Józef Piłsudski

Poola sõjaväelane ja riigitegelane

Józef Klemens Piłsudski (5. detsember 1867 Zułów (praegu Zalavas), Vilno kubermang, Venemaa Keisririik12. mai 1935 Varssavi, Poola) oli Poola sõjaväelane (marssal) ja riigitegelane, Poola sõjaväe rajaja. 1918–1922 oli ta Poola riigipea (Naczelnik Państwa). Aastatel 1926–1935 Poola diktaator.

Józef Piłsudski
Józef Piłsudski
Poola riigipea
Ametiaeg
14. november 1918 – 11. detsember 1922
Eelnev Asevalitsusnõukogu
Järgnev Gabriel Narutowicz (president)
21. Poola peaminister
Ametiaeg
15. august 1930 – 4. detsember 1930
Eelnev Walery Sławek
Järgnev Walery Sławek
16. Poola peaminister
Ametiaeg
2. oktoober 1926 – 27. juuni 1928
Eelnev Kazimierz Bartel
Järgnev Kazimierz Bartel
Vägede kindralinspektor
Ametiaeg
27. august 1926 – 12. mai 1935
Eelnev Ametikoht loodi
Järgnev Edward Rydz-Śmigły
7. Poola sõjaminister
Ametiaeg
16. mai 1926 – 12. mai 1935
Eelnev Juliusz Tadeusz Tarnawa-Malczewski
Järgnev Tadeusz Kasprzycki
Isikuandmed
Sünninimi Józef Klemens Piłsudski
Sünniaeg 5. detsember 1867
Zułów, Vilno kubermang, Venemaa Keisririik (tänapäeva Zalavas, Leedu)
Surmaaeg 12. mai 1936 (67-aastaselt)
Varssavi, Poola
Erakond parteitu
(varem PPS)
Abikaasa Maria Koplewska
(1899–1921)
Aleksandra Szczerbinska
(1921–1935)
Lapsed Wanda, Jadwiga
Autogramm
Sõjaväeline karjäär
Truudusvanne Poola
Teenistusaeg 1914–1923
1926–1935
Auaste Poola marssal
Üksus(ed) Poola leegionid
Poola maavägi
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Poola-Ukraina sõda
Poola-Leedu sõda
Poola-Nõukogude sõda

Elukäik

muuda

Ta sündis tänapäeva Leedu alal ja käis Vilniuse vene gümnaasiumis. Pärast gümnaasiumi lõpetamist õppis arstiteadust Harkivi meditsiiniinstituudis. Ta osales liikumises Narodnaja Volja nagu vanem vendki Bronisław Piłsudski, kellele määrati poliitilise tegevuse eest surmanuhtlus, mis asendati 15-aastase sunnitööga.

22. märtsil 1887 arreteeriti ta süüdistatuna vandenõu organiseerimises keiser Aleksander II tapmiseks. Aastail 18881892 viibis viis aastat asumisel Siberis (Burjaatias). Pärast vabastamist 1892. aastal astus ta Poola Sotsialistlikku Parteisse, 1894. aastal valiti partei keskkomiteesse ja oli selle üks juhtivaid agitaatoreid ning andis välja põrandaalust ajalehte Robotnik.

1900. aasta veebruaris vangistati ta Lodzi linnas, talle mõisteti 10 aastat vabadusekaotust, kuid ta teeskles vaimuhaiget ning viibis 5 kuud Peterburis vaimuhaiglas, kust põgenes välismaale. 1901. aastal jätkas poliitilist tegevust, siis juba Londonis.

1904. aastal, pärast Vene-Jaapani sõja algust suundus Jaapanisse, kontakteerus Jaapani luurega ja püüdis organiseerida abi poolakate ülestõusuks ning Vene armee kahjustamiseks. 1904 asutas ta Sotsialistliku Partei poolsõjaväelise üksuse (OBPPS).

Enne Esimese maailmasõja algust lõi kontaktid Austria-Ungari sõjaväeluurega ning nende kaasabil moodustas Galiitsias venevastase luurevõrgu Strelets. Esimeses maailmasõjas võitles ta brigaadikindralina Austria-Ungari sõjaväes 1914 loodud 10 000-mehelise Poola leegioni juhina.

Asutas 1914. aasta novembris Keskriikidele vaenuliku salajase organisatsiooni Polska Organizacja Wojskowa, mille avalikuks tulemise tagajärjel oli ta 1916. aastal sunnitud loobuma leegionäride juhatamisest.

1916. aastal oli ta Austria-Ungari toetusel loodud Poola ajutise valitsuse sõjaminister. 1917. aastal arreteerisid ta Magdeburgis Saksamaa keisririigi sõjavõimud, kuna ta keeldus Poolat okupeerivale Saksamaale truudust vandumast ning organiseeris saksavastast partisaniliikumist. 8. novembril 1918 ta vabastati ning saadeti Poola. 11. novembril loovutas ajutine valitsus võimu Piłsudskile. 14. novembril sai temast riigipea (Naczelnik Państwa).

Aprillis 1920 ülendati ta marssaliks ning ta sõlmis liidu Sõmon Petljuraga sõjaks Nõukogude Venemaa vastu.

Kuni 1922. aasta detsembrini tegutses Poola riigi presidendina ja vägede ülemjuhatajana, juhtis Poola-Nõukogude sõjas sõda Venemaa vastu eduka lõpuni. Pärast 1922. aastat elas ta eraellu tõmbunult kuni maini 1926, mil ta poliitiliste lahkhelide ja erakondliku võitluse lõpetamiseks sõjaväe kaasabil kukutas W. Witose valitsuse ning kehtestas 1926. aasta oktoobris sõjalise diktatuuri. Piłsudski keeldus riigipresidendiks valimisest ja loobus juunis 1928. aastal ka peaministri kohustest ja toimis sellest ajast (välja arvatud aeg detsembrist 1930 maini 1931, mil oli uuesti peaministriks) vaid vägede kindralinspektorina ja sõjaministrina.

Isiklikku

muuda

Ta oli kaks korda abielus. Esimest korda abiellus ta aastal 1899 Maria Piłsudskaga (1865–1921, neiuna Koplewska, esimesest abielust Juszkiewiczowa), kel oli eelmisest abielust tütar Wanda (1889–1908). Aastal 1921 abiellus ta Aleksandra Piłsudskaga (1882–1963, neiuna Szczerbińska), neil sündisid tütred Wanda (1918–2001, töötas psühhiaatrina) ja Jadwiga Piłsudska-Jaraczewska (1920–2014 arhitektina, elas Varssavis).

Tal oli neli venda: Bronisław (1866–1918, oli revolutsioonitegelane ning asumisel olles etnograaf, ainude uurija), Adam (1869–1935, oli Poola poliitik, Vilniuse linnapea ja Poola Seimi liige), Kazimierz (1871–1941, arreteeriti 1939, suri Buhhaaras) ja Jan (1876–1950, oli Poola poliitik, Kesk-Leedu seimi liige).

Tunnustus

muuda
 
Vapp.
  • Eesti Vabadusristi I liigi 1. järgu ja III liigi 1. järgu ordeni kavaler. Saanud ka Kotkaristi I klassi teenetemärgi mõõkadega 6.06.1930.

Kirjandus

muuda