Võhandu jõgi

jõgi Lõuna-Eestis
"Võhandu" suunab siia. Perekonnanime kohta vaata artiklit Võhandu (perekonnanimi).

Võhandu jõgi on pikim täies ulatuses Eesti territooriumil asuv jõgi. Ta algab Saverna külas ja suubub Võõpsu lähedal Lämmijärve. Võhandu jõe pikkus on 165 km ja jõgikonna pindala 1402 km². Vagula järvest ülesvoolu kannab ka nime Pühajõgi ja alamjooksul Voo jõgi.

Võhandu jõgi
Võhandu Viira müüri juures
Võhandu Viira müüri juures
Lähe Saverna külas
Suubub Lämmijärve
Valgla maad Eesti
Valgla pindala 1402 km²
Pikkus 165 km[1]
Langus 102 m
Lang 0,63 m/km
Vooluhulk 10,2 m/s
Parempoolsed lisajõed Kokõ oja, Pühäjõgi, Rõuge jõgi, Iskna jõgi, Pahtpää jõgi, Mädajõgi
Vasakpoolsed lisajõed Parisuu oja, Karioja, Virosi oja, Toolamaa oja

Aastal 1963 moodustati Võhandu jõe ürgoru kaitsela, kus asuvad mh jõe liivakivipaljandid (kohalikus keeles kutsutud ka taevaskodadeks), millest kõrgeim on Viira veskimüür. 2005. aastal moodustati ka Võhandu jõe hoiuala.

KirjeldusRedigeeri

Võhandu jõgi on alamjooksul üle 60 meetri lai ja tema suudmes on delta koos mitme jõesaarega. Jõgi on laevatatav Peipsi-Pihkva järvelt Võõpsu sadamani.

Võhandu jõe parempoolsed lisajõed on Sirvaste oja, Kokõ oja, Pühäjõgi, Kärgula oja, Jaaskaoja, Rõuge jõgi, Koreli oja, Iskna jõgi, Palumõisa oja, Pahtpää jõgi, Mädajõgi ja Varesmäe oja. Vasakpoolsed lisajõed on Parisuu oja, Karioja, Virosi oja, Toolamaa oja. Suurimad paisjärved on Leevaku paisjärv ja Räpina järv.

Kohapärimus ja rahvausundRedigeeri

Pühaks peetud Võhandu jõgi on suulises pärimuses seotud äikesejumala Piksega. Johann Gutslaff esitas oma 1644. aastal Tartus ilmunud teoses "Kurtzer Bericht und Unterricht Von der Falsch-heilig genandten Bäche in Lieffland Wöhhanda" ("Vääralt pühaks peetud Võhandu jõest Liivimaal") Erastvere talupojalt, piksepapilt Vihtla Jürgenilt kirja pandud Pikse palve, millega kohalik maarahvas palus suurel ristipäeval härga ohverdades äikesejumalalt Pikselt lepitust ja leevendust põuale, mis algas pärast seda, kui püha jõe peale Osula veski ehitati:

 
Pikse palve Gutslaffi raamatus

"Voda Picker! Herja anname palvus katte sarve kahn ninck nelli shörre kahn, kündi perrast, külvi perrast, ölje vast, terra kuld. Toucko mujo musto pilvi suhre soh, körkin kondo, laja lahne pähle. Simmasse ilma, messi hohk meile kündjalle, külvjalle. Pöha picken, häja meye pöldu hüvvä ölje allan, ninck hüvvä päh otzah ninck hüvvä terri sisseh."[2]

Seotust piksejumalaga kinnitavad ka 1939. ja 1957. aastal Räpina kihelkonnast kogutud pärimusteated:

Vuojõõ veereh, Süvahavva Pusä talo man Tore veski ligi om taavaskua siih suur korgõ kuup. Sääl olõvat elänö jõõ- vai piksejummal. Kooba siih omava olnuva jumala kangapeele ja vokk, midä mõni inemine olõvat nännö. Koobas on kuni 1,5 meetrit kõrge uuristis liivakivi seinäs. (RKM II 67, 447/9 (36) < Räpina khk, – S. Karopun (1957).)[3]

Võhandu jõgi oli vanal ajal pühaks jõeks, sest arvati, et müristamisjumal Uku elab Võhandu kaldal. Võuküla ligidal Võhandu kaldal asus hiiemägi. Mäel kasvasid vanad suured tammed, pärnad, kesk küngast asus ohvrikivi. Rahvas austas hiiemäel jumalaid ja ohverdas ohvrikivil. Võhandu hiiemäel peeti pidustusi Uku auks, toodi palve- ja tänuohvreid. Ohvriks toodi osa viljast ja Ukule pidi alati toodama seapea. Kui seapea oli olnud väike, siis ei julgetud ligidale minna, vaid visati kaugelt ja üteldi: "Ole rahul, jumalakene, tuleval aastal toon suurema." Vanal ajal olevat räägitud, et hiiemäel asuv ohvrikivi läheb iga kümne aasta järel kolm päeva enne suvist pööripäeva keskööl Võhandu jõkke loputama, sest inimesed suitsutavad ta mustaks. Rahvas uskus, et ohvrikivi alla on peidetud varandust. Kuid räägiti, et selle kättesaamine on raske, sest kui kivi läheb jõkke loputama, siis võis küll varandust minna otsima, aga kivi tulnud hiigla ruttu tagasi ja surmanud varanduseotsija. (ERA II 246, 31/5 (4) < Räpina khk, 1939)[4]

Võhandu jõgi kirjandusesRedigeeri

Võhandu jõgi on Aino Kallase jutustuse "Püha jõe kättemaks" keskne tegevuskoht. Lugu räägib sellest, kuidas Sõmerpalu mõisnik laseb veskiehitajal Adam Dörfferil Arnstadti linnast Võhandu jõele veski ehitada ja mis lõppeb sellega, kuidas kohalik rahvas veski hävitab. Tõnn Sarv on Johann Gutslaffi ja Aino Kalda teostele tuginedes kirjutanud novelli "Müüdi sünd".[5]

Veskid ja veskikohadRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Võhandu jõgi. Keskkonnaregister, vaadatud 10.03.2022.
  2. Johann Gutslaff. Kurtzer Bericht und Unterricht Von der Falsch-heilig genandten Bäche in Lieffland Wöhhanda. Dorpt 1644, lk 362–363.
  3. Pühad kivid Eestimaal. Koostanud Mall Hiiemäe. Tallinn: Tammerraamat, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv 2011, lk 99.
  4. Mari-Ann Remmel. "Püha" mõiste ja kivid meie maastikul. – Raamatus: Pühad kivid Eestimaal. Koostanud Mall Hiiemäe. Tallinn: Tammerraamat, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv 2011, lk 22.
  5. Ilmunud ajakirjas Looming (1987, nr 1), kättesaadav Tõnn Sarve blogis.[1]

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri