Hispaania kodusõda

Hispaania kodusõda oli juulist 1936 aprillini 1939 toimunud konflikt Hispaania Teises Vabariigis parempoolsete natsionalistide, keda juhtis Francisco Franco, ja vasakpoolsete rühmituste vahel. Franco oli just kukutanud vabariigi ja kehtestanud diktatuuri. Sõda oli poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste erinevuste tulemus, mida kirjanik Antonio Machado iseloomustas kui kahte Hispaaniat.

Hispaania kodusõda
Osa interbellumist
Hispaania kodusõja rinded 1936. aastal:      – natsionalistide algsed alad      – natsionalistide poolt võidetud alad      – vabariiklaste alad
Toimumisaeg	17. juuli 1936 – 1. aprill 1939 (2 aastat, 8 kuud, 2 nädalat ja 1 päev)
Toimumiskoht	Hispaania Hispaania Maroko Hispaania Guinea Vahemeri Põhja-Atlandi ookean
Tulemus	Natsionalistide võit Hispaania Teise vabariigi lõpp Franco ajastu algus
Osalised
Vabariiklased Frente Popular CNT/FAI UGT Generalitat de Catalunya Estat Català Euzko Gudarostea (1936-1937) Partido Galeguista Rahvusvahelised Brigaadid Välismaised vabatahtlikud Toetajad: Nõukogude Liit Mehhiko Natsionalistid FET y de las JONS (alates 1937) FE de la JONS (1936-1937) Comunión Tradicionalista (1936-1937) Confederación Española de Derechas Autónomas (1936-1937) Renovación Española (1936-1937) Alfonsistid Toetajad: Itaalia Portugal Saksamaa Välismaised vabatahtlikud
Väejuhid või liidrid
Vabariiklaste juhid Manuel Azaña Julián Besteiro Francisco Largo Caballero Juan Negrín Indalecio Prieto Vicente Rojo Lluch José Miaja Juan Modesto Juan Hernández Saravia Carlos Romero Giménez Buenaventura Durruti † Lluís Companys José Antonio Aguirre Natsionalistide juhid José Sanjurjo † Emilio Mola † Francisco Franco Gonzalo Queipo de Llano Juan Yagüe Miguel Cabanellas † Manuel Goded Llopis † Manuel Hedilla Manuel Fal Conde Mohamed Meziane
Jõudude suurus
1938: 450 000 jalaväelast 350 õhusõidukit 200 tanki 1938: 600 000 jalaväelast 600 õhusõidukit 290 tanki
Kaotused

Vabariiklasi (republicanos) toetasid Nõukogude Liit ja Mehhiko ning natsionaliste (nacionales) toetasid Itaalia, Saksamaa ja naaberriik Portugal.

Hispaania vabariiklaste ühisrinne hõlmas alates tsentristidest kuni kommunistide ja anarhistideni. Neid toetasid peamiselt linlased ning eriti tööstuspiirkonnad, näiteks Astuuria, Kataloonia ja konservatiivne Baskimaa, kellest kahel viimasel oli autonoomia vabariiklikust valitsusest. Natsionaliste toetasid peamiselt maaomanikud, jõukad ja konservatiivsed jõud, kes olid enamasti rooma katoliiklased, kellele meeldis võimu tsentraliseeritus, füüsiline julgeolek ja eraomandi puutumatus. Hispaania kodusõja sõjaväeline taktika meenutas mitmeti Teise maailmasõja tegevust. Hitler testis Hispaania kodusõjas oma uusi relvi.

Poliitiline olukord oli vägivaldne juba mitu aastat enne sõja puhkemist. Kaotuste suurus on vaieldav: 300 000 – 1 000 000 inimest. Lisaks sõjaväelistele operatsioonidele korraldasid mõlemad pooled massimõrvu. Sõda algas sõjaväelise ülestõusuga Hispaanias ja tema kolooniates. Kommunistid põletasid kirikuid ja kloostreid ning koos sellega hulgaliselt Hispaania ajaloo- ja kunstipärandit.

Vastased

Vabariiklaste poolehoidjad võitlesid ideedega: "türannia või demokraatia" ja "fašism või vabadus". Palju idealistlikke noori liitus 1930. aastatel Internatsionaalse Brigaadiga. Franco toetajad vaatasid sõda kui lahingut ideaaliga: punane hord (kommunism ja anarhism) "kristliku tsivilisatsiooni" vastu. Mõlema poole vaated olid ülelihtsustatud ja lähtusid vaid enda ideoloogiast.

Hispaania kodusõja perioodid ja tähtsündmused

I periood

1936 – veebruar 1938

Vabariiklaste jõudude järkjärguline suurenemine ja organiseerumine, sõjaliste oskuste kasv ja edu. Mereblokaadist tulenevalt hakkab perioodi lõpul üha suuremat mõju avaldama lahingumoona ja toiduainete puudus.

II periood

veebruar 1938–1939

Mässuliste armee erakordne tugevnes välisjõudude toetusel ja – erinevalt vabariiklastest – oli hästi varustatud tehnikaga.

Sõja I perioodi olulisemad etapid

• juuli – august 1936, mässuliste vägede paiskamine Marokost Pürenee poolsaarele; kontakti loomine mässuliste põhja ja lõunagrupeeringute vahel Portugali piiriäärsete alade hõivamise teel ning pikkade rinnete tekkimine Hispaanias. “Mittevahelesegamise poliitika” 27 Euroopa riigi poolt – keelustati relvade väljavedu ja transiit Hispaaniasse.
• september – oktoober 1936, mässuliste kiire pealetung riigi keskossa Madridi suunal.
• november – detsember 1936, mässuliste edutud lauprünnakud Madridi suunal ja välismaise abi suurenemine kindral Francole. Vabariiklaste valitsus kolib Valenciasse.
• jaanuar – mai 1937, lahingute põhiraskuse kandumine manööversõja operatsioonidele Madridi piirkonnas, lõunas ja Hispaania põhjaosas.
• mai – detsember 1937, vabariiklased kaotavad põhjaprovintsid ja hõivavad Terueli “astangu”. Vabariikliku Hispaania laialdane blokaad, võitlus Vahemere kommunikatsioonidel.

Sõja II perioodi olulisemad etapid

• jaanuar – mai 1938, sõjategevuse raskuskeskme kandumine Idarindele, murrang sõjas. Interventide armee tugevnemine ja tehnikaga varustatuse kasv. Mässulised hõivavad Terueli piirkonna. Pealetung Idarindel Ebro jõe mõlemal kaldal ja mässuliste jõudmine Vahemere rannikule. Inglise – Itaalia kokkuleppe sõlmimine 16. aprillil 1938. Vabariiklaste kontrollitav territoorium on mässuliste tegevuse tagajärjel jagatud kaheks isoleeritud piirkonnaks.
• juuni – juuli 1938, mässuliste kolmekuine (mai – juuli) edutu pealetung Valencia hõivamiseks. Rannikulinnade ja -asulate pommitamine mässuliste ja nende liitlaste poolt.
• juuli – november 1938, kolmekuuline võitlus Ebro jõel, misjärel jõustus Inglise-Itaalia kokkulepe (16. aprillil 1938).
• detsember 1938 – veebruar 1939, mässuliste pealetung Kataloonia rindel, Barcelona langes mässuliste kätte. Kogu Kataloonia hõivamine mässuliste poolt. Vabariiklased liiguvad üle Prantsusmaa piiri. Vabariiklik valitsus naaseb Madridi otsusega jätkata võitlust (13. veebruar 1939).
• Veebruar – aprill 1939, Prantsusmaa ja Franco kirjutasid alla kokkuleppe. Inglismaa ja Prantsusmaa tunnustavad Franco valitsust. Vabariiklaste leeris tekib “kapitulantide mäss” Cartagenas, mis surutakse maha. Vabariiklaste laevastik lahkub Bisertasse.

Välisriikide osavõtt Hispaania kodusõjast

Saksamaa

Franco palus Adolf Hitlerilt ja Benito Mussolinilt abi. Hitler sai Franco abipalve kätte 22. juulil 1936 ja algatas sõjalise abi andmise, mille nimetus oli operatsiooni Feuerzauber (Unternehmen Feuerzauber). Saksamaa saatis Hispaaniasse lennu- ja maaväeüksustest koosneva Legion Condori. Legion Condor osales ka kuulsas Guernica pommitamises. Pablo Picasso koostas hiljem sellest maali.

NSV Liit

Nõukogude Liit osales Hispaania kodusõjas põhiliselt sõjavarustuse müüjana ning sõjaliste- ja riiklike julgeolekunõunike saatmisega. Kuna aga Hispaanias oli Vabariikide koalitsioonivalitsus, kuhu kuulusid mitte ainult kommunistliku orientatsiooniga kommunistide esindajad, vaid ka anarhistid, III Internatsionaali (Trotski ja permanentse maailmarevolutsiooni) toetajad jn., siis oli ka nõukogude kommunistliku partei toetus valikuline vastavalt poliitilistele jõududele, kes toetasid tingimusteta Moskva ja Jossif Stalini teostatavat poliitikat.

NSV Liidu sõjaliste ja poliitiliste nõunike aparaati juhendasid Hispaania kodusõjas NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadi saadik Hispaanias, Madridis – Marcel Rosenberg, peakonsul autonoomses Kataloonias, Barcelonas – Vladimir Antonov-Ovsejenko, NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi ja Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse esindaja Artur Staševski, nõukogude kaubandusesindajana Barcelonas ning peamise sõjalise nõunikuna sõjaväeluure juht Janis Berzinš "kindral Grišini" nime all/kindral Grigori Štern "kindral Grigorovitši" nime all, agentuurvõrgu juht Aleksandr Orlov, sõjamereväeatašee Nikolai Kuznetsov.

Kuna ametlikult säilitas NSV Liit Hispaania kodusõja ajal neutraalsuse, tegutses Hispaanias aktiivselt ÜK(b)P finantseeritav ja kogu maailma kommunistliku suunitlusega parteide tegevust juhendav Komintern, kelle juhtimisel moodustati Internatsionaalsed brigaadid. Interbrigaade juhtis Emil Kleberi (General Emilio Kleber) nime all Punaarmee ohvitser Manfred Stern. Interbrigaadide juhtkonnas olid ka Wilhelm Zaisser (hiljem Saksa DV Stasi juht) ning Máté Zalka kindral Pavol Lukácsi nime all.

Internatsionaalsed brigaadid

• Thälmanni pataljon
• Abraham Lincolni pataljon
• Edgar André pataljon
• Pariisi Kommuni pataljon

Hispaania kodusõda ja Eesti

Osavõtt Hispaania kodusõjast oli Eesti kodanikele keelatud. 20. veebruaril 1937 andis riigivanem Konstantin Päts välja «Hispaania kodusõjast osavõtmise keelu seaduse», mis keelas Eesti kodanikel osa võtta Hispaania kodusõjast ükskõik millisel poolel, samuti ei tohtinud Eestis värvata vabatahtlikke kodusõtta ega teha kihutustööd. Sõtta värbajaid ja sõjast osavõtnuid tuli karistada «vangimajaga mitte üle 3 aasta» (RT, 17, 26. veebruar 1937).

Vabariiklaste poolel sõdis eri aegadel vabatahtlikuna kuni paarsada eestlast. Andmed falangistidega koos sõdinute kohta on lünklikud, on teada 92 mehe nimed. Hispaaniasse jõudsid vabatahtlikud salaja, üldjuhul läbi Skandinaavia maade (kus asus Eestimaa Kommunistliku Partei illegaalne Keskkomitee), Suurbritannia ja Prantsusmaa, aga ka muid teid pidi. Mindi üksikult ja väiksemate gruppidena, valdavalt ajavahemikus 1937. aasta algusest kuni 1938. aasta augustini. Eestlased sõdisid enamikus 12. Garibaldi-nimelises internatsionaalses brigaadis või 13. Dombrowski-nimelises interbrigaadis. Mõne eestlase sõjatee algas 11. interbrigaadis, mis ümberpiiratud Madridile 1937. aasta alguses esimeste hulgas appi läks. Üksikuid eestlasi jagus ka muudesse väeosadesse.

Ilmselt esimese eestlasena asus Hispaanias sõjategevusse Leopold-Rudolf Bette alias Antonio Williams Alejandro, kes 11. interbrigaadi (valdavalt prantslased-belglased) koosseisus 1936. aasta novembris osales Madridi kaitselahingutes. Nimekas vabariiklaste poolel sõdija oli kuperjanovlasest Udo Einsild, hüüdnimega Habe, kes oli ka Vabadusristi kavaler.

Lünklike andmete järgi langes Hispaanias 14 Eestist pärit vabatahtlikku, kolm suri Prantsusmaal laagrites, seitse sattus vangi Franco vägede kätte. Hukkusid Konstantin Allas (Tallinnast), Richard Busch, Neeme Jõe (Sindist), Alfred Kaubi (Saaremaalt), Boris Konstantjuk (Tartu Ülikooli üliõpilane), August Päärson (Pärnust), Karl Reeta (Sindist), Vladimir Sanderi (Sindist). Viimane kindlalt teada olev Eestist pärit langenu surmakuupäev on 17. september 1938, mil Sindist pärit Neeme Jõe hukkus üksiku mürsukillu läbi.

Mõned astusid hiljem vabatahtlikult Prantsusmaa armeesse ja sõdisid Maginot' liinil. Anton Reinson saadeti karistuspataljoni koosseisus Alžeeriasse. Mõnigi astus vangilaagrist pääsemiseks Prantsuse Võõrleegionisse. 1938. aasta sügisel algas Hispaanias vabatahtlike tagasitõmbumine ja 1939. aasta veebruaris, kodusõja lõpuperioodil taganesid eestlased koos teiste vabatahtlikega Prantsusmaale.

Eesti kuulus rahvusvahelise mittevahelesegamise komitee koosseisu, kus ta oli esindatud kolme kohaga, hiljem see arv tõusis tuntavalt. 1938. aasta sügisel teenis kontrollohvitseridena Hispaania kodusõjas 27 eestlast ning 1938. ja 1939. aasta vahetusel juba 33 Eesti ohvitseri. Teeniti Hispaania-Prantsusmaa piiril ja enamasti sõjapiirkonnas sõitvate kaubalaevade kontrollteenistustes.