Vikipeedia

Lev Trotski

Lev Davidovitš Trotski (Лев Давидович Троцкий; sünnipärane nimi Leiba Davidovitš Bronštein (Лев Давидович Бронштейн); 7. november (26. oktoober vkj) 1879 Janivka, Hersoni kubermang Venemaa keisririik, tänapäeval Bereslavka, Bobrõnetsi rajoon, Kirovogradi oblast, Ukraina – 21. august 1940 Coyoacán, Mexico föderaalringkond, Mehhiko) oli juudi päritolu Vene bolševistlik revolutsionäär ja marksismi teoreetik. Pseudonüümi "Trotski" võttis ta endale 1902. aastal, ajal kui ta kasutas reisimiseks leitud või varastatud passi Trotski nimele.

Lev Trotski
Sünniaeg 7. november 1879
Sünnikoht Janivka, Hersoni kubermang Venemaa keisririik (tänapäeval Bereslavka, Bobrõnetsi rajoon, Kirovogradi oblast, Ukraina)
Surmaaeg 21. august 1940
Erakond VSDTP/VSDT(b)P/VK(b)P
Amet Vene SFNV välisasjade rahvakomissar
Vene SFNV sõjaasjade rahvakomissar ja Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees

Sissejuhatus muuda

Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Liidu algusaegadel oli Trotski mõjukas poliitik. Ta oli välisasjade rahvakomissar, sõjaasjade rahvakomissar, Punaarmee rajaja. Pärast Lenini surma (1924) alanud võimuvõitluses tõrjus Stalin Trotski partei juhtkonnast välja. Trotski pagendati Nõukogude Liidust ning hiljem tapeti Nõukogude julgeolekuorganite agendi poolt Mehhikos, kus ta oli organiseerinud poliitilist võitlust Stalini vastu, kuid kommunistliku riigikorralduse poolt, soovides ise juhtida NSV Liitu ja kommunistlikku liikumist.

Trotski oli ilmselgelt marksist, tema nõudis puhtakujulist marksistlikku sotsialismi, st kasarmusotsialismi. Trotski nõudis, et toimitaks nõnda, nagu on kirjas Marxi "Kommunistliku partei manifestis": tuleb luua tööarmeed. Trotski nõudis töö militariseerimist. Töö peab muutuma sunniviisiliseks, selle peamisteks hoobadeks ja stiimuliteks on käsud ja karistused. Marksismi keskseks nõudeks oli: jaotada inimesed klassidesse – käskijateks, keda mitte keegi ei vali, ja rõhututeks. Trotski soovis just nimelt seda, ta nõudis avalikku orjust: teie hakkate tööle, mina aga juhin.

„Trotski nõudis rahva täielikku orjastamist tööarmeedes. Vahe sunnismaise teoorjusega seisnes vaid selles, et talupoeg töötas osa ajast mõisniku, osa aga enese heaks. Kuid marksistlikes-trotskistlikes tööarmeedes kavandati ainult käskija kasuks töötamist. Teoori võis end mõisniku käest vabaks osta, kuid trotskistid püüdsid säärast võimalust vältida, nad tahtsid täielikult kaotada eraomandi ja raha.“

– Viktor Suvorov, Puhastus, Tallinn 2000, lk 112–113.

Lapsepõlv ja noorpõlv muuda

 
Ljova Bronštein 1888. aastal
 
Bronštein (Trotski) 1900. aastal

Lev Trotski sündis rikka juudist maavaldaja-kolonisti perekonnas Janovka külas Jelizavetgradi maakonnas Hersoni kubermangus tänapäeva Ukraina lõunaosas. Tema lapsepõlve keelteks olid ukraina ja vene keel, juutide kõneldavat jidišit ta selgeks ei saanudki. Samast kubermangust oli pärit ka hilisem Kominterni juht Grigori Zinovjev.

Õppis reaalkoolis Odessas ja Mõkolaivis. Koolis jõudis väga hästi edasi kõigis õppeainetes, tegeles lisaks joonistamise, kirjanduse (sh tõlkimisega vene keelest ukraina keelde) ning koolialmanahhi väljaandmisega.

1890. aastate lõpus puutus ta kokku marksistlike ideedega ning astus ka Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Tööparteisse. Ta taasasutas ka Lõuna-Vene Töölisühingu ning püüdis korraldada tööliste ja talupoegade ideoloogilist valgustamist. Järgnesid vahistamised ning Trotski istus mitu korda vangis ja oli asumisel. 1902. aastal põgenes ta asumiselt Siberist, kuhu jättis maha esimese naise Aleksandra Sokolovskaja, koos kahe tütrega. Venemaalt põgenedes kasutas Bronštein võltsdokumentides esimest korda varjunime Nikolai Trotski, mis oli tegelikult ühe Odessa vangivalvuri nimi.

Tegevus emigratsioonis muuda

Välismaale jõudes osales Trotski poliitilises tegevuses Suurbritannias Londonis, näiteks sotsiaaldemokraatliku suunitlusega ajalehe Iskra toimetuses, kus tegutsesid ka Georgi Plehhanov, Veera Zassulitš, Juli Martov ja Vladimir Lenin. Venemaa sotsiaaldemokraatliku partei sisemises fraktsioonidevahelises võitluses toetas ta algselt menševikke (Plehhanovit), olles vastu Lenini ja bolševike pakutavale "demokraatlikule tsentralismile", mille eesmärk oli parteiliikmete iseseisvuse vähendamine ja partei juhtorgani poolt määratud suundade vastuvaidlematu järgimine. 1903. aastal lõhenes VSDTP kaheks tiivaks: Lenini juhitud äärmuslikeks bolševikeks ning mõõdukamateks ja demokraatlikumateks menševikeks. Trotski oli vahepeal jõudnud toetada mõningaid Lenini ideid, kuid üldiselt olid need talle siiski vastumeelt, ent samas ei leidnud ta ka menševike mõtted eriti atraktiivsed olevat. Nii eraldus ta sisuliselt mõlemast vaenutsevast parteirühmitusest ning püüdis hiljem korduvalt nende lepitaja olla.

Aastail 1903–1905 elas Trotski Lääne-Euroopas ning oli muude ettevõtmiste kõrvalt ka ajalehetoimetaja. Ilmsiks tulid tema suurepärased organisaatorivõimed, geniaalsus mitmel alal, aga ka tema auahnus.

Tegevus 1905. aasta revolutsiooni ajal muuda

Trotskit on nimetatud revolutsiooni vabakunstnikuks, sest ta tegutses väga erinevates ringkondades, kuid jäi alati truuks omaenda põhimõtetele. Seetõttu liikus ta pidevalt ühest ringkonnast teise, mis parajasti tema arust paremini tema vaadetega sobis. Nii oli ta alates Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei lagunemisest pigem menševike seas, 1905. aasta revolutsiooni ajal tegutses aga sisuliselt omapead, nõudes marksistidepoolset vägivaldset võimuhaaramist. Seejärel laveeris ta sageli bolševike ja menševike vahel.

 
Trotski passipilt 1915. aastast
 
Lev Trotski saabumine Petrogradi 1917. aasta mais

1905. aastal tuli Trotski Venemaale tagasi ning oli detsembris moodustatud revolutsioonilise Petrogradi Nõukogu juht. Ta püüdis viia revolutsiooni masside sekka, et juba siis, kui isegi Lenin oli veel proletaarse revolutsiooni vastu, viia ellu oma permanentse maailmarevolutsiooni ideed (mida hakati ellu viima hiljem Kominterni kaudu). See tal aga siiski ebaõnnestus ning ta saadeti 1907. aastal Põhja-Siberisse eluaegsele asumisele. Sealt põgenes ta aga peagi. kasutades juba uue abikaasa Natalja Sedova perekonnanime "Sedov" ning asus elama Austria-Ungari pealinna Viini, kuhu ta jäi kuni Esimese maailmasõjani.

1908. aastal hakkas Lev Trotski esimesena välja andma bolševistlikku ajalehte Pravda, mis ilmus aastatel 1908–1912. Lenini juhtimisel hakati ajalehte Pravda välja andma alles 1912. aastal.

Hiljem oli Trotski Balkani maades Ukraina ajalehe Kijevskaja mõsl («Киевская мысль») sõjakorrespondent Balkani sõdades.

Tegevus enne Oktoobrirevolutsiooni muuda

Viinis andis Trotski välja ajalehte Pravda, mis sai revolutsionääride seas väga populaarseks ning Trotski pälvis üleeuroopalise kuulsuse. Ta haris end ka Viini kunstimuuseume külastades ning luges palju erinevat kirjandust. Tol perioodil kujunes temast üks marksismi juhtivaid teoreetikuid. Suhted Leniniga jäid pinevaks, kuid alates sõja puhkemisest olid nad üksteise suhtes leplikumad. Trotski elas lühikest aega ka Pariisis ning Lenin käis tal seal ilmselt ka külas.

Enne maailmasõda tegutses Trotski Balkanil ka sõjareporterina, saades oma reportaažidega suhteliselt tuntuks. Seal omandas ta ka oma esimesed sõjakogemused ning arusaama armee ülesehitusest ja toimimisest.

1916. aasta lõpul sõitis Trotski Ameerikasse, kus sai aga teada Veebruarirevolutsioonist ning asus Jacob Schiffi kaasabil kohe tagasiteele Venemaale. Sinna jõudis ta tuntud revolutsionääridest viimasena, kuid pälvis ikkagi sooja vastuvõtu. Ta asus nüüd bolševikega tihedat koostööd tegema, lootuses oma ideed nüüd reaalsuses ellu rakendada ehk läbi viia edukas revolutsioon, algatamaks doominoefekti, mis viiks kogu maailma riike hõlmava maailmarevolutsioonini. Trotskile kui hiilgavale organisaatorile usaldati bolševike paramilitaarsete üksuste loomine. Nii tema kui ka Lenin leidsid, et parim idee on vägivaldselt teiste. kõhklevate ja otsustusvõimetute parteide eest võim haarata ning üheparteidiktatuur kehtestada.

Suvel 1917 oli Trotski lühikest aega 1917. aasta juuliülestõusu ettevalmistamises osalemise tõttu vangistatud, kuid vabastati Kornilovi mässu ajal, et ta bolševike relvarühmitusi juhiks.

Tegevus Oktoobrirevolutsiooni ja Kodusõja ajal muuda

 
Nõukogude Venemaa esimene sõjaasjade rahvakomissar Lev Trotski 1918. aastal

Trotski määrati (12.) 25. oktoobril 1917 Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu juurde asutatud Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee juhiks, mille ülesandeks oli nõukogude võimu kaitsmine, kuid muutus vastavalt bolševike partei kavadele hoopis salajaseks bolševike võimuhaaramise staabiks. Lenin varjas ennast sel ajal Petrogradis konspiratiivkorteris. Võimuhaaramise käiku 6.-7. novembril (vkj 24. -25. oktoobril), oma sünnipäeval, juhtis Trotski.

  Pikemalt artiklis Oktoobrirevolutsioon

Pärast Ajutise Valitsuse arreteerimist moodustatud Venemaa Nõukogude Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogus sai Trotski Välisasjade Rahvakomissari (st välisministri) koha. Järgnevate kuude jooksul ehitas Trotski oma liitlastega sisuliselt üles Punaarmee. 8. märtsis sai ta ka ametlikult Punaarmee juhiks, Venemaa SFNV sõja- ja sõjalaevastiku rahvakomissariks ning hakkas selle tegevust suhteliselt edukalt koordineerima.

Trotski juhatas Nõukogude Venemaa delegatsiooni Brest-Litovski rahulepingu sõlmimisel. Tema poliitika oli äärmiselt originaalne: ta esitas oma kuulsa fraasi:

„Ei sõda ega rahu!“

ning püüdis Saksamaa Keisririigi ja Austria-Ungari keisririigi delegatsiooni esindajaid segadusse ajada ja aega võita. 11. veebruaril teatasid Saksa Keisririigi väed vaherahu lõpetamisest ja 18. veebruaril 1918 alustasid uuesti sõjategevust, mille käigus vallutasid Baltikumi, Valgevene ja Ukraina. Võimu säilitamiseks pidid bolševikud suurte territoriaalkaotustega leppima, et mitte võimu bolševike valitsuse käest anda. Pärast venitamistaktika läbikukkumist ning suurte maa-alade kaotust Saksa nõrkadele vägedele, sõlmiti 3. märtsil 1918 Bresti rahu, mis andis bolševikele Saksamaa poolt de facto tunnustuse.

Järgmise aasta jooksul muutus oht bolševike Venemaale üha suuremaks, kuna Siberis tegutsesid nõukogudevastase Tšehhoslovakkia korpuse väeosad ja valgekaartlikud kindralid ning Antandi riigid saatsid Venemaale oma väed. Kuid Trotski kutsus Punaarmeesse tsaariaegsed ohvitserid, näiteks Mihhail Tuhhatševski ja Semjon Budjonnõi, ning pidas, tihti rinnetel oma elu ohtu seades, sütitavaid kõnesid. Nii suutiski Punaarmee valgeid ja teisi vastaseid võita, ehkki enam tänu nende ühise koostöö puudumisele ja lihtrahvavaenulikule poliitikale kui Trotski "ületamatule geeniusele". Talle endale meeldis aga asju mõistagi just nii tõlgendada ning kahtlemata oli tema osa Punaarmee võidus väga suur.

  Pikemalt artiklis Vene kodusõda

Uus tõsine oht tekkis aga 1920. aastal, kui Poola ja Ukraina Rahvavabariigi väed sisenesid Ukrainasse ning ka nõukogude valitsus Kiievis langes. Trotski juhtimisel läks Punaarmee pealetungile ning paistis isegi, et Poola vallutataksegi ja seejärel unistasid bolševikud revolutsiooniliikumise kandumisest Lääne-Euroopasse ja Berliini ning Pariisi jõudmisest. Trotski maailmarevolutsiooni unistus näis tõeks saavat. Kuid Visla lahingus suutis marssal Pilsudski kommunistide väed tagasi lüüa, kuna Stalini auahnus oli Punaarmee plaanid sassi ajanud – nimelt oli tema juhitud väegrupp liikunud Varssavi asemel Lvivi peale ja nii jäi Mihhail Tuhhatševski Pilsudski juhitud vägede vastu vähemusse. Nii sõlmiti rahu, millega suur osa Valgevenest ja Ukrainast läks kuni Teise maailmasõjani Poola riigi koosseisu.

  Pikemalt artiklis Nõukogude-Poola sõda

Poola-sõjakäiguga olid olulisemad Vene kodusõja sündmused ka läbi ning Trotski keskendus enam tsiviilasjadele. Ta jäi ka edasi isepäiseks vabamõtlejaks, mis Lenini ja ta kolleegide jaoks tundus väga ohtlik, sest kardeti, et ta võib võimuvõitluse käigus bolševike partei lõhestada.

Tegevus punase terrori ja sõjasündmuste ajal muuda

Ehkki hiljem, emigratsioonis kritiseeris Trotski Jossif Stalini tegevust, oli ka tema tegevus nõukogude võimu algusaastatel suunatud kõigi meetodite ja võimalustega võimu säilitamisele ning vastaste hävitamisele. Punaarmee ülemana andis ta korralduse hävitada rindepiirkonnas asuvad kontrrevolutsioonilised valged ohvitserid, andis käsu nr 31, esimesed koonduslaagrid Nõukogude Venemaal ja paigaldada kõhklevate Punaarmee üksuste tagalasse nn tõkkeüksused, kes hukkasid taganevaid sõjaväelasi, ning korraldas ka taganenud sõjaväelaste seas avalikke hukkamisi, valides ülesrivistatud sõjaväelaste seast iga kümnenda isiku, kes hukati teistele hoiatuseks taganemise eest rindelt.

1918. aastal esinedes sõnavõtuga nõukogude aktiivi ees teatas Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees Trotski:

„Millega me saame kompenseerida oma kogenematust? Jätke meelde seltsimehed – ainult terroriga! Järjepideva ja halastamatu terroriga. Kui kuni selle ajani oleme hävitanud sadu ja tuhandeid, siis nüüd on tulnud aeg luua organisatsioon, aparaat, mis vajadusel suudaks hävitada kümneid tuhandeid.

Meil ei ole aega ja võimalusi välja otsida meie aktiivseid vastaseid. Me oleme sunnitud astuma kõikide klasside, kõikide elanikkonnagruppide füüsilise hävitamise teele, kellest võivad saada meie võimu vaenlased[1]“

Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimehe Jakov Sverdlovi korraldusel keiser Nikolai II hukkamise kohta avaldas Trotski hiljem oma mälestustes:

„"Karistuse karmus näitas kõigile, et me peame halastamatut võitlust ja ei peatu mitte millegi ees. Tsaariperekonna hukkamine oli vajalik mitte ainult sellepärast, et hirmutada, tekitada õudu, jätta vaenlane ilma lootusest, vaid ka selleks, et raputada omi ridu, näidata, et taganemisteed ei ole, et ees on ainult kas võit või täielik hukk"“

– [2]

Teenistuskäik Nõukogude Venemaal muuda

Võimuvõitlus Staliniga muuda

Nõukogude Liidu algusperioodil oli Trotski üks populaarsemaid bolševike liidreid, tuntud väga hea kõnemehena. Stalin oli suhteliselt vähem tuntud tegelane, kes juhtis partei administratiivset tööd. Pärast Lenini surma 1924. aastal kujunes parteis kaks gruppi, millest üht juhtis Trotski, teist Stalin. Aastast 1925 ühinesid Trotskiga ka Grigori Zinovjev ja Lev Kamenev.

Stalini poolel oli enamik VK(b)P Keskkomitee liikmetest, sealhulgas ka suur NEP-i toetaja Nikolai Buhharin jpt. Kujunenud vastasseisus süüdistasid mõlemad pooled teineteist marksismi-leninismi õigelt teelt kõrvalekaldumises.

Trotskile ja tema pooldajaile hakati sulgema ligipääsu massimeediavahenditele ning taga kiusama. 1926. aasta 23. oktoobril toimunud ÜK(b)P KK ja PKK ühisel Pleenumil vabastati Lev Trotski ÜK(b)P Keskkomiteest ja ka KK Poliitbüroo liikme kohustustest koos L. Kamenevi ja G. Zinovjeviga, 16. novembril 1927 heideti ta ka kommunistlikust parteist välja. Zinovjev ja Kamenev tunnistasid Stalini vaated õigeks ning nad võeti parteisse tagasi, Trotski jäi aga ikka oma seisukohtadele ning ta isoleeriti täielikult.

14. novembril 1927 tõsteti Trotski välja tema ametikorterist Kremlis. 18. jaanuaril 1928 viidi Trotski jõuga Jaroslavli vaksalisse ja saadeti asumisele Alma-Atasse.

Eksiil ja surm muuda

1929. aasta veebruaris saadeti Trotski laeval Iljitš maalt välja Türgisse, İstanbuli lähedale Büyükada saarele.[3][4] 1933. aastal asus ta elama Prantsusmaale, kuid oli 1935. aasta juunis sunnitud sealt lahkuma ja läks Norrasse. Kuid Norra valitsus sattus Nõukogude Liidu surve alla ja 1936. aasta detsembris nõustus Mehhiko valitsus Trotskile asüüli andma. Ta jõudis Mehhikosse 1937. aasta jaanuaris.[5]

Eksiilis jätkas Trotski oma vaadete esitamist kirjasõnas ning tema ümber kogunes suhteliselt palju toetajaid, trotskism levis populaarse vasakpoolse liikumisena paljudes riikides (on säilitanud oma toetuse mõningates akadeemilis-teoreetilistes ringkondades tänini, ent on lõhestunud suureks hulgaks erinevateks grupeeringuteks). Trotski kavandas ka IV Internatsionaali kokkukutsumist väljaspool NSV Liitu kommunistidest.

1932. aastal võeti Trotskilt ära Nõukogude Liidu kodakondsus.[6]

24. augustil 1936 mõisteti Trotski Moskvas toimunud kohtuprotsessil tagaselja surma. 1930ndate lõpus toimunud nn Moskva protsessidel (nt Kolmas Moskva protsess) oli kohtualuste tüüpiliseks süüdistuseks sidepidamine Trotskiga, temalt instruktsioonide saamine jne. Trotskit tituleeriti neil aastatel "Gestapo agendiks", "bandiidiks", ka Stalini-aegsed akadeemilised ajalooõpikud kubisevad väljenditest, nagu "Juudas Trotski", "diversantide ja spioonide jõugu peamees Trotski" jne.

24. mail 1940 püüti Trotskit tappa tulistades, kuid atentaat ebaõnnestus.[7]

20. augustil 1940 pääses Trotski eramajja hispaania päritolu NKVD agent Ramón Mercader, kes teeskles Trotski veendud pooldajat. Mercader lõi Trotskile selja tagant jääkirkaga pähe, mille tagajärjel Lev Trotski järgmisel päeval haiglas suri.[8] Trotski jõudis enne oma surma selles süüdistada Stalinit. Mercader arreteeriti ning talle mõisteti 20 aastat vangistust. 24. augustil 1940 avaldas Pravda Stalini enda poolt redigeeritud artikli "Trotski kuulsusetu surm", omamoodi nekroloogi paroodia Trotski surma puhul. "Hauda läks inimene, kelle nime põlguse ja needusega lausuvad kogu maailma töötajad, inimene, kes paljude aastate jooksul võitles töölisklassi ürituse ja töölisklassi avangardi - bolševistliku partei vastu. Kapitalistlike riikide valitsevad klassid kaotasid oma ustava teenri. Võõrluured jäid ilma pikaaegsest, paadunud agendist, kes ei põlanud mitte mingeid vahendeid oma kontrrevolutsiooniliste eesmärkide saavutamiseks," märgitakse teatises[9].

Trotski pärand avaldas hiljem sügavat mõju Lääne uusvasakpoolsusele, vt Uusvasakpoolsus.

Isiklikku muuda

Lev Bronštein oli kaks korda abielus; kõigepealt Aleksandra Lvovna Sokolovskajaga, kellega tal oli kaks tütart: Zinaida Volkova (1901–1933) ja Niina Nevelson (1902–1928); teisest abielust Natalja Sedovaga oli Lev Trotskil poeg Lev Sedov (1906−1938), kes suri 1938. aastal Pariisis pärast tavalist pimesooleoperatsiooni salapärastel asjaoludel ja Sergei Sedov (1908–1937).

Mälestuse jäädvustamine muuda

  • 1918—1929 kandis Tšapajevsk Samara oblastis nime Trotsk.
  • 1923—1929 kandis Gattšina Leningradi oblastis nime Trotsk. Seda põhjendati tema teenetega Kerenski-Krasnovi ülestõusu mahasurumisel 1917. aastal ja Petrogradi kaitsmisel 1919. aastal.
  • Trotski nime on kandnud ka mitmed tänavad ja väljakud Venemaal.
  • 1923—1924 kandis Kiievi olümpiastaadion nime Lev Trotski nimeline Punane staadion

Teoseid muuda

  • "Bilan et perspectives" 1905
  • "Sinna ja tagasi" 1919
  • "Les questions du mode de vie" 1923
  • "Europe et Amérique" 1924
  • "Où va l'Angleterre ?" 1926
  • "L'Internationale communiste après Lénine ou le grand organisateur des défaites" 1928
  • "Histoire de la révolution russe" 1930
  • "La révolution permanente" 1928–1931
  • "Comment vaincre le fascisme" 1929–1933
  • "Ma vie" 1930
  • "Où va la France ?" 1934–1938
  • "La révolution trahie" 1936
  • "Leur morale et la nôtre" 1938
  • "Le programme de transition" 1938
  • "Défense du marxisme" 1937–1940
  • «Сталинская школа фальсификации» (1930),
  • «Немецкая революция и сталинская бюрократия» (1932),
  • «Сталинская бюрократия и убийство Кирова» (1934),
  • «Преданная революция» (1936),
  • «Преступления Сталина» (1937),
  • «Сталин» (1940).

Viited muuda

  1. ↑ …»|Почему «революцию» назначили на 25 октября?
  2. ↑ [Троцкий Л.Д. Дневники и письма. М., 1994, с. 118.]
  3. ↑ http://www.sakharov-center.ru/asfcd/auth/?t=author&i=893
  4. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. aprill 2016. Vaadatud 29. märtsil 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  5. ↑ http://www.historytoday.com/richard-cavendish/trotsky-offered-asylum-mexico
  6. ↑ http://www.hrono.ru/biograf/bio_t/trocki_ld.php
  7. ↑ http://www.socialismtoday.org/49/assassination.html
  8. ↑ http://www.historytoday.com/richard-cavendish/leon-trotsky-assassinated-mexico
  9. ↑ https://www.alexanderyakovlev.org/fond/issues-doc/1015995

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Lev_Trotski&oldid=6524675"