Ava peamenüü

Ivan Fedjuninski (vene keeles Иван Иванович Федюнинский; 30. juuli 190017. oktoober 1977) oli Nõukogude Liidu väejuht, armeekindral, Nõukogude Liidu kangelane.

Täisnimi Ivan Fedjuninski
Sündinud 30. juuli 1900
Toboli kubermang, Venemaa keisririik
Surnud 17. oktoober 1977
Moskva, NSV Liit
Teenistused Tööliste ja Talupoegade Punaarmee
Auaste armeekindral
Juhtinud 15. laskurkorpus
42. armee
54. armee
5. armee
11. armee
2. löögiarmee
Arhangelski sõjaväeringkond
Taga-Kaukaasia sõjaväeringkond
Turkestani sõjaväeringkond
Sõjad/lahingud Venemaa kodusõda
Teine maailmasõda

Ivan Fedjuninski sündis 30. (17. vkj) juulil 1900 Toboli kubermangu Tjumeni maakonna Uspenski valla (praegu Sverdlovski oblasti Tugulõmi rajoon) Giljova külas maalri perekonnas. Õppis alates 1909. aastast Giljova algkoolis, sai eduka õppimise eest kiituskirja.[1] 1913. aastal lõpetas külakooli ja töötas maalriabina.[2]

1919. aastal astus Ivan Fedjuninski vabatahtlikult Tööliste ja Talupoegade Punaarmeesse. Osales Venemaa kodusõjas reamehena Läänerindel ja sai kaks korda haavata.[2]

29. juulil 1921 viidi Ivan Fedjuninski üle Omskisse 31. reservpolku, kus ta õppis 24. Omski III Kommunistliku Internatsionaali nimelises TTPA komandöride jalaväekoolis. Kool viidi üle Vladivostokki ja nimetati ümber. 1924. aastal lõpetas ta Vladivostoki Kommunistliku Internatsionaali nimelise jalaväekooli.[1]

Pärast kooli lõpetamist määrati Fedjuninski 107. Vladimiri laskurpolgu rühmakomandöriks. 1929. aastal osales ta Ida-Hiina raudteel Nõukogude-Hiina sõjalises konfliktis Erilise Kaug-Ida armee 36. laskurdiviisi 6. kompanii komandöri ametis. Leidlikkuse ja osava juhtimise ning isikliku julguse eest sai ta Punalipu ordeni ja isikliku nimelise relva.[2]

1930. aasta oktoobris saadeti Ivan Fedjuninski komandöride kursustele "Võstrel". Ta lõpetas need kiitusega ja naasis 1931. aastal Kaug-Itta, kus ta määrati pataljoni komandöriks ning 1936. aastal 108. Beloretšenski laskurpolgu komandöri abiks. 1938. aastal viidi polk üle Mongoolia territooriumile ja 1939. aastal kujundati see ümber 149. motoriseeritud laskurpolguks. Fedjuninski oli polgu komandöri abi majandusalal.[2]

1939. aastal osales Ivan Fedjuninski Halhõn goli lahingus. Lahingu alguses määrati ta Georgi Žukovi ettepanekul 24. motoriseeritud laskurpolgu komandöriks. Otsustaval hetkel murdis noore komandöri polk tankide saatel Jaapani sõjaväe tagalasse, põhjustades vaenlasele suuri kaotusi. Tagala kommunikatsioonide purustamine pani jaapanlased kiiresti taanduma ja isegi põgenema. Fedjuninski juhitav polk sai peamises rindelõigus saagiks mitmesugust tehnikat ja raskesuurtükke.[2]

29. augustil 1939 anti NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega polkovnik Ivan Fedjuninskile Nõukogude Liidu kangelase aunimetus ning Lenini orden ja Kuldtähe medal. Mongoolia Suure Rahvahuraali Presiidiumi 15. juuli 1975 seadlusega anti talle Mongoolia Rahvusvabariigi kangelase aunimetus.[2]

6. veebruaril 1940 sai Ivan Fedjuninski Mongoolia Rahvavabariigis Bajan Tümenis (alates 1941. aastast Tšojbalsanis) dislotseerunud 82. laskurdiviisi komandöriks. 10. märtsil 1940 formeeriti diviis ümber 82. motoriseeritud laskurdiviisiks, mille komandör oli Fedjuninski 1940. aasta novembrini.[2]

1940. aasta novembrist oli polkovnik (12. augustist 1941 kindralmajor) Fedjuninski Bresti ja Koveli piirkonnas majutatud 15. laskurkorpuse komandör. Erinevalt paljudest teistest väekoondistest pidas kolmest diviisist koosnev 15. laskurkorpus Suure Isamaasõja alguses edukalt kaitselahinguid ja andis pealetungivatele Saksa vägedele mitu märgatavat vastulööki. Lahingutes Fedjuninski sai haavata ja rinde juhataja käsu järgi viidi ta lennukiga Moskvasse hospidali.[2]

1941 aasta septembris määrati ta Georgi Žukovi ettepanekul Leningradi rinde juhataja asetäitjaks ja ühtlasti 42. armee juhatajaks. Pärast Žukovi lahkumisest 1941. aasta oktoobris ajutiselt juhatas Fedjuninski rinnet, 27. oktoobril määrati ta 54. armee juhatajaks. 54. armee tema juhendamisel osales aktiivselt Tihvini kaitseoperatsioonis ja Tihvini pealetungioperatsioonis, mille käigus nõukogude väed saavutasid strateegilist edu. 1942. aastal osales 54. armee Ivan Fedjuninski juhendamisel Ljubani operatsioonil, aga operatsioon lõppes edutult ja armee sai suuri kaotusi.[2]

1942. aprillist oli Ivan Fedjuninski Läänerindel 5. armee juhendaja ja osales sõjaoperatsioonides Moskva lähistel. 13. juunil 1942 anti talle kindralleitnandi autasu.[2]

1942. aasta oktoobris määrati ta Volhovi rinde juhataja Kirill Meretskovi asetäitjaks. "Iskra" operatsioonis (12.−30. jaanuaril 1943) edu eest anti talle I järgu Kutuzovi orden. Operatsiooni käigus ta sai raskelt haavata.[2]

1943. aasta mais määrati Ivan Fedjuninski Brjanski rinde juhataja asetäitjaks. 14. juulil 1943 sai ta 11. armee juhatajaks ning osales Brjanski (1. september – 3. oktoober 1943) ja Gomeli–Retšitsa operatsioonil (10.−30. novembril 1943).[2]

1943. aasta detsembris määrati Ivan Fedjuninski 2. löögiarmee juhatajaks Leningradi lähistel. Ta moodustas vaenlasel ekslikku ettekuju, et koondub vägesid ja tehnikat Oranienbaumi platsdarmi paremal tiival, aga tegelikult andis lööki peamises Ropša suunas ja liitus 42. armee vägedega ning hävitas sakslaste Peterhofi-Strelna rühma Ropša lähistel. See oli Leningradi blokaadi läbimurdele otsustav panek.[2]

1944. aasta veebruari esimesel poolel osales Ivan Fedjuninski juhitav 2. löögiarmee Narva pealetungis, aga Narva linna vallutada ei õnnestunud. Narva vabastati 26. juulil 1944. Narva operatsiooni käigus. Pealetung lähtus platsdarmilt, mis sai hiljem nime Fedjuninski platsdarm. Tallinna operatsiooni lõpetades osales 2. löögiarmee Kuramaa kottis blokeeritud saksa väegrupi Nord peajõududega lahingutes ja Ida-Preisimaa operatsioonis.[2]

24. juunil 1945 osales kindralpolkovnik Ivan Fedjuninski Moskva Punasel väljakul Võidu paraadil.[2]

Pärast Teise maailmasõja lõppu jäi Fedjuninski Saksamaal Nõukogude Liidu okupatsioonivägede koosseisu kuuluva 2. löögiarmee komandöri ametis.[2]

1946. aasta aprillist 1947. aasta veebruarini oli Ivan Fedjuninski Arhangelski sõjaväeringkonna juhataja. 1948. aastal ta lõpetas kõrgeimaid akadeemilisi kursuseid Relvajõudude Kindralstaabi Sõjaväeakadeemia juures.[2]

1948–1951 oli ta 7. armee komandör (armee staap asus Jerevanis).

1951–1954 Ivan Fedjuninski oli Saksamaal Nõukogude Liidu okupatsioonivägede rühma ülemjuhataja asetäitja ja esimene asetäitja. 1954–1957 sai ta Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonna juhataja, 1957–1965 – Turkestani sõjaväeringkonna juhataja.[2]

8. augustil 1955 anti Ivan Fedjuninskile armeekindrali autasu.

1965. aastast oma surmani oli ta NSVL Kaitseministeeriumi peajärelevaatajate rühma koosseisus sõjaline järelevaataja-nõunik.

EsindusorganitesRedigeeri

Ivan Fedjuninski kuulus NSV Liidu Ülemnõukogu V ja VI koosseisu ning NSV Liidu Ülemnõukogusse.

1973. aastal valiti ta Tallinna aukodanikuks[3]. Samuti ta on Volhovi, Lomonossovi, Kingissepa, Brjanski, Karatševi, Gomeli[4] ja Tšoibolsani aukodanik.[2]

Viimastel eluaastatel elas Fedjuninski Moskvas ja suri 17. oktoobril 1977. Ta on maetud Novodevitšje kalmistule.[2]

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

Aastatel 1978–1991 kandis tema nime praegune Paekaare tänav Tallinnas ja 1978–1994 praegune Rakvere tänav Narvas. Aastatel 1979–1996 kandis tema nime Tallinna 12. Keskkool.[5] Siiani kannavad tema nime tänavad ja põigud Brjanskis, Gomelis, Tugulõmis, Jaanilinnas, Tjumenis, Karatševis, Ropšas ja Volhovis.[2]

ViitedRedigeeri