Räpina kihelkond

Räpina kihelkond (lühend Räp; võru keeles Räpinä kihlkund, saksa keeles Kirchspiel Rappin) oli kihelkond Võrumaa idaosas ja Liivimaa kubermangus Tartu ja Võru kreisis.

Räpina kirik

Liivimaa kubermangu ja hertsogiriigi Võru kreis. Ludwig August Mellin, "Atlas von Liefland, oder von den beyden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief- und Ehstland, und der Provinz Oesel". 1798

Piirkonna ajalugu

1624/1627. aasta luterlikus kirikuvisitatsioonis märgitakse, et Räpina piirkonnas on igal talupojal väike erakabel, kus ta oma pühakut teenib..

Kihelkond moodustati 1636. aastal Põlva ja Võnnu kihelkonna äärealadest. Kihelkonnakirikuks oli Räpina kirik. Kui 19. sajandi alguses pandi talupoegadele perekonnanimed, sündis Räpina kihelkonnas omamoodi rekord: enam kui 4/5 pandud nimedest olid unikaalsed ehk sellised, mida mujal Eestis ei esinenud. Selle üheks põhjuseks oli Räpina kihelkonnale omase nimelõpu "-ing" kasutamine (nt Jüring, Seping, Saksing).

Toolamaa mõisahoone

Ruusa mõisa ait-kuivati

Räpina kihelkonna mõisad

Kihelkonnas paiknes 12 mõisat: üks kirikumõis ja seitse rüütlimõisast peamõisat koos nelja kõrvalmõisaga. Lisaks veel 11 karjamõisat.

• Räpina kirikumõis (Pastorat Rappin)
• Kahkva mõis (Kachkowa) rüütlimõis
• Küka mõis, Meeksi mõisa karjamõis
• Meeksi mõis (Meeks) rüütlimõis
• Mägiotsa mõis (Katharinenhof), Räpina kõrvalmõis
• Naha mõis (Nahha), Meeksi kõrvalmõis
• Palo mõis (Pallamois) rüütlimõis
• Puusta mõis, Toolamaa mõisa karjamõis
• Rahumäe mõis (Friedholm) rüütlimõis
• Raigla mõis (Raigla), Räpina kõrvalmõis
• Ruuna mõis, Veriora mõisa karjamõis
• Ruusa mõis, algselt Toolamaa mõisa karjamõis
• Räpina mõis (Rappin) rüütlimõis
• Toolamaa mõis (Tolama) rüütlimõis
• Veriora mõis (Paulenhof) rüütlimõis
• Võiardi mõis, Toolamaa mõisa karjamõis
• Võõpsu mõis (Wöbs), Räpina kõrvalmõis

Räpina kihelkonna vallad

• Kahkva vald
• Meeksi vald
• Palo vald (1866–1892)
• Räpina vald
• Toolamaa (Ruusa) vald
• Veriora vald

Räpina kihelkonna koolid

• 1873. aastal oli Räpina kihelkonnas 21 külakooli, sh Tooste, Naha, Võuküla, Raigla, Kureküla/Kõnnu, Pääsna, Süvahavva, Suure-Veerksu, Mehikoorma, Meerapalu, Raadama ja Kirmsi, Ruusa/Võuküla, 1890. aastal avati Papreküla kool.
• Räpina kihelkonnakool Köstrimäel

Räpina kihelkonna kalmistud

• Lepistu kalmistu
• Liivamäe kalmistu
• Luuküla kalmistu
• Maarjamõisa kalmistu
• Meerapalu kalmistu
• Mehikoorma kalmistu
• Otsi talu kalmistu
• Pedaspää kalmistu
• Pusa-Jaani talu kalmistu
• Ristipalo kalmistu
• Räpina mõisa kalmistu
• Räpina vana kalmistu
• Räpina õigeusu kirikuaed

Räpina kihelkonna pärand

Eesti Rahva Muuseumi kogudes on 2008. aasta seisuga Räpina kihelkonnast kokku 680 museaali. Liigiti on pooled kogutud esemetest tekstiil ja rõivastus, üle saja eseme on majapidamisriistu, üle poolesaja käsitöötehnika ja elatusalade valdkonnast ning kümmekond liikumisvahendit. Esimest korda käidi kihelkonnast ERM-ile vanavara kogumas 1911. aastal.

Rahvarõivad

Meeste rahvarõivastusse kuulus valgest linasest riidest särk. Särgikaeluste kinnitamisel kasutati kaksiknööpi, sõltust või sõlge. Särki kant sealkandis pükste peal. Särgi peal oli omakorda põimvöö või kitsas kirivöö. Tava kohaselt oli abielumeestel vöö seotud paremale küljele, vallalistel aga vasakule. Varrukad olid laiemad, kui pealisriietel, nii aeti need üleriideid selga tõmmates keerdu.

Sealsed pikad püksid kandsid nime kaatsad või kaltsad. Need valmistati takusest riidest ja olid valged või triibulised. Sääred olid kitsad. Sääreotsad topiti kas siis sukkade sisse või kasutati nende kinnitamiseks jalarätte, seejärel kinnitati need altpoolt põlve pastlapaeltega. 19. sajandi teisel poolel lisandusid ka moodsamad põlvpüksid, mis jäid aga sealses kihelkonnas siiski suhteliselt pikasäärelisteks.

Kanti ka pihtkuube ehk pihtsärki ehk vammust ehk vatti. See oli sealkandis tavaliselt potisinine villasest riidest rõivaese.

Ülerõivaks oli pikk-kuub, mis oli XIX sajandi esimesel poolel must, hiljem aga potisinine. Seda valmistati vanutatud riidest, Räpina kihelkonnas neid üldiselt ei kaunistatud. Sama lõikega oli ka lihtsam linane rüü. Talvel kanti sarnase lõikega kasukat. Suvel kanti kaapkübarat, talvel talvemütsi.

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmus võis olla vitssõrmus või plaadiga sõrmus.

Naistel oli üheks olulisemaks riideesemeks särk, mis oli nii alus- kui ka ülerõivaks. Suvisel ajal piisaski vaid särgist ja vööst. Enne leeritamist oli särk tütarlaste ainsaks rõivaesemeks, hiljem lisandus veel põll.

Särgid olid põhiliselt valged. Koos seelikuga kantuna oli nende alumine osa jämedamast riidest, nähtav ülemine osa aga peenemast. Kaunistavad ornamendid olid ühtlasi ohutisteks ja paiknesid seega kaela ümber või särgivarrukate juures. Kasutati ruut-rombi, kaheksaharulist tähte, siksakjoont. Särgi kaeluse kinnitamiseks kasutati vitssõlge; XIX sajandi teisel poolel asendas seda punane pael.

Lihtsast valgest riidest põll oli tähtis abielunaiste riideese. Seda ehtisid punased tikandid, pitsid, narmad. Arvati, et ilma põlleta naine kahjustab põldude viljakust ja nii oli see kohustuslik rõivastuselement.

Ka pea pidi abielunaistel olema kaetud. Selleks kasutati lihtsast riidest tanusid, mil servas pits. Pidulikumad tanud olid ka lintidega.

Seelikutest olid kasutusel vaipseelikud, mis olid ühevärvilised. Villane vaipseelik oli kõrik, linane aga pallapool. Hiljem lisandusid ka kokkuõmmeldud seelikud,

Naiste vööd olid kirivööd. Neid hakati kasutama juba noorest east (et piht oleks peenike). Tavaliselt keerati see 2-3 korda ümber keha. Kasutati ka kirivöötehnikas peapaelasid, mis aitasid juukseid koos hoida.

Ülarõivastest kandsid ka naised musti pikk-kuubi. Igapäevasemalt kanti varem pikk-kuuega sarnanevat pihtsärki, hiljem asendasid neid potisinised kampsunid. Pidulikumad kampsunid olid kas siis mustast või tumesinisest kalevist. Vähem levinud oli ilma varrukateta liistik. Talvel kanti valgest lambanahast kasukaid.

Õlgadel kanti mitmesuguseid rõivaid. Tumepruun või must villasest riidest sõba oli tavaliselt punase ja sinise lõngaga, vahel ka kollase lõngaga kaunistatud. Nurkades olid narmastutid. Linane õlakate oli palakas. XIX sajandi teisel poolel hakkasid levima suurrätikud. Algselt neid osteti, hiljem hakati ka ise kuduma.

Ehetena kasutati helmekeesid. Pidulikumatel puhkudel pandi rinda kuhiksõlg. See pidi olema nii kõrge, et paistis kätte ka ülerõivaste alt.

Jalas kandsid naised valgeid sukkasid, mida hoidsid üleval põlve kohale seotud säärepaelad. Jalatsiteks olid pastlad.

Kihelkonna alad tänapäeval

Räpina kihelkonna pikliku kujuga ala ühtib tänapäeval ligikaudu Põlva maakonna Räpina valla territooriumiga. Piirissaar kihelkonna põhjaosas on tänapäeval Tartu maakonna Tartu valla koosseisus. Väike osa kihelkonna idaservast kuulub Setomaa valda ja väike ala kihelkonna lääneservas ka Põlva valda. Enne 2017. aasta haldusreformi kuulus kihelkonna põhjatipp Meeksi ja Mehikoorma ümbruses Tartu maakonda Meeksi valda.

Kirjandus

• Büsching, Anton Friedrich (1773). Magazin für die neue Historie und Geographie: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt. Lk 387.
• Hupel, August Wilhelm (1782). Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und letzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch. Lk 283–284.
• Viktor Kalnin, Tervishoiust Räpina kihelkonnas, Koit, nr. 7, 15 jaanuar 1985
• Miralda Ehrlich. Ajaloolist traditsiooni Räpina kihelkonnast Räpina ja Kahkva valdadest Eesti Kirjandusmuuseum. 2006.
• Erika Sepp. Ajaloolist traditsiooni Räpina kihelkonnast Meeksi, Veriora ja Toolamaa valdadest Eesti Kirjandusmuuseum. 2006.