Stalinism

Stalinism on Jossif Stalini loodud poliitika sotsialismi ülesehitamiseks ja kommunistliku ühiskonna väljaarendamiseks. NSV Liidus rakendatuna sünnitas see Stalinliku revolutsiooni tulemusena "sotsiaalautokraatliku" poliitilise süsteemi aastatel 1929–1953 ja määras seeläbi NSV Liidule omased põhijooned, mis ajapikku nõrgenedes ja hägustudes püsisid kuni Nõukogude Liidu lõpuni. Alates 1948. aastast algas ka uute satelliitriikide staliniseerimine. Üldine sotsialismileeri destaliniseerimine algas pärast Stalini surma (1953) 1956. aastal ja tõi endaga kasvava lõhe Hiina Kommunistliku Parteiga.

"Just Jossif Stalin muutis kommunistlikud poliitilised süsteemid mittepäritavateks monarhiateks (ning sobitas Isamaasõja ajal kokku isegi riikliku ateismi ja vene rahva õigeuskliku patriotismi). (…) ...pole mingeid tõendeid, et Lenin oleks ette näinud või võinud kuidagi olla nõus sellise universaalse ja kohustusliku ilmaliku riigiusuga, mis arenes välja pärast tema surma. Stalin ei pruukinud seda teadlikult ette võtta. Ta võis lihtsalt kaasa minna tema hinnangul mahajäänud talupoegliku Venemaa ning selle autokraatliku ja ortodoksse suuna põhivooluga. Kuid on väheusutav, et selline süsteem oleks tekkinud ilma temata, ning üsna kindel, et seda ei oleks peale sunnitud teistele sotsialistlikele režiimidele." (Eric Hobsbawm, Äärmuste ajastu, Varrak 2002, lk 427, 426)

Stalinismi iseloomustavad totalitaarne ainuparteisüsteem, äärmuseni tsentraliseeritud riigiaparaadi ühtekasvamine bolševistliku parteiga (ÜK(b)P/NLKP-ga), ühiskonna elu kõigi külgede range reeglistamine ja salapolitseilik jälgimine (OGPU/NKVD), primitiivne üldkohustuslik bolševistlik-kommunistlik ideoloogia, juhikultus, tegeliku demokraatia, vabaduse ja õiguste mahasurumine. Sellele lisandusid sõjakas vene šovinism, agressiivne välispoliitika, piiramatu omavoli ja klassivõitluse nimel korda saadetud massiterror "vaenulike" klasside (talupojad, aadelkond jt eraomandi valdajad), vähemusrahvuste (ksenofoobia, antisemitism), haritlaste ja poliitiliste oponentide vastu, spioonimaania ja hirmuõhkkonna tekitamine olematute rahvavaenlaste otsimise ja nende üle näidisprotsesside korraldamisega.

Mõistet "stalinism" kasutasid esimest korda trotskistid. Algselt tähendas stalinism (ka: stalinlus) 1920. aastatel Jossif Stalini juhitud enamust Üleliidulises Kommunistlikus (bolševike) Parteis. Võitluses Lenini poliitilise ja teoreetilise pärandi tõlgendamise pärast vastandus see trotskismile. Stalini enda sõnul oli stalinism eriti energiline kaitsmine.

Stalini 55. sünnipäeva ajal 1934. aastal tõstis Karl Radeki artikkel Stalini ideed ja poliitika iseseisvaks saavutuseks. Tekkis väljend "marksism-leninism-stalinism". Stalinismi teooria nurgakivid olid sotsialismi areng ühel eraldivõetud maal ning sellega kaasnev klassivõitluse teravnemine. Viimasega legitimeeriti repressioone ja stalinlikke puhastusi, mille ohvrid mõrvati või viidi GULAG-i sunnitöölaagritesse. Selle poliitika ohvrite arv arvatakse olevat vähemalt 20 miljonit.

Lev Trotski kriitika Nõukogude Liidu poliitiliste olude pihta ja dissidentlike kommunistide publikatsioonid muutsid sõna "stalinism" lääneriikides nii sotsiaalteadustes kui ka tavakeeles Nõukogude Liidu ning pärast Teist maailmasõda tekkinud reaalsotsialistlike riikide ideoloogilise dogmatismi ja totalitarismi ning Kominternis teostunud Stalini ja NLKP ülemvõimu sünonüümiks.

Trotski järgi tekkis Stalini ajal "uus privilegeeritud kiht (...) mis võimu järele janunedes, eluhüvede järele janunedes kardab oma positsioonide pärast, tunneb hirmu masside ees – ja vihkab kohutavalt igasugust opositsiooni."

Nõukogude Liidus ja teistes reaalsotsialistlikes riikides ja kommunistlikes parteides nimetati kriitikat stalinismi aadressil pärast NLKP 20. kongressi aastal 1956 isikukultuse kriitikaks. 1970. aastatel ja pärast 1989. aastat räägiti stalinismist ka eurokomunistlikes ja postkommunistlikes parteides, kuigi sellele mõistele ei antud selgepiirilist ajaloolist, teoreetilist ega poliitilist sisu.

Aleksandr Solženitsõni raamatu "Gulagi arhipelaag" ilmumise järel (1974) hakati Lääne-Euroopas ja USA-s stalinismi mõistet seostama Gulagi vangilaagrite süsteemiga.

Stalinistlikeks nimetatakse sageli ka isikukultuse ja võimuteostamise vorme Hiina Rahvavabariigis (maoism) ja Põhja-Koreas, kuigi neid on tugevasti mõjutanud konfutsianism ja Kim Il-Sung vastandas oma ideoloogiat teiste kommunistlike parteide omale.

Stalinlikud "puhastused"

Aastatel 1936-1937 toimunud Stalinlik "puhastus" oli suunatud menševike, anarhistide, trudovikute jne veel ellujäänud liikmete vastu. Võimule saades kõrvaldas Stalin järk-järgult oma vastased.

Hinnangud

Stalinismi käsitleti Nõukogude Liidus ja Kominternis kui marksismi, marksismi-leninismi või leninismi edasiarendust, kõige progressiivsemat ideoloogiat ja poliitikat.

Alates 1956. aastast loodi Nõukogude Liidus stalinismi ja Jossif Stalini kohta uus, tema isiku kultust tauniv kontseptsioon: kollektiivse juhtimisprintsiibi ja sotsialistliku seaduslikkuse massilise rikkumise, st Nõukogude Liidus sotsialismi ja kommunismi ehitamise nimel korda saadetud inimsusvastate kuritegude eest tehti vastutavaks Jossif Stalin. Sellega ei nõustunud selliste kommunistlike riikide juhid, nagu Hiina, kelle arvates olid stalinlikud meetodid marksismi ja leninismiga kooskõlas ja õigustatud.

Stalinistlik kultuur

Stalinistlik kultuur lähtus sotsialistliku realismi põhimõtetest.

Arhitektuur

Arhitektuuris kujutas stalinism endast uusklassitsismi erikuju. Fassaadil kajastus ehitiste ruumijaotus, selle kujunduses vaheldusid suured krohvitud pinnad portikuse motiivi ja dekoratiivplastikaga, kusjuures fassaadi kujunduse ja ruumijaotuse vahel tekkis mõnikord vastuolu. Hauamonumentidena kasutati palju obeliske.

Vaata ka

Välislingid

Leon Trotsky, "Revolution Betrayed"
Leon Trotsky, "Stalinism and Bolshevism"
Medvedev alustab Venemaa destaliniseerimise kampaaniat, www.DELFI.ee, 26. november 2010