Ava peamenüü

Leningradi blokaad (vene keeles блокада Ленинграда) oli Leningradi linna (praegu Peterburi) piiramine Saksa sõjaväe poolt. Piiramine sai alguse 8. septembril 1941 ning kestis 27. jaanuarini 1944. See oli Teise maailmasõja üks kõige ohvriterohkemaid aktsioone. Blokaadi kestel suri nälga ligi miljon inimest[viide?].

Leningradi blokaad
Osa Teise maailmasõja Idarindest
Toimumisaeg 8. september 194127. jaanuar 1944
Toimumiskoht Leningrad, Venemaa
Tulemus Nõukogude võit
Osalised
Flag of Germany (1935–1945).svg Saksamaa
Soome Soome
Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Flag of Germany (1935–1945).svg Wilhelm von Leeb
Flag of Germany (1935–1945).svg Georg von Küchler
Flag of Finland.svg C. G. E. Mannerheim
Flag of the Soviet Union.svg Kliment Vorošilov
Flag of the Soviet Union.svg Georgi Žukov
Flag of the Soviet Union.svg Leonid Govorov
Väeüksused
Jõudude suurus
725 000 930 000
Kaotused
500 000 meest
  • 1 332 059 lahingus langenut[1]
  • 24 324 surnud väljaspool lahingut[1]
  • 111 142 kadunud[1]
Tsiviilelanikud:
16 470 hukkunud lahingus
1 200 000 surnud nälga

Barbarossa plaanRedigeeri

  Pikemalt artiklis Barbarossa plaan

Saksa sõjavägede väljatöötatud sõjalise plaani Barbarossa alusel oli Väegrupi Nord ülesandeks hävitada nõukogude väed Balti riikides ning seejärel Leningradi ja Kroonlinna vallutamine.

Leningradi vallutamisega kavatses Saksa väejuhatus saavutada järgmised eesmärgid:

 
Barbarossa plaan
 
Sõjaline olukord Idarindel ja Saksa vägede pealetungioperatsiooni Taifuun suunad

NSV Liidu väed ja väejuhidRedigeeri

Nõukogude Liidu poolt olid Leningradi ja Loode-Venemaa Põhja sõjatandri rinnete juhtideks (Põhjarinne jaotati 23. augustil 1941):

Kaitsetegevust teostasid nõukogude vägede poolt Leningradi rinde ja Volhovi rinde väed, linna kaitset organiseeris ÜK(b)P Leningradi oblasti KK I sekretär Andrei Ždanov.

Saksa sõjaväe väed ja väejuhidRedigeeri

Saksa vägedest sõdisid piirkonnas Wehrmachti väegrupp Nordi 16. ja 18. armee ning 4. tankiarmee. Väegrupi juhtideks olid kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leeb (1941–jaanuar 1942),kindralfeldmarssal Georg von Küchler (1942–1944) ja kindralfeldmarssal Walter Model (1944).

Pärast 4. tankiarmee suunamist Väegrupp Mitte käsutusse 1942. aasta jaanuaris, asetses 18. armee Leningradi rinde piiramisrõnga perimeetril ning 16. armee Volhovi rindel. Oranienbaumi piirkonnas Punaarmee 8. armee vägedest moodustunud Oranienbaumi kotti tõkestas Saksa 18. armee XXVI armeekorpus. Rindevägede tagalajulgestusteenistuses kasutati peale Saksa julgestusdiviiside ka Eestis vabatahtlikest formeeritud julgestusgruppe.

Soome väeosad ja väejuhidRedigeeri

Soome väed alustasid koos Teise maailmasõja algusega sõjategevust NSV Liidu vastu eesmärgiga tagasi vallutada NSV Liidu poolt Soomelt Talvesõjas okupeeritud piirkonnad. Sõjategevuse algetapil vabastasid Soome väed NSV Liidu okupeeritud alad ning jõudsid välja 30 km kaugusele Leningradi kesklinnast, kuid edasist otsest sõjategevust Leningradi linna vallutamiseks nad ei teostanud, vaid olid linna piiramisrõnga idapoolse piiramisrõnga liinil.

Soome vägede ülemjuhataja oli Soome marssal Carl Gustaf Emil Mannerheim.

Sõjategevus Leningradi piirkonnasRedigeeri

 
Pealetung Leningradi suunal, juuni – detsember 1941
 
Soome vägede kontrollitud piirkonnad
 
Leningradi blokaadirõnga kujundanud Saksa vägede asetus. mai 1942 – jaanuar 1943

Operatsiooni Barbarossa teises faasis juuli lõpus ja augusti alguses tungis Saksa väegrupp Nord läbi Läti ja Eesti Leningradi poole, vallutas Pihkva ning liikus edasi Luga ja Novgorodi suunas. Loode-Venemaal, Leningradi oblastis väegrupp Nordi 4. tankiarmee väeosad vallutasid 4. juulil Ostrovi, sisenesid 8. juulil ja hõivasid 9. juulil tähtsa raudtee ja maanteede ristumiskoha Pihkva. Pihkva vallutamise järel jätkasid 4. tankiarmee väed pealetungi Leningradile, 6. tankidiviis suundus aga Porhovi suunas.

10. juulil 1941 alustasid Soome väed rünnakut Karjala maakitsusel ja Laadoga-Karjalas, Laadoga–Äänisjärve vahelisel suunal. 30. juulist9. septembrini vallutas Soome tagasi talvesõjaeelsed alad. 4. septembril jätkati edasitungi Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal. 10. oktoobriks 1941 oli Soome saavutanud positsioonid Sviri jõel ja asetus kaitsele. Soome lahe ja Laadoga järve vahelisel alal jõudsid Soome väed välja 30 km kaugusele Leningradi kesklinnast, kuid edasist otsest sõjategevust Leningradi linna vallutamiseks nad ei teostanud, vaid olid Leningradi piiramisrõnga põhjapoolsel liinil.

Saksa vägede pealetung jätkus 1. septembril, tankiüksused 4. tankiarmeest vallutasid Laadoga jõel Shlüsselburgi, samal ajal kui 16. armee vallutas 24. augustil Novgorodi ning jõudis seejärel välja Laadoga järve juurde Leningradist ida pool. 17. septembril viidi 4. tankiarmee väegrupp Mitte koosseisu, mis tungis peale Moskvale. Leningradi piiramine tehti ülesandeks 16. ja 18. armeele.

10. oktoobril 1941 alustasid Saksa väegrupp Nord 18. armee väed pealetungi Tihvini ja Äänisjärvest Laadogasse voolava Sviri jõe vasakul kaldal asuva Lodeinoje Pole suunal, et ühineda Soome vägedega Sviri jõel. Saksa I korpus ja XXXIX motoriseeritud korpus dislotseerus Kirišist, Ljubanist ja Tšudovost lõuna pool, Volhovi rindel asusid kaitsel Punaarmee 52. armee ja 4. armee.

Tihvini pealetungioperatsiooni tulemusel vallutasid Saksa väed 8. novembril Tihvini ning katkestasid raudteeühenduse Leningradiga.

  Pikemalt artiklis Tihvini pealetungioperatsioon, 10. oktoober – 30. detsember 1941
  Pikemalt artiklis Demjanski kott, jaanuar – veebruar 1942
  Pikemalt artiklis Esimene Laadoga lahing
 
1943 Leningradi piirkonna rindejoon, november 1941 – jaanuar 1942

Linnaelanike olukordRedigeeri

 
Näljast tingitud haigus – düstroofia
 
Leivatalong

Leningrad sattus piiramisrõngasse 1941. aasta septembris. Maa poolt piirasid Saksa, Soome ja Hispaania (250. hispaania vabatahtlike divisjon). Raskeim periood oli blokaadi esimesel aastal. Linnainimesed nälgisid, surid äkksurma. Leiba jagati novembris ja detsembris päevas 125–200, kaitsetööstuses töötavatele 400–500 grammi. Iga päev veeti tänavalt sadakond surnukeha. Blokaadi jäänud linna varustati lünklikult toiduainete, kütuse ja teiste vajalike elutarvetega. Inimesed külmusid kütmata korterites. Toiduaineid tarnida ja inimesi ohtlikest oludest välja viia sai üksnes linnast kirdes asuva Laadoga järve kaudu.

Ainsat ühendusteed Nõukogude tagalaga nimetati Elu teeks. Linna kogunes koos evakueerunute ja sõjapõgenikega u 3,8 miljonit inimest, kellest 1,2 miljonit olid naised ja lapsed. Arvatakse, et esimesel blokaadiaastal jõuti linnast evakueerida 0,55 ja suri 0,78 miljonit inimest. Kogu blokaadi jooksul hukkus hinnanguliselt 0,8–1,5 miljonit inimest.

Blokaadi läbimurreRedigeeri

 
Demjanski pealetungioperatsioon ja Demjanski koti moodustamine. Jaanuar – veebruar 1942
 
Demjanski pealetungioperatsioon, 1943

1943. aasta jaanuaris murdis Punaarmee blokaadirõngasse kitsa koridori piki Laadoga lõunakallast, kuid sellega ei lõppenud veel blokaad.

  Pikemalt artiklis Teine Laadoga lahing

1944. aasta jaanuaris oli blokaad täielikult lõppenud. Punaarmee võimsa rünnaku tulemusel oli Saksa sõjavägi tagandatud Leningradist 60–100 km kaugusele ning 900 ümberpiiramise päeva olid lõppenud.

Leningradi blokaadis oli ka Eestist evakueeritud, mobiliseerituid ja teisi. Paljud mobiliseeritud suunati partisaniüksustesse.

Edasised lahinguoperatsioonidRedigeeri

 
Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsioon, 14. jaanuar – 1. märts 1944

Pärast blokaadirõnga läbimurdmist Punaarmee Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsiooni käigus jätkusid Punaarmee ja Balti laevastiku pealetungioperatsioonid rünnakuga Eesti ja Läti suunal.

  Pikemalt artiklis Narva lahing (1944)

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Glantz, David. The Siege of Leningrad 1941–44: 900 Days of Terror. Zenith Press, Osceola, 2001, WI, lk 220

VälislingidRedigeeri