Ava peamenüü

Jaan Unt (sõjaväelane)

EluluguRedigeeri

Sündis taluperemehe pojana. Pere kolis Leebiku valda, kui Jaan oli laps. Õppis Leebiku vallakoolis, Helme kihelkonnakoolis ja Tallinna Kaubanduskoolis, mille lõpetas 1912. aastal.

Esimeses maailmasõjasRedigeeri

Mobiliseeriti 1915. aasta veebruaris Esimesse maailmasõtta. Saadeti peale sõduri baaskursuse läbimist sõjakooli – 4. Petrogradi lipnikekooli, kus õppis samal kursusel koos Julius Kuperjanoviga. Sõjakooli lõpetamise järel ülendati 1915. aasta augustis lipnikuks. Teenis seejärel nooremohvitserina Kuperjanoviga samas väeosas (5. Kiievi grenaderipolgus).

Rindel alates 1915. aasta oktoobrist Poolas, kus tõusis rooduülemaks. 1916. aasta juulis ülendati alamleitnandiks, 1917. aasta märtsis leitnandiks.

Tuli pärast leitnandiks ülendamist Eestisse ja astus 1917. aasta mais Tallinnas formeeritavasse 1. Eesti jalaväepolku, kus määrati 7. roodu ülemaks. Sama aasta septembris saadeti Tartus asunud Eesti tagavarapataljoni, kus teenis samuti rooduülemana. Samas pataljonis teenis pataljoniülema abina ka Kuperjanov.

Peale tagavarapataljoni laiali saatmist organiseeris koos Kuperjanoviga Saksa esimese okupatsiooni aegses Tartus põrandaalust kaitseliitu. Ja seejärel – peale Saksa okupatsiooni lõppu 1918. aasta novembris – juba legaalset Eesti Kaitse Liitu, olles Tartumaa Kaitseliidu ülemaks nimetatud Kuperjanovi staabiülem.

Eesti VabadussõjasRedigeeri

 
Kuperjanovi partisanide pataljoni ohvitserid Vabadussõja ajal Võrus. Keskel pataljoni ülem alamkapten Jaan Unt (1. juuli 1919)

Taganes Vabadussõja alguses koos Tartumaa Kaitseliidu ülema Kuperjanoviga Tartust Puurmanisse. Määrati 1918. aasta detsembris Puurmani mõisas Kuperjanovi poolt formeeritud Tartumaa partisanide pataljoni (hilisema Kuperjanovi partisanide pataljoni) 4. roodu ülemaks.

Ja kui senine pataljoniülem Kuperjanov Paju lahingus surmavalt haavata sai, siis määrati 3. veebruaril 1919 Kuperjanovi partisanide pataljoni ülemaks.

Ülendati 1919. aasta mais alamkapteniks ja 1919. aasta oktoobris kapteniks ning juhtis Kuperjanovi partisanide pataljoni (alates 1919. aasta detsembrist Kuperjanovi partisanide polku) kuni Vabadussõja lõpuni.

Vabadussõja-aegne Soomusrongide divisjoni ülema abi Arnold Hinnom iseloomustab teda oma mälestusteraamatus järgnevalt:

„"Kuperjanovi partisanide pataljoni ülem kapten Jaan Unt oli rahu ja külmaverelisuse kehastus ise – [ja seda] ka kõige kriitilisemal ajal. Lüheldane, veidi vimmas turjaga, pikaldase toimega. Raske oli uskuda, et selles mehes peitub nii palju teovõimet, tasakaalu ja nõudlikkust. Alati valmis tegutsema, sõbralik ja abivalmis. Temas puudus kadeduse joon ja temaga oli lausa tore koos töötada. Ta armsaim ütlus oli: "Teeme veidikene lamenti ja küll me neist jagu saame!"“

[1]

„"Lamenti tegid kuperjanovlased lahingus küll. Nende laskemoona kulu oli otse kohutav, vastavalt sellele oli ka pataljoni voor määratu suur! Unt ei hoidnud laskemoona – ta hoidis mehi. Ta oli otse vastand Kuperjanovile. Tema põhimõtteks oli: enne vaenlase närvid murda suurtüki-, kuulipilduja- ja püssitulega ja siis parajal momendil julgelt peale!"“

[1]

„"Unt oli Vabadussõjas üks parimaid väeosaülemaid. Ta hoidis mehi, tundis neid ja nende iseloomu ja oskas neid kohelda ja neilt ka viimase tarbe korral välja võtta. Kuperjanovi partisanid alles Undi juhatusel kasvasid väljapaistvaks löögiüksuseks ja lõikasid oma suuremaid loorbereid."“

[2]

Vabadussõja teenete eest sai kapten Jaan Unt Vabadusristid: I/2. ja II/3., 200 000 marka ja Tartumaal asunud Ahja mõisa maadest eraldatud talumaa.

Lätlased omakorda annetasid talle Landeswehri vastase võiduka tegevuse eest Karutapja ordeni III järgu.

Eesti VabariigisRedigeeri

Oli 1920. aasta alguses kapteni auastmes Kuperjanovi Partisanide Polgu ülem[3] ja ülendati 3. mail 1920 alampolkovnikuks. Polgu likvideerimise tõttu viidi 1921. aasta jaanuaris üle 6. jalaväepolku.

Lahkus 1921. aasta aprillis sõjaväeteenistusest ja asus majandama oma autasutalu Tartumaal. Aukraad nimetati 1922. aasta novembris ümber kolonelleitnandiks.

Kutsuti pärast 1924. aasta 1. detsembri mässukatset uuesti teenistusse: 1925. aasta jaanuarist Kaitseliidu Lääne malevasse, 1925. aasta veebruarist aga Kaitseliidu Tartumaa malevasse. Oli 1925–1931[4] ametis Kaitseliidu Tartumaa maleva pealikuna.

Ühtlasi oli 1925. aasta märtsist detsembrini Tartu maakonna politseiülem (prefekt) ning 1926. aasta jaanuarist veebruarini Tartu-Valga abiprefekt.

Lõpetas selle ameti kõrvalt 1927. aastal Tartu Linna Õhtuse Ühisgümnaasiumi. 1927. aastal asus ta õppima Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, kuid läks 1930. aastal üle sama teaduskonna majandusosakonda, mille lõpetas juba ülikooli majandusteaduskonnas 1943. aastal.

Akadeemiliselt kuulus ta Korporatsioon Vironiasse ja Korporatsioon Fraternitas Tartuensissse (selle auvilistlane, coetus 1936).

Taas oli politseiteenistuses 1934. aasta juunist, kui määrati raudteepolitsei Narva jaoskonna politseikomissariks. Viidi 1936. aasta juunis üle Lääne-Saare prefektuuri Haapsalu jaoskonna politseikomissariks ning nimetati 1936. aasta detsembris Lääne-Saare prefektuuri ülema teiseks asetäitjaks. Lahkus politseist omal soovil 1937. aasta juunis ja asus elama Nõmmele, kus töötas raamatupidajana.

Oli Vabaduse Risti Vendade Ühenduse (VRVÜ) Lääne-Saare ja Tallinna osakonna liige.

Teise maailmasõja aegses okupeeritud EestisRedigeeri

Nõukogude okupatsiooni aegsetest repressioonidest õnnestus tal pääseda.

Saksa okupatsiooni ajal töötas ta juhtivatel kohtadel Tallinna politseis ning oli ühtlasi Eesti Omavalitsuse erivolinik Eesti Leegionis. Osales 1944. aasta suvel Omakaitse Tartumaa maleva pealikuna Punaarmee vastastes kaitselahingutes Tartumaal.

Taganes 1944. aasta septembris Saksamaale, kuhu jäi ka sõja lõppedes.

IsiklikkuRedigeeri

Oli kaks korda abielus. Esimest korda abiellus 2. juunil 1918 Helme kirikus Adele-Caroline-Olga Frommiga (s. 1892). Abielu lahutati 12. oktoobril 1938 Tallinna ringkonnakohtus. 26. novembril 1938 abiellus Adeele Krikmariga (1894–1984), kellega tal lapsi ei olnud.

EmigratsioonisRedigeeri

1947. aastal sõitis Inglismaale ja sealt 1948. aastal Kanadasse. Elas Kanadas Vancouveri lähistel Vaikse ookeani rannikul. Ta asutas seal kana- ja hiljem kalkunifarmi, mida pidas koos abikaasaga kuni pensionile jäämiseni 1967. aastal.

Kolonelleitnant Jaan Unt suri 1974. aasta jõululaupäeval, 24. detsembril 80-aastasena oma kodus Vancouveri lähedal ja maeti Vancouveri Forest Lawni kalmistule. Leseks jäänud Adeele Unt elas samas 1984. aastani.

TeoseidRedigeeri

MälestusedRedigeeri

Avaldamata uurimused ja ülevaatedRedigeeri

  • Jaan Unt, "Murrang Vabadussõjas 1918. ja 1919. aasta vahetusel, selle põhjused ja areng". Masinakiri. Tallinn 1936. ERA 495/12/810 (Lisad: ERA 495/12/811)
  • Jaan Unt, "Kuperjanovi partisanide patarei". Masinakiri, 1937. ERA 2124/3/1586
  • Jaan Unt, "Leitnant Kuperjanov organiseerib Kaitseliitu ja partisane". ERA 2124/3/1588
  • Jaan Unt, "Kilde Vabadussõjast". ERA 2124/3/1585

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Arnold Hinnom "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast". Eesti Päevalehe AS, 2010. lk 131
  2. Arnold Hinnom "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast". Eesti Päevalehe AS, 2010. lk 105
  3. Eesti Sõjamuuseumi ohvitseride andmekogu: Unt, Jaan
  4. Vabariigi Valitsuse otsus 7. detsembrist 1931 nr. 1

KirjandusRedigeeri

 
Eduard Grosschmidt, "Pealuu märgi all: mälestusi Kuperjanovi partisanide sõjaretkilt" (1995)

VälislingidRedigeeri