Vikipeedia

Komintern

See artikkel See artikkel räägib organisatsioonist. Suurtükitraktori kohta vaata artiklit Komintern (suurtükitraktor).

Komintern (Коминтерн, vene keelest: Коммунистический интернационал, 'Kommunistlik Internatsionaal', ka Kolmas Internatsionaal) oli rahvusvaheline kommunistlik organisatsioon.

III Kommunistlik Internatsionaal
Esimees 1919–1926, Grigori Zinovjev, KITK esimees
1926–1929, Nikolai Buhharin, KITK poliitiline sekretär
1929–1935, KITK Poliitiline sekretariaat
1935–1943, Georgi Dimitrov, KITK peasekretär
Asutamine 1919–1943
Peakorter Petrograd, Moskva
Ideoloogia marksism-leninism, kommunism
Koalitsioon VK(b)P (sh Poalei Zion)
Saksamaa KP
Austria KP
Poola KP
Bulgaaria KP
Jugoslaavia KP
Itaalia KP
Prantsusmaa KP
Suurbritannia KP
Ameerika Ühendriikide KP
Šveitsi KP
Soome KP
Hollandi KP
Rootsi KP
Norra KP
Läti KP
Gruusia KP
Ungari KP jt.
Eesti Kommunistlik Partei liitus III KI-ga iseseisva parteina alles 1920. aastal, enne seda olid Eestis tegutsenud kommunistlikud organisatsioonid VSDT(b)P Eesti osakonnad
Grigori Zinovjev
Nikolai Buhharin
Georgi Dimitrov

Komintern loodi 1919. aasta märtsis Vladimir Lenini, Lev Trotski ja Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei juhtimisel. Selle eesmärk oli "võidelda kõigi vahenditega, sealhulgas relvastatud jõuga, rahvusvahelise kodanluse võimu kukutamise eest ja nõukogude vabariikide loomise eest".

Loomine ja kujunemine

muuda

III Kommunistliku Internatsionaali loomise alus oli enne seda sotsialistlikke parteisid ühendanud I ja II Internatsionaali, mis lagunes pärast Esimese maailmasõja algust ning sõdivate rahvusriikide valitsuste toetamist rahvuslike sotsialistlike parteide poolt vaatamata VSDT(b)P üleskutsele toetada maailmarevolutsiooni. Kominterni loomine tähendas lõhet marksistlike liikumiste vahel ning oli mõeldud Teise Internatsionaali asendamiseks.

Oma olemuselt oli Komintern NSV Liidu välispoliitika teenistuses olev luure-, õõnestus- ja terroriorganisatsioon. Kominterni juhtimine toimus Moskvas asuvast peakorterist ning kõik sellega liitunud parteid pidid juhinduma selle otsustest ja instruktsioonidest. Komintern planeeris ja juhtis paljusid riigipöördekatseid ja mässe, korraldas atentaate, kogus luureandmeid ja tegi propagandat.

Alates Kominterni I kongressist tegutsesid sellega liitunud parteid ja muud organisatsioonid Saksamaal, Venemaal, Austrias, Ungaris, Soomes, Poolas, Eestis, Lätis, Leedus, Valgevenes, Ukrainas, Tšehhoslovakkias, Bulgaarias, Rumeenias, Serbias, Rootsis, Norras, Taanis, Hollandis, Belgias, Prantsusmaal, Šveitsis, Itaalias, Hispaanias, Portugalis, Suurbritannias, Iirimaal, USA-s, Austraalias ja Jaapanis.

Kominterni varjamatuks eesmärgiks oli haarata võim kõikjal maailmas.[viide?]

Kakskümmend üks tingimust

Kominterniga ühinenud parteid pidid kõrvalekaldumatult juhinduma 21 tingimusest. Nende hulgas:

  • Aktiivselt võitlema kommunistlike ideede eest nii linnades kui ka maal.
  • Eemaldama töölisliikumisest reformistlikud ja tsentristlikud vaated.
  • Kombineerima legaalseid ja illegaalseid vahendeid võitluseks nendes maades, kus kehtivad antisotsialistlikud seadused.
  • Jälgima kõigi parlamendiliikmete tegevust.
  • Mõistma hukka patsifismi ja vajaduse korral tegutsema vägivaldselt.
  • Toetama kõiki nõukogude vabariike.
  • Revideerima oma programmi vastavalt Kominterni poliitikale.
  • Juhinduma kõigist Kominterni otsustest.
  • Heitma välja oma liikmeskonnast kõik, kes ei nõustu 21 tingimusega. Juhul kui enamus partei liikmetest hääletab nende vastu, organiseerima uue partei.
  • Võtma partei nimeks "Kommunistlik Partei".

Juhid ja struktuur

muuda
1921–1923, Mihhail Kobetski[1], KITK esimehe asetäitja;

KITK sekretariaat

muuda
IV kongressil valitud sekretariaat
Pärast 1935. aastat valitud sekretariaat

III Kominterni kongressid

muuda

Komintern pidas seitse ülemaailmset kongressi. 1919. aasta jaanuaris toimus Moskvas VSDT(b)P rahastatud saadikute kogunemine, kus osalesid Venemaa, Ungari, Poola, Austria, Läti, Soome kommunistide ja Balkani maade revolutsioonilise sotsiaaldemokraatliku föderatsiooni ning Ameerika Ühendriikide töölispartei 52 saadikut 35 organisatsioonist, fraktsioonist ja liikumisest 30 riigist[2][3]. II kongress toimus juba 217 saadikuga 67 poliitilisest organisatsioonist, sh neist 27 kommunistlikku parteid 37 riigist[2].

Vasakpoolsed kommunistid tunnistavad ainult kaht esimest kongressi, kuna pärast neid kongresse muudeti organisatsiooni tegevuspõhimõtteid: senise sõltumatute kommunistlike ja vasakpoolsete parteide katusorganisatsiooni asemel muudeti Kominterni liikmesparteid Kominterni allüksusteks ning pidid alluma Kominterni otsustele, mitte osalema poliitilises tegevuses iseseisvatena.

Trotskism tunnistas esimese nelja kongressi otsuseid.

Stalinistlikud ja maoistlikud liikumised tunnistavad kõigi seitsme kongressi otsuseid.

  Pikemalt artiklis Kommunistliku Internatsionaali kongressid
Aasta KI kongressid ja KI Täitevkomitee pleenumid Toimumiskoht
1919, 2. märts – 6. märts Kommunistliku Internatsionaali I kongress Moskva, Vene SFNV
1920, 19. juuli – 7. august Kommunistliku Internatsionaali II kongress Moskva ja Petrograd, Vene SFNV
1921, 22. juuni – 12. juuli Kommunistliku Internatsionaali III kongress Moskva, Vene SFNV
1922, 21. veebruar – 4. märts KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu I pleenum Moskva, Vene SFNV
1922, 7. juuni – 11. juuni KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu II pleenum Moskva, Vene SFNV
1922, 5. november – 5. detsember Kommunistliku Internatsionaali IV kongress Moskva, Vene SFNV
1923, 12. juuni – 23. juuni KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu III pleenum Moskva, Vene SFNV
1924, 17. juuni – 8. juuli Kommunistliku Internatsionaali V kongress Moskva, NSV Liit
1924, 12. juuni ja 12. juuli – 13.juuli KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu IV pleenum Moskva, Vene SFNV
1925, 21. märts – 6. aprill KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu V pleenum Moskva, NSV Liit
1926, 17. veebruar – 15. märts KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu VI pleenum Moskva, NSV Liit
1926, 22. november – 16. detsember KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu VII pleenum Moskva, NSV Liit
1927, 18. mai – 30. mai KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu VIII pleenum Moskva, NSV Liit
1928, 9. veebruar – 25. veebruar KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu IX pleenum Moskva, NSV Liit
1928, 17. juuli – 1. september Kommunistliku Internatsionaali VI kongress Moskva, NSV Liit
1929, 3. juuli – 19. juuli KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu X pleenum Moskva, NSV Liit
1930, veebruar KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu pleenum Moskva, NSV Liit
1931, 25. märts – 13. aprill KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu XI pleenum Moskva, NSV Liit
1932, 27. august – 15. september KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu XII pleenum Moskva, NSV Liit
1933, 28. november – 12. detsember KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu XIII pleenum Moskva, NSV Liit
1935, 25. juuli – 20. august Kommunistliku Internatsionaali VII kongress Moskva, NSV Liit

Kominterni juhtorganid

muuda

III Kominterni I kongressil määrati VK(b)P KK poolt Kominterni juhtorganiks Kominterni Täitevkomitee, kuhu kuulusid Kominterniga liitunud kommunistlike parteide esindajad, lähtudes nende tähtsusest, kas täisõigusliku liikme või nõuandva häälega esindaja kaudu.

  Pikemalt artiklis III Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee
  Pikemalt artiklis III Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee Presiidium

Allorganisatsioonid

muuda
  • Rahvusvaheline Revolutsioonivõitlejate Abistamise Organisatsioon (vene keeles Международная Организация Помощи Революционерам, lühend МОПР);
  • Noorsoo kommunistlik internatsionaal (vene keeles Коммунистический Интернационал Молодежи, lühend КИМ);
  • Rahvusvaheline Ametiühingute Organisatsioon (vene keeles Профинтерн);
  • Punane ametiühingute internatsionaal (vene keeles Красный интернационал профсоюзов);
  • Rahvusvaheline tööliste abistamise organisatsioon (vene keeles Международная организация рабочей помощи, lühend Межрабпом);
  • Rahvusvaheline revolutsioonivõitlejate abistamise organisatsioon (vene keeles Международная организация помощи борцам революции);
  • Talupoegade internatsionaal (vene keeles Крестьянский интернационал);
  • Internatsionaalne Sõjakool, mis loodi 1920. aastal ja tegutses kuni 1922. aastani;
  • Rahvusvaheline leninlik kool (vene keeles Международная ленинская школа);
  • Kommunistlikud ülikoolid:

Tegevus

muuda

Maailmarevolutsiooni levitamine

muuda

Soome kodusõda

muuda

Vaatamata Soome iseseisvuse tunnistamisele Nõukogude Venemaa poolt 7. detsembril 1917 toetas Nõukogude Venemaa Soomes alanud kodusõjas Soomes asunud bolševismimeelsete sõjavägedega Soome kommuniste nende püüdluses luua Soomest nõukogude vabariik.

  Pikemalt artiklis Soome kodusõda, jaanuar 1918–14. oktoober 1920

Eesti Vabadussõda

muuda

Pärast Saksa keisririigis toimunud kodanlikku revolutsiooni 8. oktoobril 1918 ja keiser Wilhelm II troonist loobumisele järgnenud Saksa vägede lahkumist maailmasõja käigus okupeeritud territooriumitelt alustas Punaarmee pealetungi, eesmärgiga vallutada tagasi endised Venemaa keisririigi maa-alad ning kehtestada seal nõukogude võim.

  Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda 28. november 1918 – 2. veebruar 1920

Läti Vabadussõda

muuda

Samal ajal pealetungiga Eestile alustasid Punaarmee ja Läti Kütiväed ka Läti vallutamist, mille käigus vallutati suurem osa Lätist.

  Pikemalt artiklis Läti Vabadussõda, detsember 1918 – 11. august 1920

Leedu-Valgevene NSV

muuda

Pärast novembrirevolutsiooni Saksamaal ja Saksa okupatsioonivägede lahkumist Leedu territooriumilt haarasid tekkinud võimuvaakumis Leedu ja Valgevene bolševikud 27. veebruaril 1919 võimu ka Valgevene Rahvavabariigi ja Leedu aladel ning kuulutasid välja Leedu ja Valgevene ühise nõukogude vabariigi.

  Pikemalt artiklis Leedu-Valgevene NSV

Nõukogude-Ukraina sõjad

muuda
  Pikemalt artiklis Ukraina Rahvavabariik, Nõukogude-Ukraina sõda (1917–1918), Nõukogude-Ukraina sõda (1919–1921)

Nõukogude-Poola sõda

muuda

Mais 1920 tungisid Piłsudski juhitud Poola väed, keda toetasid Petljura Ukraina rahvuslased, Ukrainasse ja vallutasid Kiievi. Poola tahtis sõjas nõrgestatud Ukraina olukorda ära kasutades nihutada vastloodud Poola riigi piire võimalikult kaugele itta, et taastada kunagine suurriik Poola (Rzeczpospolita).

  Pikemalt artiklis Nõukogude-Poola sõda 24. veebruar 1920 – 18. märts 1921

Pärast Punaarmee vasturünnakut ja Kiievi vallutamist 12. juunil jätkasid punased pealetungi, lootuses Poolas puhkevale kommunistlikule revolutsioonile. 13. augustiks olid Punaarmee Läänerinde väed Mihhail Tuhhatševski juhtimisel võtnud Varssavi põhja ja lõuna poolt tangide vahele, Edelarinde väed aga võitlesid parajasti Lvivi all. 16. augustil võttis Piłsudski ette üllatusliku rünnaku kahe rinde vahelises tühimikus. Samaaegne löök Tuhhatševski vägede põhjatiivale ähvardas tema armeed omakorda ümber piirata. Nõukogude väed taandusid Valgevenesse ja Ukrainasse ning 12. oktoobril sõlmiti vaherahu ja 18. märtsil 1921 lõplik Riia rahuleping. Sõlmitud rahulepinguga sai Poola endale nii Ukraina kui ka Valgevene lääneosa, mis püsis Poola võimu all järgmised 18 aastat, kuni 1939. aasta 17. septembrini, millal NSV Liit need Molotovi-Ribbentropi pakti alusel Poolale kallale tungides tagasi vallutas.

Ungari Nõukogude Vabariik

muuda
  Pikemalt artiklis Ungari Nõukogude Vabariik, 21. märts 1919

Baieri Nõukogude Vabariik

muuda
  Pikemalt artiklis Baieri Nõukogude Vabariik, 13. aprill 1919

Slovakkia Nõukogude Vabariik

muuda
  Pikemalt artiklis Slovakkia Nõukogude Vabariik, 16. juuni 1919

Bulgaaria riigipöördekatse

muuda
  Pikemalt artiklis 1923. aasta Bulgaaria riigipöördekatse

Saksamaa riigipöördekatse

muuda
  Pikemalt artiklis 1923. aasta Saksamaa riigipöördekatse

Kesk-Saksamaa revolutsioonikomitee (Saksimaa, Tüüringi) juht Gerhart Eisler, Revolutsioonikomitee staabiülem Sandor Rado, Ernst Thälmann

Ülestõususkatse Rumeenias

muuda
  Pikemalt artiklis Tatarbunarõ ülestõus, 15. septembril 1924, Moldaavia ANSV, Rumeenia kuningriik

Eesti riigipöördekatse

muuda
  Pikemalt artiklis 1. detsembri riigipöördekatse Eestis

Õõnestustöö Suurbritannias

muuda
  Pikemalt artiklis Arcos Steamline Company, Suurbritannias

Hispaania kodusõda

muuda
  Pikemalt artiklis Hispaania kodusõda

Repressioonid Kominterni suhtes

muuda

Laialisaatmine ja järgnevad struktuurid

muuda

Komintern saadeti laiali 1943. aasta 15. mail. See oli üks eeltingimusi NSV Liidule vajalike liitlaskõneluste alustamiseks USA ja Suurbritanniaga Teise maailmasõja ajal.

Kominterni täitevasutuse Täitevkomitee baasil loodi ÜK(b)P KK Rahvusvaheline osakond.

Pärast sõja lõppu loodi 1947. aastal Kominform (Kommunistlik Informatsioonibüroo), kuhu kuuluvad kommunistlikud parteid tegutsesid Bulgaarias, Tšehhoslovakkias, Prantsusmaal, Ungaris, Itaalias, Poolas, Rumeenias, Nõukogude Liidus ja Jugoslaavias. Kominform saadeti laiali 1956. aastal.

Hiljem toimusid Moskvas regulaarsed kommunistlike ja töölisparteide rahvusvahelised nõupidamised.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Личности. М.В. Кобецкий – Полномочный представитель СССР в Эстонской Республике, http://www.baltija.eu, 30.01.2011
  2. ↑ 2,0 2,1 Коммунистический интернационал
  3. ↑ Первый конгресс коминтерна – 1919, agitclub.ru

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Komintern&oldid=6589680"