Tamsa lahing

Tamsa lahing
	Osa Teise maailmasõja Idarindest
Toimumisaeg	24. august 1944
Toimumiskoht	Tamsa, Tartu maakond
Tulemus	Punaarmee tõrjevõit
Osalised
Saksamaa	Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Walter Charles de Beaulieu	Pavel Potapov †
Jõudude suurus
41 tanki ja rünnakkahurit; 20 soomusautot; 4 õhutõrjetanki	10 000 jalaväelast; 100 suurtükki; 100 lennukit
Kaotused
8 tanki; 10 soomusautot	300 meest

Tamsa lahing peeti 24. augustil 1944 Elva ja Pangodi vahelisel alal, lahing kujunes ägedaimaks Tamsa küla juures. See oli Tartu lahingu suurim soomusjõudude kokkupõrge.

Eelmäng muuda

Tamsa lahingu ajaks oli Saksa rinne Kagu-Eestis kokku kukkumas. Punaarmee oli vaatamata eesti väeosade tugevale vastupanule jõudnud Emajõeni. Olukorra päästmiseks tõid sakslased 23. augustil 1944 Elvasse Hyazinth von Strachwitzi soomusüksuse. See pidi andma löögi edasitungiva Punaarmee tagalasse. Võitlusgrupp "Strachwitz" koosnes 101. soomusbrigaadist ja SS-soomusbrigaadist "Gross", kokku umbes kolmkümmend tanki, mida toetasid suurtükidivisjon ja üks pioneerikompanii. 23. augusti öösel sõitis von Strachwitzi maastikuauto Sangaste mõisa juures teelt välja. Von Strachwitz ja tema tankiüksuse operatiivosakonna ülem said raskelt vigastada. Samuti viidi samal päeval teise rindelõiku kolonel Hans-Ulrich Rudeli sööstpommitajate üksus, mistõttu kavandatav rünnak jäi ilma õhutoetusest. Plaan otsustati siiski käiku lasta.

Lahing muuda

Saksa rünnak algas 24. augusti varahommikul 891. laskurpolgu positsioonide vallutamisega. Tankid jätkasid rünnakut Elva-Pangodi maanteel Tamsa suunas. Uhuta külas sattusid nad varitsusse seatud Punaarmee tankitõrjekahurite ja rünnaksuurtükkide tule alla, kuid suutsid sellest positsioonist läbi murda. Järjest tugevneva vastupanu kiuste jõudsid Saksa tankid lõpuks Tamsa külani. Lahingu käigus hukkus Punaarmee 189. laskurdiviisi ülem kindralmajor Pavel Potapov. Selle ajaga olid Tamsani jõudnud uued Punaarmee soomusüksused.

Väegrupp Nord staap andis nüüd tankidele taganemiskäsu, et mitte kanda liiga suuri kaotusi. Tankid pöördusid tagasi ja liikusid neid jälitava Punaarmee ees Puhjani.

Tulemused muuda

Väegrupp Nord saatis pärast lahingut tankiüksuse Tartu alla appi võitlusgrupile "Wagner", mis võitles seal ülekaalukate Punaarmee jõududega.

Rünnaku läbikukkumise tõttu oli Tartu saatus otsustatud ja 25. augustil linn langes.

Viited muuda

↑ Mart Laar. Emajõgi 1944.

Kirjandus muuda

Arved Kalvo, "Nad vabastasid Lõuna-Eesti", 1972

[1] Mart Laar. Emajõgi 1944.

[1]