Petseri

linn Venemaal

Petseri on linn Venemaa Pihkva oblastis Eesti-Venemaa kontrolljoone lähedal.

Petseri

eesti Petseri
vene Печоры ( Petšorõ )


Pindala: 20,55 km²
Elanikke: 9333 (2020)

Koordinaadid: 57° 49′ N, 27° 36′ E
Petseri (Pihkva oblast)
Petseri

Petseri on Petseri rajooni keskus Venemaa Föderatsiooni Pihkva oblasti koosseisus. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Petseri elanike arv 13 056, neist venelasi 89,14%.


RahvastikRedigeeri

1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli Petseri elanikest eestlasi 54,42%, venelasi 40,64%, lätlasi 2,17% ja sakslasi 0,77%. Linnas elas vaid 6,6% Petserimaa elanikest.

2002. aasta Venemaa rahvaloenduse andmetel oli linnas 13 056 elanikku, neist venelased 11 638 (89,14%), ukrainlased 338 (2,59%), valgevenelased 221 (1,69%), eestlased 177 (1,36%, sealhulgas 31 setut) ja teistest rahvustest inimesed 5,22%.

2010. aasta Venemaa rahvaloenduse andmetel oli linnas 11 195 elanikku.

Petseri vaatamisväärsusedRedigeeri

Petseri peamine vaatamisväärsus on õigeusu mungaklooster rohkete sakraalehitistega.

  Pikemalt artiklis Petseri klooster

AjaluguRedigeeri

Petseri on Setumaa ajalooline ja usuline keskus. Asulana kujunes see 1473. aastal rajatud õigeusu mungakloostri ümber. Koobaskloostri järgi on linn oma nime saanud – Печеры Petšerõ tähendab koopaid. Enne seda oli piirkond arvatavasti asustatud setudega; kloostri ja linna kujunemine tõi sinna aga märgatavalt venelasi. Liivi sõja ajal 16. sajandil ümbritseti klooster võimsa kivimüüri ja kindlustornidega, millega Petseri muutus tugevaks piirikindluseks. Pärast Põhjasõda (1700-1721) kaotas Petseri oma tähtsuse kindlusena.

 
Kloostri välismüür
 
Kloostri välismüür
  Pikemalt artiklis Petseri klooster, Pihkva vürstiriik

Pihkva asehalduskonna Petseri linn ja maakond asutati 7. juunil 1782. Petseri sai 1782. aastal linnaõigused. Maakonnalinnas olid maakonnakohus, rentei, aadli hoolekanne, Petseri raad kahe raehärra ja nelja ratmaniga, alammaakohus, alamkorrakohus, politseiülem, maakonna maamõõtja, prokuröri abi ja maakonnaarst. 29. detsembril 1782 kinnitati Petseri linna vapp. Keisrinna Katariina II esitatud andmete kohaselt oli Petseri linn tol korral oma pindalalt 400 sülda pikk ja 333 sülda lai. 1789. aastal oli Petseris 196 eramaja ja umbes 1100 elanikku. Petseri oli kuulus oma laatade poolest, Maakond jagunes 19 vallaks, mis kandsid järgmisi nimetusi: Korelski, Petški, Senno, Nikolska, Kolpino, Tolkovo, Kolbeza, Smolinka, Novoustitovski, Staroustitovski, Pogostitski, Satserinna, Kulje, Stšemeritsa, Kazanova, Muravelski, Lapinski, Pankjavitsa, Pavlova. Igas vallas asus ka samanimeline kirik.

12. detsembril 1796 (vkj) Petseri maakond likvideeriti, Petseri jäi koosseisuväliseks linnaks Pihkva kubermangus. Pihkva Linnavalitsusse kuulus linnavanem, raehärra ja kaks ratmanit. 1866. aastal Petseri raad kaotati ja asutati lihtsustatud kogukonnavalitsus. 16. juunil 1917 valiti alevivanemaks Oskar Varik ja tema abiks Fjodor Bogdanov.

Petseri linn oli aga tähtis liiklemissõlmpunkt Riia-Pihkva kivitee ääres. Riia ja Sepa tänava nurgal asus suur hobupostijaam. 1889. aastal valmis Petserit läbinud Pihkva–Riia raudtee, mis ühendas Venemaa sisekubermangud Läänemere kubermangudes asunud sadamatega. Petseri kloostrimüüride kõrvale kujunenud slobodaa, kus olid juba kauplused, teemaja ja oma kirikki. Slobodast võrsuski välja Petseri linn. Petseri vanalinna moodustasid Petseri kloostrist 200—300 m eemal asunud Küünla, Kesk ja Taga tänavad ning kloostrimüüride juurest alla orgu kalduva Alamäe tänav[1].

Petseri Eesti VabariigisRedigeeri

26. veebruaril 1918 hõivasid Petseri Saksa väed. Mais 1918 andsid Saksa okupatsioonivõimud Petserile linnastaatuse.

Eesti sõjavägi vallutas Petseri Nõukogude Venemaalt Vabadussõja käigus esmalt 14. veebruaril 1919, kuid Punaarmee vallutas linna uuesti 11. märtsil. Eesti väed vallutasid linna vastupealetungiga lõplikult 29. märtsil 1919. Tartu rahulepinguga 1920. aastal jäi Petseri Eesti Vabariigi territooriumile.

  Pikemalt artiklis Vabadussõda, Lõunarinne, Pihkva rinne

Aastatel 1920–1940 oli see Eesti Vabariigi maakonnalinn (Petseri maakonna keskusena). Petseri linnapeadena tegutsesid aastatel: Peeter Švedov (–1918)[2], Alfred Meomuttel[3], August Ruusmaa (Ruusmann) (1934[4]–1936), Nikolai Grünthal (1936–1940)

  Pikemalt artiklites Petseri linnapea ja Petseri Linnavalitsus
 
Eesti Panga Petseri osakonna hoone rajati 1929–1930. See oli Eesti Panga osakonnahoonete seas suurim, sest sama katuse alla koondati ka mitmed teised riigi jaoks vajalikud asutused (kohus, postiteenistus)
  Pikemalt artiklis Petseri linnavolinike loend 1921[5], 1923[6], 1934

1922. aastal elas Petseris umbes 2000 inimest, neist eestlasi (sh setud) oli 1/3; 1934. aastal oli elanikke 4300, neist eestlasi 55%, venelasi 41%. Aastatel 1923–1926 ehitati Petserisse E.E.L.K. Petseri Peetri kirik. Tänapäeva Gagarini tänava ääres asuv luterlik Peetri kirik, mis oma 41 meetri kõrguse torniga rajatigi omal ajal eesti linnaosa n-ö domineerivaks ehitiseks. Eesti linnaosa suurhoonetest esimesena 1926. aastal valminud gooti-romaani segastiilis punastest tellistest kiriku projekteerisid arhitektid Anatoli Podtšekajev ning kaitseliidu maja autor Boris Krümmer.

1924. aastal toimus Petseris esimene vene laulupidu. 1927. aastal ehitati Petseri Ühisgümnaasiumi hoone[7], arhitekt Tõnis Mihkelson. Pärast II maailmasõda sunniti eesti kool hoonest lahkuma, algul tegutses hoones Pihkva pedagoogiline kool, 1950. aastal see suleti ning seejärel tegutses seal kuni 2000. aastateni internaatkool.

1932. aastal taheti seoses isiku- ja kohanimede eestistamisega ka Petseri ümber nimetada Kalevilinnaks. Mitmete vastuolude tõttu, eriti seetõttu, et seal asus õigeusu koobasklooster, mille järgi linn oli oma nime saanud (Печеры tähendab koopaid), ei tehtud kavandatut teoks. Pealegi peeti Tallinna ajaloolist nime Kolõvan tuletiseks just samast nimest Kalevilinn.

Eesti Vabariigi ja Eesti NSV alla kuulunud Petseris ehitati terve eesti linnaosa, mis on väliselt enam-vähem selliseks jäänud siiani. Asub see linnaosa Petseri keskusest ja kloostrist viie- kuni kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel põhjasuunas ehk täpselt Koidula piiripunkti poole. 1939. aasta kuulsast Petseri põlengust eesti linnaosa pääses, sest asus peamiselt kesklinnas möllanud tulekahjust eemal. Läbi endise eesti linnaosa kulgeb Svoboda ehk Vabaduse tänav ning just selle ääres asuvadki peamised Eesti ajast pärinevad arhitektuurimälestised. Kaštanovaja (Kastani) tänava nurgal asub endine Eesti Panga Petseri osakonna hoone, mille arhitekt oli Ferdinand Adoff. Eestiaegsetest ehitistest säilinud. aastatel 1926–1927 ehitatud Svoboda ja Školnaja (Kooli) tänavate nurgal endine Kaitseliidu Petseri maleva maja (arhitekt Boris Krümmer), kus nüüd asub Petseri rajooni kultuurikeskus (Печорский Районный Центр Культуры), Ulitsa Svobody, 29. Eesti linnaosa ilmestavad veel siiani säilinud eestiaegsed mitmekordsed villad, lisaks eesti linnaosale asub eestiaegseid villasid Petseris ka kesklinnast edelasuunda jääval Riia tänaval. Naberežnaja tänaval Patškovka jõekese ääres asub keset mõnusat männimetsa 1936. aastal ehitatud 75 voodikohaga Petseri maakonnahaigla, mille projekti autor oli Alar Kotli. Tõnis Mihkelsoni loodud neobarokses stiilis kahekordne gümnaasiumihoone on juba mitu aastat suletud, endine koolihoone on kultuurimälestisena Vene riigi kaitse all nagu ka kaitseliidu maja ja pangahoone[8]. Petseri Peetri kiriku kahekordses pastoraadihoones, mis valmis 1938. aastal arhitekt Ernst Kesa projekti järgi, asus hiljem Petseri linnavalitsus ja on suhteliselt hästi säilinud, seal asus hiljem aastaid kohalik sõjakomissariaat.

 
Petseri suurtulekahju 1939

24. mail 1939 toimus Petseris suurtulekahju, milles hävis 212 maja ehk peaaegu kolmandik linnast. Tules hukkus üheksa inimest, umbes 1500 inimest jäi peavarjuta. Tulekahjus hävines ka linna raekoda, tuletõrjehoone, tapamaja ja elektriliinid. Pärast 1939. aasta suurt tulekahju, mis laastas täielikult Petseri kesklinna, jõuti täiesti ümber teha kogu endise Petseri vanalinna tänavavõrk: senised kõverad tänavad muudeti sirgeteks, nagu need on tänapäevani. Kesklinna ehitati täiesti uut tüüpi eestipärased eramajad. Tulekahjujärgne ümberplaneerimine muutis Petserit, eriti Riia, Tartu ja endise Võru tänavate ilmet, mis enne tulekahju olid külatänavad.

Linna mõjutas kuulumine Eesti koosseisu sõdadevahelisel ajal. Nii jäi Petseri klooster bolševike poolt sulgemata ja rüüstamata ning oli pärast sõda ainus pidevalt tegutsenud õigeusu mungaklooster Nõukogude Liidu alal. Petseri kloostri juures tegutses 1933. aastast Petseri vaimulik seminar.

  Pikemalt artiklis Petserimaa

Juunipööre PetserimaalRedigeeri

 
Eesti NSV ja Petseri maakond 1940. aastal

Petseris organiseerisid 1940. aasta juunipöörde Tallinnast Petserisse saadetud vabanenud poliitvangid Nikolai Trankmann ja Sudarštšikov. Nendega liitus Petserist Duplevski, kes oli osa võtnud Hispaania kodusõjast[9].

Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal oli Petseri Eesti NSV maakonnalinn maakonna keskusena. 7. augustil 1940 andsid Petseri linnapea Nikolai Grünthal ja abilinnapea Johannes Gangus üle Petseri linnavalitsuse asjaajamise, vara ja rahasummad siseministri poolt ametisse määratud vastsele linnapea asetäitjale Grigori Roovikule ja abilinnapea A. Pällingule. 28. oktoobri 1940. aasta Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe otsuse põhjal nimetati Petseri linnapeaks Paul Kalevik.

12. septembrist 1940. aastast nimetati EK(b)P Petserimaa maakonnakomitee[10] sekretäriks sm. Ovsjannikov, partei liige 1940. aastast. 1941. aasta jaanuaris moodustati Petseri maakonna TSN Täitevkomitee. Petserimaa täitevkomitee esimeheks sai Albert Ühtigi (Juhtigi), esimehe asetäitjaks (abiesimeheks) EK(b)P liikmekandidaat Fjodor (Theodor) Rahuküla (Rohuküla), kes oli ühtlasi Petseri Linna TSN Täitevkomitee esimees, sekretäriks Artur Vainola.

8. juulil 1941 hõivati Petseri Saksa vägede poolt ning 11. augustil 1944. aastal taashõivas Punaarmee Petseri.

15. augustil 1944 eraldati 75% Eesti NSV Petseri maakonnast, sealhulgas Petseri linn, Vene NFSV-le, millest moodustati Petseri rajoon alguses Leningradi oblasti, seejärel 23. augustist 1944 Pihkva oblasti koosseisus jaanuaris 1945.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • Edgar Kant. Petseri : loodus ja inimene : maateaduslik ülevaade. – Tartu: [s.n.], 1928. – 27 lk
  • Ronald Seth. Petseri : one of the world's most interesting corners, and an account of the great fire of May 24 and 25, 1939. [Tallinn]: [s.n.], [1939]. – 11 lk
  • "Vana Petseri : ehitised ja inimesed : postkaarte ja fotosid Sven Karjahärmi jt. kogudest" = Старые Печоры : здания и люди : [фотографии из собрания Свена Карьяхярма и др.] = Old Pechory : buildings and people : [postcards from Sven Karjahärm collection etc.]. Koostanud Toomas Karjahärm. Tallinn: Argo, 2006 – 155 lk. ISBN 9789949415748 (köites), ISBN 9949415748 (köites)
  • Mare Piho. "Petseri – 20. saj väike Euroopa linn". Tallinn: Tänapäev, 2013. – 216 lk. ISBN 9789949273928 (köites)

VälislingidRedigeeri