Ava peamenüü

Eesti Rahvaluule Arhiiv (lühend: ERA) on aastal 1927 asutatud folklooriarhiiv, mille ülesanne on rahvaluule kogumine, säilitamine ja selle laiemale üldsusele kättesaadavaks tegemine.[1] Arhiiv loodi Eesti Rahva Muuseumi allasutusena, alates 1940. aastast on arhiiv osa Eesti Kirjandusmuuseumist. 20. sajandi jooksul on ERA kandnud nimesid Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond (RKM RO) ja Tartu Ülikooli Eesti Rahvaluule Arhiiv.[2]

Eesti Rahvaluule Arhiiv tegutseb Eestis folkloori keskarhiivina. Lisaks kogumisele ja säilitamisele kuulub arhiivi ülesannete juurde ka materjali teaduslik analüüs, uurimistulemuste ja allikmaterjalide publitseerimine, populariseeriv ja pedagoogiline tegevus.[1]

ERA haldab umbes 1,5 miljoni leheküljelist käsikirjade kogu, fotokogus on 62 000 pilti, helikogus üle 188 000 pala helisalvestisi ja üle 1600 videosäiliku. Peale eesti rahvaluule sisaldab arhiiv ka Eestis elanud või elavate rahvusvähemuste folklooripärandit ja eesti sugulasrahvaste rahvaluulematerjali.[1]

Sisukord

AjaluguRedigeeri

Loomisest II maailmasõjaniRedigeeri

ERA asutati 24. septembril 1927. a.[2] Arhiivi loomise üheks ajendiks oli see, et Jakob Hurda rahvaluulekogu toodi Soomest tagasi Eestisse. Soome oli see toimetatud Hurda surma järel 1907. aastal.[3] Soomes kuulus Hurda kogu Soome Kirjanduse Seltsile (SKS), millel erinevalt Eesti teadusasutustest olid juba olemas sobilikud tingimused kogu säilitamiseks. 1924. a algasid Oskar Looritsa eestvedamisel kõnelused Hurda kogu Eestisse toomise üle, eesmärgiga moodustada SKSi ja 1924. a avatud Läti Rahvaluule Arhiivi eeskujul ka Eestisse oma keskne rahvaluulearhiiv.[4] Oskar Looritsast sai ERA kolleegiumi otsusega arhiivi esimene juhataja, kes püsis ametis kuni emigreerumiseni Teise maailmasõja ajal.[3]

Algselt asutati ERA sihtasutuse Eesti Rahva Muuseumi allüksusena. Lisaks Hurda 162-köitelisele vanavarakogule (H) koondati ERA hoidlatesse kokku ka Matthias Johann Eiseni 99-köiteline kogu (E), Oskar Kallase eestvedamisel loodud Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaviisikogu (EÜS), aga ka mitu väiksemat rahvaluulekogu, nt Eesti Kirjameeste Seltsi kogu (EKS), Eesti Rahva Muuseumi kogu (ERM), M. J. Eiseni stipendiaatide kogu (E, Stk) jt.[2] Oskar Looritsa juhtimisel hakkas Eesti Rahvaluule Arhiiv ka ise aktiivselt kogumistööga tegelema, kasutades ulatuslikku kirjasaatjate võrgustikku ning kogumisvõistlusi koolides aga ka välitööekspeditsioone. Salvestusvõimaluste arenedes pandi alus foto- ja heliarhiividele. Samuti seati esimestel tegutsemisaastatel sisse ühtne registrite, kartoteekide ja mappide süsteem.[5] Veel võttis arhiiv enda ülesandeks avaldada teadus- ja allikapublikatsioone. Selle tarbeks loodi 1935. a sari "Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetused", ent jätkati ka Hurda alustatud "Monumenta Estoniae antiquae" sarja (nt "Vana Kannel" III ja IV). Sõjaeelse ERA kollektiivi silmapaistvamad liikmed olid lisaks Oskar Looritsale veel Paul Ariste, Herbert Tampere, Richard Viidalepp, Rudolf Põldmäe, Erna Normann jt.[3]

II maailmasõja aastadRedigeeri

Aastal 1940 muudeti ERA riigistamise käigus Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnaks (RKM RO), kus esialgu jätkus töö sõjaeelse kollektiivi ja tegevuskavaga.[3] Saksa okupatsiooni ajal, aastal 1942, pärast Kirjandusmuuseumi kui iseseisva üksuse likvideerimist liideti selle rahvaluule osakond filosoofiateaduskonnaga, kus see hakkas kandma nime Tartu Ülikooli Eesti Rahvaluule Arhiiv.[2] Aastatel 1943–1944 evakueeriti rahvaluulekogud ühes teiste RKM kogudega sõja tõttu hoiukohtadesse Tartu-, Viljandi- ja Läänemaal. 1944. aastal taastati Riiklik Kirjandusmuuseum kui institutsioon ning ühtlasi ka selle rahvaluule osakond (RO). Kogud jõudsid maapiirkondadest täielikult Tartusse tagasi 1945. a augustiks.[2]

Nõukogude aegRedigeeri

Nõukogude perioodi alguses juhatasid RO-d selle varasemad töötajad (Richard Viidalepp 1944–45; Erna Normann 1945-50).[3] Oma jälje jättis arhiivi materjalidele aga stalinismiperiood, mille käigus tuli arhiivitöötajatel kahe laine jooksul (1945–46 ja 1949–51) oma käega maha tõmmata, välja rebida ja üle kleepida kõik valitseva ideoloogiaga vastuollu minevad tekstid ja fotod.[5] Muuhulgas tuli kõikjalt kustutada Rootsi pagenud Oskar Looritsa nimi ja tegevusega seotu. Väljalõigatud leheküljed paigutati aga keskarhiivi erifondi, kust need jõudsid 1960. aastatel tagasi arhiivi ning muutusid taasiseseisvumise järel taas uurimiskõlbulikuks. Nõukogude aeg seadis nõudmisi ka uurimisteemadele: rahvausundi uurimisest tuli loobuda, soositud oli nn töötavate hulkade folkloor, mille puudumisel uuriti siiski edasi klassikalisi folkloorižanre.[3]

Varasemate ERA kogude kõrvale loodi nõukogude ajal uusi rahvaluule kogumise ja uurimisega tegelevaid asutusi. 1947. a asutati Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogu (RKM). Päris uue uurimisasutusena loodi Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, mille juures asus tegutsema rahvaluule sektor. Viimane kolis 21. sajandi alguseks täielikult üle Kirjandusmuuseumisse, kus jagunes kaheks: folkloristika osakonnaks (EKM FO) ning etnomusikoloogia osakonnaks (EKM EMO). Sektori kolimisega Tartusse lisandus aastal 2000 ERA kogudesse ka rahvaluule sektori folkloorikogu (KKI).[5] Samuti jõudsid 20. sajandi lõpuks ERA valdusesse Tartu Riikliku Ülikooli eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri folkloorikogu materjalid (EKRK)[2]. Alates 1940. aastate lõpust said tavaliseks mitme uurimisasutuse folkloristide kollektiivsed kogumisrekted ehk ekspeditsioonid, mille käigus kogutud materjal paigutati killustunult erinevate asutuste arhiividesse[5].

Tehnoloogia arenedes võeti ROs 1953. a kasutusele esimene magnetofon, samuti pärinevad 1950. aastate lõpust esimesed filmilindid. 1980. aastatest asendas filmilinte videofilm.[2] 1960. aastatel võimaldas helisalvestustehnoloogia areng tegeleda varasemast rohkem rahvamuusika uurimisega. Sel kümnendil anti välja esimesed helipublikatsioonid ning rahvalaulude antoloogiad ning 1969. aastal loodi RO kõrvale rahvamuusika sektor, mille juhataja oli enne KKIsse siirdumist Ingrid Rüütel[3]. Rahvalaulu-uurijad (Ottilie Kõiva, Herbert Tampere, Erna Tampere jt) jätkasid "Vana Kandle" sarja ettevalmistamist, Arvo Krikmanni eestvedamisel uuriti parömioloogia töörühmas eesti vanasõnu, Selma Lätt ning hiljem Mall Hiiemäe töötasid põhjalikult läbi eesti rahvakalendri.[2] 1970.–80. aastatel pöörati rohkem tähelepanu arhiivitöö korraldusele, sest eesti folkloristika uurimisteemad olid sedapalju arvardunud, et arhiivi laekuv materjal oli üha eriilmelisem. Juba saadeti arhiivi ka seni tabuliseks peetud materjali, nt poliitilisi anekdoote, Siberisse küüditatute mälestusi, ühiskonnakriitilisi malevalaule.[3]

1990. aastatest tänapäevaniRedigeeri

1990. aastatel avardusid uurimisteemad plahvatuslikult. Taas hakati uurima vahepeal põlu all olnud rahvausundit, suurte kogumisvõistlustega koguti pärimust koolilastelt ja tudengitelt, uue suunana kerkis esile sõdurifolkloor. Tagamaks rahvaluule-uurijate järelkasvu, hakati korraldama igakevadisi noorte folkloristide konverentse.[3] Aastal 1995 nimetati Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond (ERA õigusjärglane) ümber Eesti Rahvaluule Arhiiviks. Samal kümnendil tehti algust kogude materjalidest (algul tekstidest ja helisalvestustest) digikoopiate loomisega[2]. 1992. aastast loobuti kartoteegikaartide kirjutamisest, esimesed püsivad digilahendused seati sisse aga 1997. aastal, kui heli- ja videonimestikke hakati koostama Excelis ning väljatrükifaile Wordis. 2001. aastaks kolis kogu nimestikega ning säilikute laenutusega seonduv arvutisse.[5] 1990. aastatest alates hakati digitud materjalide põhjal koostama temaatilisi andmebaase, millest kolm põhinevad ERA uurijate tööl: Eesti regilaulude andmebaas, kohapärimuse andmebaas KOOBAS ning Muinasjuttude andmebaas[4]. Pärast Hurda kogu digimist aastatel 2011–12 arendati digimaterjali paremaks haldamiseks välja virtuaalne hoidla KIVIKE (Kirjandusmuuseumi Virtuaalne Kelder). KIVIKE võimaldab skännitud failide põhjal tekstitusi teha, siduda omavahel kõik ühe koguja või esitajaga seotud materjalid ning luua temaatilisi kogukonnaportaale. 2013. aastal loodi kogumismoodul KRATT, mis võimaldab arhiivil korraldada kogumiskampaaniaid internetis ning seob saadetud materjali kohe KIVIKEsega. Viimastel aastatel toimunud digitaalsed kogumiskampaaniad on hõlmanud nt kohapärimust ("Minu maastikud" 2015), isikunimesid ("Imelik nimi" 2017), aga ka perepärimust ("Minu (vanaema) lugu" 2018).

Septembris 2017 tähistas ERA temaatilise konverentsiga oma 90. sünnipäeva.[6]

ERA alamarhiividRedigeeri

Arhiivisäilikud jagunevad Eesti Rahvaluule arhiivis viide alamarhiivi[4] (nimetatud ka lihtsalt "kogudeks"):

  • Käsikirjaarhiiv (ka käsikirjakogu) - Koosnes 2013. a novembris u 1,5 miljonist leheküljest (täpsemalt 1 480 462 lk), millest suurem osa on köidetud leheküljed. Käsikirjalised säilikud jagunevad kogudesse, mis kannavad oma koostaja nime ning sellest nimest tulenevat lühendit. Näiteks on Jakob Hurda kogus 162 köidet, mis kannavad lühendit H (Hurt); M. J. Eiseni kogu köiteid tähistab aga täht E (Eisen) jne. Käesoleval sajandil lisanduvad käsikirjakogusse ka digitaalsed käsikirjalised allikad.[4]
  • Heliarhiiv - Koosneb 10 711 säilikust (täpsemalt 188 000 palast), mis sisladavad muusikalist, aga ka sõnalist helikandjale salvestatud pärimusmaterjali. Vanimad helisalvestused on tehtud vaharullidele (575 rulli, nendel 2 151 helipala), järgnevad rahvusringhäälingus aastatel 1936–38 salvestatud rahvamuusika šellakplaadid (131 plaati, neil 746 pala). Suure osa heliarhiivist moodustavad helilindid ja kassetid, uuemast ajast DATid, MiniDiscid ja mälukaardid.[1][4]
  • Fotoarhiiv (ka fotokogu) - Kuigi eripalgelist fotomaterjali (pildid esitajatest, kogujatest, kogumisretkedest jms) laekus arhiivi juba asutamisest saati, hakati fotosid süsteemselt säilitama alles 1936. aastast. Tänapäeval koosneb ERA fotoarhiiv umbes 62 000 säilikust, sh 17 993 mustvalgest, 8 075 värvi- ja pea 33 150 digifotost, kusjuures viimaste arv on pidevalt tõsuteel.[1][4]
  • Videoarhiiv - Alates 1959. aastast pärinevatest esimestest filmilintidest ning 1980. aastate videofilmidest kuni tänapäevaste MiniDVde ja mälukaartideni on ERA videoarhiivi kogunenud üle 1 600 videosäiliku. Heli- ja filmisalvestuste digimiseks on ERA juurde loodud eraldi digistuudio.[1][4]
  • Multimeediaarhiiv - Uusim eksperimentaalne alamarhiiv, kuhu on alates 2008. aastast koondatud säilikuid, mis ei kuulu olemuslikult ühessegi teise alamarhiivi (nt Powerpointi esitlused, HTML-lehed, e-kirjad jne).[4] Hetkel on kogu üsna tagasihoidlik, kuid avatud tuleviku võimalikule digimaterjalile.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 http://www.folklore.ee/era/ava.htm (vaadatud 28.01.2013)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 "Eesti Rahvaluule Arhiivi ajalugu". Kasutatud 10.03.2019.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 Västrik, Ergo-Hart. "Eesti Rahvaluule Arhiiv 75.". Keel ja Kirjandus, 9, 609−611., 2002. Kasutatud 10.03.2019.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 Järv, Risto. "Estonian Folklore Archives.". (pp. 291-298). Oral Tradition 28 (2), 2013. Kasutatud 10.03.2019.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Västrik, Ergo-Hart. "Rahvaluulekogud ja arhiivimaterjali digiteerimine.". (113−134). Eesti humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud. Seisund, kasutamine, andmebaasid., 2008. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Kasutatud 10.03.2019.
  6. Järv, Risto. "Maailma suurim rahvaluulekogu!? Eesti Rahvaluule Arhiiv 90". Keel ja Kirjandus, 10, 806−808., 2017. Kasutatud 12.03.2019.

VälislingidRedigeeri