Kontrrevolutsioon
Kontrrevolutsioon on revolutsioonile vastanduv ühiskondlik protsess, mis kujuneb reaktsioonina revolutsioonile või revolutsioonilisele liikumisele ning on suunatud ohustatud või kukutatud ühiskonna- ja riigikorra taastamisele või säilitamisele. Kontrrevolutsioonilised liikumised püüavad muudatustele vastu seista või neid tühistada. Kontrrevolutsioonis osalejaid nimetatakse kontrrevolutsionäärideks.
Kas kontrrevolutsiooni peetakse positiivseks või negatiivseks, sõltub konkreetsest revolutsioonist ning vaatleja seisukohast. Nii pidas Plutarchos Agise ja Kleomenese tegevust Lykurgose konstitutsiooni taastamisel muistses Spartas positiivseks, jakobiinid aga nägid Prantsuse revolutsiooni aegset Vendée kontrrevolutsiooni selgelt negatiivsena.
Tavaliselt kõnelevad kontrrevolutsioonist siiski revolutsiooni pooldajad, kes kutsuvad kontrrevolutsionäärideks oma vastaseid. Uusaja ühiskonnas seostatakse revolutsiooni tihtipeale progressiga ning seetõttu tajutakse neid pigem positiivsete, kontrrevolutsiooni aga negatiivse mõistena.
Et mõiste negatiivsus või positiivsus sõltub suuresti kontekstist, võib näha ka 1905. aasta revolutsioonis osalenud ja selle järel mõnda aega isegi tagaselja surma mõistetud Konstantin Pätsi kõnest Riigikogu ees 15. märtsil 1934, pärast kogu riigis kaitseseisukorra väljakuulutamist põhjendusel, et vabadussõjalased valmistunud Eestis riigipöördeks: "Nüüd seletatakse, et see samm olevat astutud niisugusel ajal, kui riigis on maksnud täiesti harilik olukord, kus käimas harilik agitatsioon ning võtnud maad valimiseelne ärevus, muud midagi. Ma pean ütlema, et kui revolutsiooni tundemärke alles sellest leida, kui kodanikud juba üksteise vastu on astunud võitlusse, siis on see minu arvates väge pealiskaudne revolutsiooniliikumise uurimine. Revolutsioon riigis algab siis, kui hakatakse kindlate tagajärgedega pöörama riigivõimu aluseid ja laostama seda võimu. Revolutsioon on võimu laostamine ja kontrrevolutsioon on võimu ülesehitamine." [1]
Kontrrevolutsioon Nõukogude Liidus muuda
Nõukogude Liidus, mille riikliku ideoloogia aluseks oli 1917. aastal toimunud Oktoobrirevolutsioon, oli kontrrevolutsiooniline tegevus määratletud kuriteoliigina. Vene NFSV kriminaalkoodeksis käsitles seda paragrahv 58, mille lõikes 1 määratleti kontrrevolutsioonilist tegevust järgmiselt: "Kontrrevolutsiooniliseks tunnistatakse igasugune tegevus, mis on suunatud tööliste-talupoegade nõukogude ja ... Nõukogude Liidu, liidu- ja autonoomsete vabariikide valitsuste võimu kukutamisele, purustamisele või nõrgendamisele, või Nõukogude Liidu ning proletaarse revolutsiooni peamiste majanduslike, poliitiliste ja rahvuslike vallutuste välisjulgeoleku purustamisele või nõrgendamisele." Nõukogude õiguses sisuliselt samastati kontrrevolutsiooniline tegevus kahjurlusega.
Kontrrevolutsioonilistena tõlgendati Nõukogude Liidus eri aegadel eri tegevusi ning ka karistused nende eest varieerusid suuresti. Näiteks nimetas Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee kassatsiooniosakonna määrus 6. novembrist 1918 kontrrevolutsiooniliseks "igasuguseid väljaastumisi Nõukogude või nende täitevkomiteede või eraldiseisvate nõukogude asutuste vastu, sõltumata väljaastumiste tekkepõhjustest"[2]> Kontrrevolutsiooniliseks peeti ka Kroonlinna ülestõusu 1921. aastal.[3] 20. jaanuaril 1930 võttis VK(b)P KK Poliitbüroo vastu määruse, "Meetmetest kulakumajapidamiste likvideerimiseks üldise kollektiviseerimise piirkondades", milles nimetati kontrrevolutsiooniliseks "kulakluse vastuseisu talupoegade masside kolhoosiliikumisele".
Viited muuda
- ↑ "Võimuhaaramine vabadussõjalaste poolt pidi sündima lähemal ajal." Päevaleht nr 75, 17. märts 1934, lk 3 (Digiteeritud Eesti Ajalehed, vaadatud 20. oktoobril 2011)
- ↑ Л. Л. Кругликов. «Уголовное право России. Часть особенная: учебник для ВУЗов» // Волтерс Клувер, 2004
- ↑ Краткий курс истории ВКП (б), 1938 г. // Репринтное воспроизведение стабильного издания 30-40-х годов. - Москва, Изд-во: "Писатель", 1997