviisile allutatud eesti politseipataljonid nr 37 ja 38. 46. rügemendi III pataljon oli II armeekorpuse reservis.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Журнал боевых действий 67 А, Период с 01.08.1944 по 31.08.1944 г. pamyat-naroda.ru (vaadatud 10.06.2020)
  2. Журнал боевых действий 1 Уд. А, Период с 01.08.1944 по 31.08.1944 г. pamyat-naroda.ru (vaadatud 10.06.2020)
  3. Арвед Калво (1976) Изгнание фашистов из Южной Эстонии (август – сентябрь 1944 года). Eesti Raamat, Tallinn, lk 24
  4. Estonian State Commission on Examination of Policies of Repression (2005). The White Book: Losses inflicted on the Estonian nation by occupation regimes. 1940 – 1991. Estonian Encyclopedia Publishers. lk 18. 
  5. 5,0 5,1 Toomas Hiio (2006). "Combat in Estonia in 1944". peatükis Toomas Hiio, Meelis Maripuu, & Indrek Paavle. Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn. lk 1035–1094. 
  6. Arved Kalvo (1972). Nemad vabastasid Lõuna-Eesti.
  7. Ago Pajur (2005). "20. sajand". peatükis Heivi Pullerits, Urmas Tõnisson, Allan Liim ja Andres Andresen. Tartu. Ajalugu ja kultuurilugu. Ilmamaa. lk 73–98. 
  8. Hillar Palamets (1982). Ülikool Suure Isamaasõja aastail. Rmt.: Karl Siilivask, Hillar Palamets (koost.). Tartu Ülikooli ajalugu lk 169–187. Eesti Raamat, Tallinn

VälislingidRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • Degrelle, Léon. Kadunud leegion. Tallinn 1996.
  • Laar, Mart. Emajõgi 1944: Teise maailmasõja lahingud Lõuna-Eestis. Tartu 2005.
  • Mengel, Hamilkar. Suurim armastus: Esimene Eesti Piirikaitse Rügement lahingutules. New York 1960.