Eesti Rahvaluule Arhiiv

Eesti Rahvaluule Arhiiv (lühend: ERA) on aastal 1927 asutatud folklooriarhiiv, mille ülesanne on rahvaluule kogumine, säilitamine ja selle laiemale üldsusele kättesaadavaks tegemine.[1] ERA on Eesti Kirjandusmuuseumi osakond, ametliku nimega Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv.[2] Arhiiv loodi Eesti Rahva Muuseumi allasutusena, alates 1940. aastast on arhiiv osa Eesti Kirjandusmuuseumist. 20. sajandi jooksul on ERA kandnud nimesid Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond (RKM RO) ja Tartu Ülikooli Eesti Rahvaluule Arhiiv.[3]

Eesti Rahvaluule Arhiivi kataloogikapid, suvi 2020

Eesti Rahvaluule Arhiiv tegutseb Eestis folkloori keskarhiivina. Lisaks kogumisele ja säilitamisele kuulub arhiivi ülesannete juurde ka materjali teaduslik analüüs, uurimistulemuste ja allikmaterjalide publitseerimine, populariseeriv ja pedagoogiline tegevus.[1]

ERA haldab umbes 1,5 miljoni leheküljelist käsikirjade kogu, fotokogus on 62 000 foto, helikogus üle 188 000 pala helisalvestisi ja üle 1600 videosäiliku. Peale eesti rahvaluule sisaldab arhiiv ka Eestis elanud või elavate rahvusvähemuste folklooripärandit ja eesti sugulasrahvaste rahvaluulematerjali.[1]

AjaluguRedigeeri

Loomisest II maailmasõjaniRedigeeri

ERA asutati 24. septembril 1927.[3] Arhiivi loomise üheks ajendiks oli see, et Jakob Hurda rahvaluulekogu toodi Soomest tagasi Eestisse. Soome oli see toimetatud Hurda surma järel 1907. aastal.[4] Soomes kuulus Hurda kogu Soome Kirjanduse Seltsile (SKS), millel erinevalt Eesti teadusasutustest olid juba olemas sobilikud tingimused kogu säilitamiseks. 1924. aastal algasid Oskar Looritsa eestvedamisel kõnelused Hurda kogu Eestisse toomise üle, eesmärgiga moodustada SKSi ja 1924. aastal avatud Läti Rahvaluule Arhiivi eeskujul ka Eestisse oma keskne rahvaluulearhiiv.[5] Oskar Looritsast sai ERA kolleegiumi otsusega arhiivi esimene juhataja, kes püsis ametis kuni emigreerumiseni Teise maailmasõja ajal.[4]

Algselt asutati ERA sihtasutuse Eesti Rahva Muuseumi allüksusena. Lisaks Hurda 162-köitelisele vanavarakogule (H) koondati ERA hoidlatesse kokku ka Matthias Johann Eiseni 99-köiteline kogu (E), Oskar Kallase eestvedamisel loodud Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaviisikogu (EÜS), aga ka mitu väiksemat rahvaluulekogu, näiteks Eesti Kirjameeste Seltsi kogu (EKS), Eesti Rahva Muuseumi kogu (ERM), M. J. Eiseni stipendiaatide kogu (E, Stk) jt.[3] Oskar Looritsa juhtimisel hakkas Eesti Rahvaluule Arhiiv ka ise aktiivselt kogumistööga tegelema, kasutades ulatuslikku kirjasaatjate võrgustikku ning kogumisvõistlusi koolides aga ka välitööekspeditsioone. Salvestusvõimaluste arenedes pandi alus foto- ja heliarhiividele. Samuti seati esimestel tegutsemisaastatel sisse ühtne registrite, kartoteekide ja mappide süsteem.[6] Veel võttis arhiiv enda ülesandeks avaldada teadus- ja allikapublikatsioone. Selle tarbeks loodi 1935. aastal sari "Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetused", ent jätkati ka Hurda alustatud "Monumenta Estoniae antiquae" sarja (nt "Vana Kannel" III ja IV). Sõjaeelse ERA kollektiivi silmapaistvamad liikmed olid lisaks Oskar Looritsale veel Paul Ariste, Herbert Tampere, Richard Viidalepp, Rudolf Põldmäe, Erna Normann jt.[4]

II maailmasõja aastadRedigeeri

Aastal 1940 muudeti ERA riigistamise käigus Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnaks (RKM RO), kus esialgu jätkus töö sõjaeelse kollektiivi ja tegevuskavaga.[4] Saksa okupatsiooni ajal, aastal 1942, pärast Kirjandusmuuseumi kui iseseisva üksuse likvideerimist liideti selle rahvaluule osakond filosoofiateaduskonnaga, kus see hakkas kandma nime Tartu Ülikooli Eesti Rahvaluule Arhiiv.[3] Aastatel 1943–1944 evakueeriti rahvaluulekogud ühes teiste RKM kogudega sõja tõttu hoiukohtadesse Tartu-, Viljandi- ja Läänemaal. 1944. aastal taastati Riiklik Kirjandusmuuseum kui institutsioon ning ühtlasi ka selle rahvaluule osakond (RO). Kogud jõudsid maapiirkondadest täielikult Tartusse tagasi 1945. aasta augustiks.[3]

Nõukogude aegRedigeeri

Nõukogude perioodi alguses juhatasid RO-d selle varasemad töötajad (Richard Viidalepp 1944–1945; Erna Normann 1945–1950).[4] Oma jälje jättis arhiivi materjalidele aga stalinismiperiood, mille käigus tuli arhiivitöötajatel kahe laine jooksul (1945–1946 ja 1949–1951) oma käega maha tõmmata, välja rebida ja üle kleepida kõik valitseva ideoloogiaga vastuollu minevad tekstid ja fotod.[6] Muuhulgas tuli kõikjalt kustutada Rootsi pagenud Oskar Looritsa nimi ja tegevusega seotu. Väljalõigatud leheküljed paigutati aga keskarhiivi erifondi, kust need jõudsid 1960. aastatel tagasi arhiivi ning muutusid taasiseseisvumise järel taas uurimiskõlbulikuks. Nõukogude aeg seadis nõudmisi ka uurimisteemadele: rahvausundi uurimisest tuli loobuda, soositud oli nn töötavate hulkade folkloor, mille puudumisel uuriti siiski edasi klassikalisi folkloorižanre.[4]

Varasemate ERA kogude kõrvale loodi nõukogude ajal uusi rahvaluule kogumise ja uurimisega tegelevaid asutusi. 1947. aastal asutati Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogu (RKM). Päris uue uurimisasutusena loodi Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, mille juures asus tegutsema rahvaluule sektor. Viimane kolis 21. sajandi alguseks täielikult üle Kirjandusmuuseumisse, kus jagunes kaheks: folkloristika osakonnaks (EKM FO) ja etnomusikoloogia osakonnaks (EKM EMO). Sektori kolimisega Tartusse lisandus aastal 2000 ERA kogudesse ka rahvaluule sektori folkloorikogu (KKI).[6] Samuti jõudsid 20. sajandi lõpuks ERA valdusse Tartu Riikliku Ülikooli eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri folkloorikogu materjalid (EKRK)[3]. Alates 1940. aastate lõpust said tavaliseks mitme uurimisasutuse folkloristide kollektiivsed kogumisretked ehk ekspeditsioonid, mille käigus kogutud materjal paigutati killustunult erinevate asutuste arhiividesse[6].

Tehnoloogia arenedes võeti ROs 1953. aastal kasutusele esimene magnetofon, samuti pärinevad 1950. aastate lõpust esimesed filmilindid. 1980. aastatest asendas filmilinte videofilm.[3] 1960. aastatel võimaldas helisalvestustehnoloogia areng tegeleda varasemast rohkem rahvamuusika uurimisega. Sel kümnendil anti välja esimesed helipublikatsioonid ning rahvalaulude antoloogiad ning 1969. aastal loodi RO kõrvale rahvamuusika sektor, mille juhataja oli enne KKIsse siirdumist Ingrid Rüütel[4]. Rahvalaulu-uurijad (Ottilie Kõiva, Herbert Tampere, Erna Tampere jt) jätkasid "Vana Kandle" sarja ettevalmistamist, Arvo Krikmanni eestvedamisel uuriti parömioloogia töörühmas eesti vanasõnu, Selma Lätt ja hiljem Mall Hiiemäe töötasid põhjalikult läbi eesti rahvakalendri.[3] 1970.–1980. aastatel pöörati rohkem tähelepanu arhiivitöö korraldusele, sest eesti folkloristika uurimisteemad olid sedapalju arvardunud, et arhiivi laekuv materjal oli üha eriilmelisem. Juba saadeti arhiivi ka seni tabuliseks peetud materjali, nt poliitilisi anekdoote, Siberisse küüditatute mälestusi, ühiskonnakriitilisi malevalaule.[4]

1990. aastatest tänapäevaniRedigeeri

1990. aastatel avardusid uurimisteemad plahvatuslikult. Taas hakati uurima vahepeal põlu all olnud rahvausundit, suurte kogumisvõistlustega koguti pärimust koolilastelt ja tudengitelt, uue suunana kerkis esile sõdurifolkloor. Tagamaks rahvaluuleuurijate järelkasvu, hakati korraldama igakevadisi noorte folkloristide konverentse.[4] Aastal 1995 nimetati Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond (ERA õigusjärglane) ümber Eesti Rahvaluule Arhiiviks. Samal kümnendil tehti algust kogude materjalidest (algul tekstidest ja helisalvestistest) digikoopiate loomisega[3]. 1992. aastast loobuti kartoteegikaartide kirjutamisest, esimesed püsivad digilahendused seati sisse aga 1997. aastal, kui heli- ja videonimestikke hakati koostama Excelis ning väljatrükifaile Wordis. 2001. aastaks koliti kogu nimestikega ja säilikute laenutusega seotu arvutisse.[6] 1990. aastatest alates hakati digitud materjalide põhjal koostama temaatilisi andmebaase, millest kolm põhinevad ERA uurijate tööl: Eesti regilaulude andmebaas, kohapärimuse andmebaas KOOBAS ning Muinasjuttude andmebaas[5]. Pärast Hurda kogu digimist aastatel 2011–12 arendati digimaterjali paremaks haldamiseks välja virtuaalne hoidla KIVIKE (Kirjandusmuuseumi Virtuaalne Kelder). KIVIKE võimaldab skannitud failide põhjal tekstitusi teha, siduda omavahel kõik ühe koguja või esitajaga seotud materjalid ning luua temaatilisi kogukonnaportaale. 2013. aastal loodi kogumismoodul KRATT, mis võimaldab arhiivil korraldada kogumiskampaaniaid internetis ning seob saadetud materjali kohe KIVIKEsega. Viimastel aastatel toimunud digitaalsed kogumiskampaaniad on hõlmanud näiteks kohapärimust ("Minu maastikud" 2015), isikunimesid ("Imelik nimi" 2017), aga ka perepärimust ("Minu (vanaema) lugu" 2018).

Septembris 2017 tähistas ERA temaatilise konverentsiga oma 90. aastapäeva.[7]

ERA alamarhiividRedigeeri

Arhiivisäilikud jagunevad Eesti Rahvaluule arhiivis viide alamarhiivi[5] (nimetatud ka lihtsalt "kogudeks"):

  • Käsikirjaarhiiv (ka käsikirjakogu) – koosnes 2019. aasta lõpu seisuga rohkem kui 1,5 miljonist leheküljest (täpsemalt 1 523 231 lk), millest suurem osa on köidetud leheküljed. Käsikirjalised säilikud jagunevad kogudesse, mis kannavad oma koostaja nime ning sellest nimest tulenevat lühendit. Näiteks on Jakob Hurda kogus 162 köidet, mis kannavad lühendit H (Hurt); M. J. Eiseni kogu köiteid tähistab aga täht E (Eisen) jne. Käesoleval sajandil on käsikirjakogusse lisandunud üha rohkem ka digitaalseid käsikirjalisi allikaid.[5]
  • Heliarhiiv – koosneb 10 711 säilikust (täpsemalt 185 797 palast), mis sisaldavad muusikalist, aga ka sõnalist helikandjale salvestatud pärimusmaterjali. Vanimad helisalvestised on tehtud vaharullidele (575 rulli, nendel 2151 helipala), järgnevad rahvusringhäälingus aastatel 1936–1938 salvestatud rahvamuusika šellakplaadid (131 plaati, neil 746 pala). Suure osa heliarhiivist moodustavad helilindid ja kassetid, uuemast ajast DATid, MiniDiscid ja mälukaardid.[1][5]
  • Fotoarhiiv (ka fotokogu) – kuigi eripalgelist fotomaterjali (pildid esitajatest, kogujatest, kogumisretkedest jms) laekus arhiivi juba asutamisest saati, hakati fotosid süsteemselt säilitama alles 1936. aastast. 2019. aasta lõpus koosnes ERA fotoarhiiv umbes 66 500 säilikust, sh 18 416 mustvalgest, 8 303 värvi- ja 36 515 digifotost, kusjuures viimaste arv on järjest kasvamas.[1][5]
  • Videoarhiiv (ka video- ja filmikogu) – alates 1959. aastast pärinevatest esimestest filmilintidest ning 1980. aastate videofilmidest kuni tänapäevaste MiniDVde ja mälukaartideni on ERA videoarhiivi kogunenud üle 1600 videosäiliku. Heli- ja filmisalvestiste digimiseks on ERA juurde loodud eraldi digistuudio.[1][5]
  • Multimeediaarhiiv – uusim eksperimentaalne alamarhiiv, kuhu on alates 2008. aastast koondatud säilikuid, mis ei kuulu olemuslikult ühessegi teise alamarhiivi (nt Powerpointi esitlused, HTML-lehed, e-kirjad jne).[5] Kogu on veel üsna tagasihoidlik, kuid avatud tuleviku võimalikule digimaterjalile.

Muude rahvaste folkloor Eesti Rahvaluule ArhiivisRedigeeri

Enne Eesti Vabariigi loomist talletati teiste rahvaste folkloori enamasti juhuslikult, peamiselt eesti folkloori seas. Ulatuslikke saksa rahvaluule kirjapanekuid sisaldab siiski Õpetatud Eesti Seltsi kogu, kus on eraldi seeriad eesti- ja saksakeelse materjali jaoks: ÕES, EK ja ÕES, SK.[8]

Eesti Vabariigi algusest muude rahvaste folkloori kogumine hoogustus. Tartu Ülikoolis alustati eesti keele ja võrdleva rahvaluule alast teadustööd, palju materjali kogusid üliõpilased. Seeria ÕES, Anderson (2500 lehekülge) sisaldab Tartu ülikooli rahvaluuleprofessori Walter Andersoni organiseeritud kogumistöö tulemust. Viies mapis on enamasti saksa rahvaluule, viimases neist leidub ka vene- ja lätikeelseid kirjapanekuid. Muude rahvaste folkloori leidub vähesel määral teisteski kogudes: ingerisoome rahvaluule kirjapanekuid Tallinna Eesti Muuseumi kogus (TEM), vene rahvalaule ja mänge Petserimaalt Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kogus (ARS) ning ingerisoome ja isuri rahvaluule kirjapanekud Eiseni Stipendiaatide Kogus (E, StK).[8]

Alates ERA asutamisest 1927. aastal täiendati kogusid veelgi eesmärgipärasemalt ning organiseeritumalt. Teiste rahvaste folkloori talletamiseks loodi rahvaluulekogu ERA seeriad, mis tähistati vastava rahva nimega.[8]

  • ERA, Vene on vähemusrahvaste kogudest kõige suurem (17 köidet, kokku 10656 lehekülge), vene kogukond moodustas enne II MS ka kõige arvukama vähemusrahvuse Eestis. Lisaks tundis ERA toonane direktor Oskar Loorits vene folkloori vastu suurt huvi, lootes sealt leida eesti rahvaluule uurimiseks vajalikku võrdlusmaterjali. Silmapaistvaid lisandusi on kogusse teinud Valeria Jegorova ja Menda Ehrenberg.[8]
  • ERA, Läti (üle 1500 lehekülje) on koondatud kaheks köiteks, vähesel määral esineb läti rahvaluulet ka väljaspool erikogu. Materjali on kogutud nii Läti Vabariigist kui ka Lõuna-Eestis elanud lätlastelt. Üks viljakamaid korrespondente on sellel alal olnud Allina Verlis, vähemal määral on lätikeelset rahvaluulet üles kirjutanud ka folklorist Elmar Päss ja Paulopriit Voolaine.[8]
  • ERA, Saksa (mõnevõrra üle 1200 lehekülje) koosneb kolmest köitest. Esimene neist sisaldab Paul Ariste keelelisi ja folkloristlikke märkmeid, mille ta tegi 1932-1933 aastal ennast Hamburgis täiendades. Ülejäänud köidetes on peamiselt suuremates Eesti linnades tehtud üleskirjutused. Kogujaist on kõige viljakam olnud üliõpilane Edith Pihlemann, tulemuslikult on töötanud ka Selma Redlich.[8]
  • ERA, Rootsi (1000 lehekülje ümber) koosneb kahest säilitusühikust. 13.-14. sajandil Eesti läänealadele asunud rahvusrühm oli säilitanud oma tavades ja pärimuses palju arhailist. Paul Ariste kogus alates ülikooli astumisest saadik rahvaluulekirjapanekuid ja märkmeid eestirootslaste keelesituatsiooni kohta. Kirjapanekuid on teinud ka Oskar Loorits, samuti võib kaastöölistena nimetada mitmeid rootsi koolide õpetajaid, kes osalesid nii vastates konkreetsetele küsimustikele, kui vahendasid kooliõpilaste kirja pandut.[8]
  • ERA, Juudi kogus on lehekülgi kokku üle 700. Kogu saamisloos on tähtsat rolli mänginud taas Paul Ariste, kuid põhilised kirjapanijad on olnud juudi rahvusest üliõpilased, osalt rahvaluuleprofessor Walter Andersoni suunamisel.[8]
  • ERA, Mustlase (umbes 250 lehekülge) kogus puuduvad nimirahva esindajate poolt tehtud üleskirjutused. Eesti mustlaste seast tõusis oma rahva folkloori jäädvustaja alles 1960. aastatel, kui Medni Pilve tegi märkimisväärsel hulgal magnetofonilindistusi ja mõnel määral ka üleskirjutusi. ERA põhikogus paikneb Paulopriit Voolaise poolt Läti etniliselt kirevas Ludza alevis kogutud materjal, mis ületab oma mahult ERA, Mustlase seeria.[8]
  • ERA, Ingeri (218 lehekülge) sisaldab üleskirjutusi ingerisoomlastelt, isuritelt ja vadjalastelt, kes asusid tihedas naabruses etnograafiliselt Lääne-Ingeri alla kuuluval, Tartu rahulepingu järgi Eestile kuulunud Narva jõe tagusel maaribal. Kogule pani aluse folklorist Elmar Päss, kaastöid on teinud ka mõned Kullaküla ja Kallivieri koolide ingerisoome õpilased.[8]
  • ERA, Vadja kogu kahes üpris väikses mapis on talletatud Paul Ariste aastakümneid väldanud vadja-uuringute vaheetapp.[8]
  • ERA, Soome (80 lehekülge) sisaldab Paul Ariste kirjapanekuid 1930. aastatel Soomes ja ka Hamburgis. Mõningaid lisandusi on kogusse tehtud ka sõjajärgsel ajal.[8]
  • ERA, Leedu (üle 1700 lehekülje) kogu koosneb kolmest köitest. Esimese köite on koos vabatahtlike kaastöölistega kirja pannud ERA pikaaegne korrespondent Salme Redlich, kes siirdus Leetu elama abiellumise järel. Teine köide koosneb 19. ja 20. sajandi vahetusel üles kirjutatud materjalist, mis jõudis ERA-sse Tartu ülikooli slavistikaprofessori Gotthilf Leonhard Masingu kaudu. Kolmas köide koondab professor Peeter Arumaa kogutud materjale, mis jõudsid arhiivi alles pärast II maailmasõda.[8]
  • ERA, Mitmesugused rahvad (133 lehekülge) sai alguse kurioossest seigast, mil Paul Ariste poole pöörduti palvega koguda võimalikult paljude rahvaste hambamurdmissõnu.[8][9]

1940. aastal sai Eesti Rahvaluule Arhiivist vastmoodustatud Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluuleosakond. Lisandusid uued kogud: ERA, Valgevene ja ERA, Poola. Sõja lõppedes loodi ERA kogu eeskujul ka uus kogu signatuuriga RKM.[8]

  • RKM, Soome-ugri (6 köidet, umbes 3000 lehekülge) kogus on esindatud pea kõik sugulasrahvad. Kogujateks on peamiselt olnud fennougristid, leidub nii vastava rahvuse esindajaid kui eestlastest kogujaid. Üldiselt näitab mõne rahva folkloorimaterjalide parem esindatus, et on leidunud sellest sügavamalt huvitunud inimene. Selle kogu kasvamisel on olnud tähtis roll Paul Aristel, kes algatas välitöid paljude soome-ugri rahvaste juurde ning kandis hoolt ka oma üliõpilaste-aspirantide kirjapanekute eest. Tänu magnetofonide valdavaks muutumisele 1960. aastatel, moodustavad kaaluka osa kogust helilindistused.[8]
  • RKM, Vene on oluliselt väiksem kui ERA, Vene, koosnedes vaid neljast köitest. See on osaliselt tingitud Tartu ülikooli vene kateedri juurde rajatud paralleelsest folkloorikogust. Sõjajärgse aja viljakaim vene folkloori koguja on olnud Vera Voogla.[8]
  • RMK, Mitmesugused rahvad (243 lehekülge) loodi kõiksuguste muude rahvaste peale soome-ugri ja venelaste folkloori jäädvustamiseks. Suur kaal on enne sõda eraldi seeriaga esindatud rahvaste folklooril.[8]
  • RMK, Mgn. K koosneb Eestis kontserte andmas käinud folkloorikollektiivide helisalvestistest ning teistest kogudest tehtud (enamasti rahvalaulude ja pillimuusika) koopiatest. Olulist rolli on siin mänginud 1970.-1980. aastatel kontserte korraldanud Ingrid Rüütel. Kõige rohkem on kogus mari rahvalaulude ja pillimuusika koopiaid. Tartus olevate koopiate juurde on lisatud ka originaalsed arhiiviviited, mis võimaldab materjali kasutada teaduslikult nõutava täpsusega.[8]
  • RMK, Pl. K koosneb ümberlindistustest folklooriplaatidelt, mida arhiivil ei ole, kuid mis võiksid siiski huvi pakkuda. Kogus on lindistusi kogu maailma rahvastelt ja selle loomine on olnud peamiselt tingitud nõukogudeaegsest informatsioonisulust.[8]
  • VE on Paul Ariste vadja etnoloogiat sisaldav kogu, mis anti ERA-le üle alles pärast tema surma. Kogu hõlmab 24 mappi.[8]

Pärast Eesti Vabariigi ennistamist loodi uus rahvaluulekogu, mille nimeks sai Eesti Folkloori Arhiiv (EFA). EFA esmaseks ülesandeks on eesti folkloori kogumine, kuid tähtsaks peetakse ka teiste soome-ugri rahvaste ja muude, eeskätt Eestis elavate rahvaste pärimuse talletamist. Taasalustati kogumist Ingerimaal, viimaste vadjalaste pärimust on edukalt jäädvustanud Ergo-Hart Västrik ja Madis Arukask. Venemaal elavate soomeugrilaste hulgast on EFA-sse kogutud kõige rohkem folkloori Siberi eesti asundustest.[8]

TunnustusRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 http://www.folklore.ee/era/ava.htm (vaadatud 28.01.2013)
  2. Eesti Kirjandusmuuseumi ja selle osakondade nimede kasutamise kord (vaadatud 03.04.2020)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 "Eesti Rahvaluule Arhiivi ajalugu". Vaadatud 10.03.2019.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 Västrik, Ergo-Hart. "Eesti Rahvaluule Arhiiv 75.". Keel ja Kirjandus, 9, 609−611., 2002. Vaadatud 10.03.2019.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 Järv, Risto. "Estonian Folklore Archives.". (pp. 291-298). Oral Tradition 28 (2), 2013. Vaadatud 10.03.2019.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Västrik, Ergo-Hart. "Rahvaluulekogud ja arhiivimaterjali digiteerimine.". (113−134). Eesti humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud. Seisund, kasutamine, andmebaasid., 2008. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Vaadatud 10.03.2019.
  7. Järv, Risto. "Maailma suurim rahvaluulekogu!? Eesti Rahvaluule Arhiiv 90". Keel ja Kirjandus, 10, 806−808., 2017. Vaadatud 12.03.2019.
  8. 8,00 8,01 8,02 8,03 8,04 8,05 8,06 8,07 8,08 8,09 8,10 8,11 8,12 8,13 8,14 8,15 8,16 8,17 8,18 8,19 8,20 8,21 Kristi Salve. "Muude rahvaste folkloor Eesti Rahvaluule Arhiivis". Mall Hiiemäe, Kanni Labi (Toim). (2002). Kogumisest uurimiseni. Artikleid Eesti Rahvaluule Arhiivi 75. aastapäevaks. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. 
  9. Kristi Salve. "Paul Ariste ja vepsa rahvaluule". 2003. Vaadatud 2.04.2021.

VälislingidRedigeeri