Ava peamenüü

Kuramaa lahingud (tuntud ka kui Kuramaa kott ja Kura kott) toimusid Teise maailmasõja ajal 16. oktoobrist 1944 8. maini 1945 Saksa ja Nõukogude vägede vahel.

Kuramaa kott
Osa II maailmasõjast
Kuramaa Rindejoon 1944 - 1945
Kuramaa rindejoon oktoober 1994 - märts 1945
Toimumisaeg 16 oktoober 1944 - 8 mai 1945
Toimumiskoht Kuramaa
Tulemus Sakslaste alistumine
Osalised
Flag of Germany (1935–1945).svg Kolmas riik Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Ferdinand Schörner
Lothar Rendulic
Heinrich von Vietinghoff
Carl Hilpert
Walter Krüger
Ivan Bagramyan
Andrey Yeryomenko
Leonid Govorov
Väeüksused
Armeegrupp Nord 1. Balti rinne
2. Balti rinne
Jõudude suurus
500 000
üle 500 tanki ja ründesuurtükki[1]
Andmed puuduvad
Kaotused
oktoober 1944–8. mai 1945

117,871 langenut, haavatud ja teadmata kadunud (39,537 veebruar-märts 1945)

189,112 sõjavangi langenud 9. mai 1945 [2]
2. Balti rinne: 16. veebruar–8. mai 1945 160,948 langenut [3]

AsjaoludRedigeeri

Peale 1944. aasta suve raskeid kaotusi idas ja läänes püüdis Saksa väejuhatus oma pikaks veninud ja Põhja-Jäämerest Musta mereni ulatuvat Idarinnet stabiliseerida. Kui Ida-Preisimaa piiril ja Poolas õnnestus sakslastel Punaarmee edasitung seisata, siis koos Rumeenia ja Bulgaaria poolevahetusega lagunes Idarinde lõunatiib ning Kreekas ning endise Jugoslaavia lõunaosas paiknevaid Saksa vägesid ähvardas kotti jäämine. Juba septembri algul hakkas murenema ka rinde põhjaosa. Soome sõlmis 5. septembril NSV Liiduga vaherahu ja kohustus Soome põhjaosas paiknevad Saksa väed välja ajama. See tõi kaasa relvakonflikti soomlaste-sakslaste vahel ning Hitleri vägede kiire Eestist väljatõmbamise.

Saksa väegrupil Nord (juhataja kindralfeldmarssal Ferdinand Schöner) oli Narvast Ida-Preisimaa piirini ulatuva 700 kilomeetri pikkuse rinde katmiseks kõigest 700 000 meest, seega oli üheselt selge, et rindejoont tuleb õgvendada, vastasel korral murravad venelased läbi, suur osas väegrupist lõigatakse Saksamaast ära ja purustatakse.

Sakslastel oli Läti territooriumil 16. ja 18. armee, ajutiselt feldmarssal Schöneri alluvusse antud 3. tankiarmee põhiliselt Leedus ja Ida-Preisimaa piiride kaitseks ning Eestis armeegrupp Narwa (koosnes kahest armeekorpusest). Kokku oli 730 000 sõjameest (sealhulgas 30 000 - 40 000 eestlast), 7000 suurtükki ja miinipildujat, 1200 tanki ja ründesuurtükki ning kõigest 400 sõjalennukit.

Peale Eestist ja Leedust väljataganemist ning venelaste jõudmist Läänemere rannikuni 10. oktoobril võeti 3. tankiarmee väegrupilt ära ja Kuramaale jäid 16. ja 18. armee. Armeegrupp Narwa likvideeriti, III SS-tankikorpus liideti 18. armeega ja II armeekorpus 16. armeega Lisaks kasutati võitluses Sõrve poolsaarel vaheldumisi 2-3 jalaväediviisi. Nüüd oli sakslaste väegrupis enam-vähem pool miljonit sõjameest, kellele lisandusid veel mereväe laevad ja rannakaitseüksused oma isikkoosseisuga.[4]

Väegrupi isikkooseis oli vähenenud seetõttu, et lisaks kantud kaotustele jäid osad diviisid kaitsma ka Memelit ja Ida-Preisimaad. Mitmed purustatud või raskeid kaotusi kandnud väeosad veeti aga Saksamaale kosumiseks ja uuesti formeerimiseks. Nende hulgas oli ka 20. eesti SS-diviisi riismed. Veel kaks diviisi jõudsid Kuramaale, kuid need olid vaid tühjad kestad ilma toimivate üksusteta. 300. eridiviis oli kaotanud kõik oma neli eestlastest koosnevat piirikaitserügementi, 207. julgestusdiviis samamoodi kaks eesti piirikaitserügementi ja ainuke saksa rügement oli suuri kaotusi kandnud Emajõe lahingust taganedes.

Kuna septembris oli Punaarmee katse Riiat vallutada ja väegrupp Nord kaheks tükiks lõigata ebaõnnestunud, valmistuti uueks lahinguks. Eesti mandriosast suudeti Saksa väed (ja mõned tuhanded eesti sõjaväelased) kas meritsi Saksamaale või läbi Pärnu ja Viljandimaa Lätisse viia. Oktoobri algul kulges rinne Hiiumaast Muhumaa kaudu Riiani ja sealt läbi Läti ja Leedu kuni Ida-Preisimaa. [5] Riia langes Punaarmee kätte lõplikult 13. oktoobril.[6]

Nõukogude pealetung Memelile algas 5. oktoobril 1944 ning 10. oktoobril jõudis Punaarmee Palanga piirkonnas 35 kilomeetri pikkuses lõigus Läänemereni, lõigates väegruppi Nord ära Saksamaast ja väegruppist Mitte. Sakslaste katse taastada ühendus äralõigatud väegruppiga ei saavutanud edu. "Kuramaa kindlus" nagu sakslased seda nimetasid oli sündinud ja Adolf Hitler andis käsu kindlalt Kuramaad kaitsta.

Läti lääneosas Kura poolsaarele jäi lõksu tervelt kolmkümmend üks diviisi, kes ei andnud alla ning kes jäeti sõja lõpukuudel ilma olulisest rollist. Kuramaa kotti jäänud väed moodustasid umbes kümme protsenti Wehrmachti relvajõududest 1945. aasta algul ning olid suuremad kui kogu Briti armee. Võib öelda, et Kura lõksu jäänud väed moodustasid umbkaudu poole kõigist Saksa vägedest läänerindel. Nende täpseid tagajärgi pole võimalik välja arvutada. Ent kui nendega oleks saanud täis toppida auke Saksa kaitses, kui Wermacht Reichi taganes, oleks liitlasarmeede ülesanne olnud kindlasti raskem. [7]

"Me oleme vaimselt ja moraalselt jõuetuks muutunud," kirjutas üks 16. armee peakorterit kaitsnud õhutõrjepatarei sõdur. "Ma võin üksnes taga leinata oma väga paljusid seltsimehi, kes on langenud teadmata, mille nimel nad võitlesid." Mõned armeegrupi Nord väeosad evakueeriti meritsi, ent veerand miljonit meest jäi piiramisrõngasse ega võinud enam osaleda Reich'i pinnal peetud kaitselahingutes, sest Hitler ei soostunud loobuma sellest kasutuks muutunud territooriumist. [8]

Saksamaa eesmärgid Kuramaa hoidmiselRedigeeri

  • Füürer pidas oluliseks hoida enda käes veel osakest okupeeritud NSV Liidu territooriumist.
  • Platsdarm pidi "Saksamaa kindluse" eelpostina siduma võimalikult palju Punaarmee üksusi, mida ei saaks kasutada Berliini suunal.
  • Mõjutada Rootsit hoidma Saksa-sõbralikku või vähemalt neutraalset kurssi.
  • Aitas kaitsta Läänemerd ja seal asuvaid alveelaevastiku väljaõppebaase.
  • Vajalik sillapea tulevaseks rünnakuks

Lahingud Kuramaa “surmakatlas”Redigeeri

  • 1944. aasta oktoobris alustas Punaarmee raevukaid rünnakuid Kuramaa väegrupi hävitamiseks. Esimene lahing algas 16. oktoobril 1944 ja kestis neli päeva.
  • II Kuramaa suurlahing toimus Liepajast kagu pool, Priekule juures 27. oktoobrist kuni 7. novembrini.
  • III lahing, mida ka Jõululahinguks nimetati, algas 23. detsembril ja kestis 9. jaanuarini (1945). Punaarmee ründas Dobele ja Džūkste piirkonnas
  • IV suurlahing algas 23. jaanuaril ja kestis 3. veebruarini.
  • V suurlahing toimus 12. veebruarist kuni 14. märtsini.
  • VI suurlahing algas 17. märtsil ja kestis 4. aprillini.[9]

Hitler keeldus Kuramaad nimetamast sõnaga "tasku" ja andis korralduse, et seda nimetataks Kuramaa sillapeaks. Hitler selgitas oma alluvatele, et sellisel nimetusel on positiivne mõju ja pärast seda, kui Atlandi ookeanil saavutatakse XXI U tüüpi uute allveelaevade abil võit, on võimalik alustada pealetungi idas. Kuramaast saab selleks rünnakuks vajalik sillapea.[10]Seega tekkis Saksa Idarindel eraldatud enklaav, mis pidas Punaarmee rünnakutele vaatamata vastu kuni II maailmasõja lõpuni ehk seitse kuud.[11]

ViitedRedigeeri

  1. Howard D. Grier (2007). "HITLER/DÖNITZ JA LÄÄNEMERI". Lk 106.
  2. Karl-Heinz Frieser (2007). "Das Deutsche Reich Und Der Zweite Weltkrieg". München : Deutsche Verlags-Anstalt. Lk 661.
  3. Г. Ф Кривошеев (2001). "Россия и СССР в войнах XX века: потери вооруженных сил : статистическое исследование".
  4. Hanno Ojalo (2014). "Kuramaa 1945". Tartu: Grenader Grupp OÜ. Lk 27. 
  5. Hanno Ojaloo (2014). "Kuramaa 1945". Tartu: Grenader Grupp OÜ. Lk 29. 
  6. Hanno Ojalo (2014). "Kuramaa 1945". Tartu: Grenader Grupp OÜ. Lk 30. 
  7. Norman Davies (2009). "Euroopa sõjas 1939-1945". Tallinn: Tänapäev. Lk 115. ISBN 978-9985-62820-1
  8. Antony Beevor (2013). "Teine maailmasõda". Kd. II. Tallinn: Tänapäev. Lk 275. ISBN 978-9949-27-256-3
  9. Vaino Kallas. ""Kuramaal võideldi lõpuni"". "Kultuur ja Elu", suvenumbris 2/2011. Vaadatud 23.08.2019.
  10. Prit Buttar (2016). "Kahe hiiglase vahel". AS Ajakirjade Kirjastus. Lk 280. ISBN 978-9949-39-164-6. Eesti. 
  11. Hanno Ojalo (2014). "Kuramaa 1945". Tartu: Grenader Grupp OÜ. Lk 31.