Aleksandr Solženitsõn

Venemaa kirjanik

Aleksandr Issajevitš Solženitsõn (vene keeles Александр Исаевич Солженицын; 11. detsember 1918 Kislovodsk3. august 2008 Moskva) oli vene kirjanik ja dissident.

Aleksandr Solženitsõn
Solženitsõn (1974)
Sünninimi Aleksandr Issajevitš Solženitsõn
Sündinud 11. detsember 1918
Kislovodsk, Venemaa SFNV
Surnud 3. august 2008 (89-aastaselt)
Moskva, Venemaa
Rahvus venelane
Kodakondsus
Alma mater Rostovi Riiklik Ülikool
Tuntud teoseid
Tunnustus
Koduleht
solzhenitsyn.ru
Solženitsõn 1994. aastal Venemaale naastes

Tema kuulsaim teos on "Gulagi arhipelaag", mis ilmus samizdat '​i väljaandena ja valmis suures osas Eestis.[2] Tuntud on ka jutustus "Üks päev Ivan Denissovitši elus" (1962, eesti keeles 1963).

1970. aastal pälvis Solženitsõn Nobeli kirjandusauhinna ja 1983. aastal Templetoni auhinna.

Elukäik muuda

Solženitsõn sündis kasakaperes kuus kuud pärast isa surma. Õppis Rostovi Ülikoolis ning sai ühiskondliku tegevuse ja õppeedukuse eest Stalini stipendiumi, mida anti välja vaid seitsmele noorele.[3] Ülikoolis omandas ta matemaatika- ja füüsikahariduse, lõpetades kooli vaid pisut enne Saksamaa invasiooni. Tollal oli Solženitsõn truu kommunist, olgugi et tema ema oli kirikule truu.[3] Solženitsõn huvitus kirjandusest ning alustas 1939 mittestatsionaarselt õpinguid Moskva Ajaloo, Filosoofia ja Kirjanduse Instituudi filoloogia teaduskonnas.

Solženitsõn sõdis Punaarmee koosseisus Teises maailmasõjas, lõpetas 1942. aastal suurtükiväekooli, sai patareikomandöriks, kellena sõdis 1945. aasta veebruarini ja ülendati suurtükiväes kapteniks. Lahinguliste teenete eest autasustati teda kahe ordeniga. Arreteeriti 1945 nõukogudevastase agitatsiooni eest, kuna kritiseeris erakirjas Stalinit, ja mõisteti kaheksaks aastaks vangi.

Solženitsõni laagriaastad kestsid 1953. aastani. 1950 paiku haigestus Solženitsõn vähki, millest tal õnnestus pärast vabanemist paraneda. 1952 lahutas ta 1940. aastal sõlmitud abielu Natalja Rešetovskajaga. 1957. aastal abiellus Solženitsõn Rešetovskajaga uuesti, kuid ka see abielu lahutati (1972). 1973. aastal abiellus Solženitsõn Natalija Svetlovaga. Teise naisega oli Solženitsõnil kolm poega: Jermolai (1970), Ignat (1972) ja Stepan (1973).

Solženitsõni poliitilistele vaadetele avaldas tugevat mõju kongikaaslane Lubjankal Arnold Susi.

Vangilaagrist vabanemise järel oli Solženitsõn sundasumisel Kasahhi NSV-s. Pärast rehabiliteerimist 1956 asus tööle matemaatika- ja füüsikaõpetajana Rjazanis.

Kirjanduslik karjäär sai alguse Hruštšovi sula ajal, kui kirjandusajakiri Novõi Mir avaldas neli aastat pärast valmimist Hruštšovi isiklikul loal lühiromaani "Üks päev Ivan Denissovitši elus". Teos kirjeldas ilustamata elu vangilaagris ning selle avaldamine põhjustas suurt kära ja vastakaid reaktsioone. Menu jäi lühikeseks, juba enne Hruštšovi kukutamist 1964 muutus Solženitsõnil teoste avaldamine keeruliseks. Juba 1969 heideti Solženitsõn Kirjanike liidust välja.[4]

1970 pälvis Solženitsõn Nobeli kirjandusauhinna, kuid ei sõitnud auhinnatseremooniale, kartes, et tal ei õnnestu Nõukogude Liitu naasta.

1960. aastatel viibis Solženitsõn korduvalt Eestis. Siin valmis trükiks "Gulagi arhipelaagi" käsikiri. Selle esimene osa ilmus 1973 Prantsusmaal. "Gulagi arhipelaagi" Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides ilmumise järel Solženitsõn vangistati ja saadeti 14. veebruaril 1974 Nõukogude Liidust välja.

Solženitsõn ja NSV Liidu RJK muuda

Oma kriitiliste kirjutiste tõttu nõukogude võimu suhtes avati NSV Liidu RJK Viienda valitsuse poolt Aleksandr Solženitsõni tegevuse kontrolliks operatiivläbitöötlustoimik (№14271, tingnimetusega "Ämblik" («Паук») ja jälgimistoimik (дело формуляра ПФ, архивный № 11375), mille käigus viidi tema suhtes varjatud ja tehnilist jälgimist ning 1971 pandi toime katse mürgitada teda riitsinuseseemnetest (Ricinus communis) saadava ritsiiniga[5] (1978 Londonis mõrvati vihmavarjuga, mille otsas oli mürgikapsel ritsiiniga, Bulgaaria dissident Georgi Markov).

Eksiilis Läänes muuda

1973. aastal võeti Solženitsõnilt ära Nõukogude Liidu kodakondsus ja 1974. aasta veebruaris saadeti ta riigist välja. Pärast seda elas ta alguses Zürichis, seejärel Ameerika Ühendriikides Vermonti osariigis. Solženitsõn oli väga kriitiline ka kapitalistliku maailma suhtes.[6]

1990 ta rehabiliteeriti ja 1994 naasis Venemaale.

Tagasi Venemaal muuda

2007. aastal sai Solženitsõn Putinilt elutööpreemia silmapaistvate saavutuste eest humanitaarvallas[7], mille Putin ka isiklikult kirjanikule koju kätte viis.[8] 1998 keeldus ta sarnasest autasust, mille president Jeltsin oli talle määranud, öeldes, et ei soovi midagi inimeselt, kes on riigi viinud kaosesse.[8]

Tunnustus muuda

Teosed eesti keeles muuda

Raamatud muuda

Artiklid, kõned muuda

Teisi teoseid muuda

  • "200 aastat koos" – ДВЕСТИ ЛЕТ ВМЕСТЕ – (Vaade ajaloole). Venekeelse netiväljaandega saab tutvuda siin.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. "Solzhenitsyn Flies Home, Vowing Moral Involvement 88". New York Times (inglise keeles). Vaadatud 27. augustil 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  2. «Gulagi arhipelaag» sündis tänu eestlaste vaikimisele @ Juhani Püttsepp, 12. oktoober 1999, Postimees
  3. 3,0 3,1 Mees, kes pistis läbi raudse värava pilu esimese peotäie tõtt – SL Õhtuleht, 5. august 2008
  4. Toivo Kuldma, Nobeli auhind 1901–2004. Olion, 2005
  5. Смертельная жара «Совершенно секретно» № 02 – 2007
  6. Pagulane pöördus tagasi. David Remnicki (The New Yorker) ja Disa Håstadi (Dagens Nyheter) materjalide põhjal Nils B. Sachris, Postimees, 30. mai – 2. juuni 1994.
  7. Solženitsõn saab Putinilt preemia – SL Õhtuleht, 8. juuni 2007
  8. 8,0 8,1 Uuele Venemaale mittevajaliku Suure Eraku surm – Oma Saar, 9. august 2008.

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Pildid muuda

Audiovisuaalsed allikad muuda

Videod muuda

Ajakirjandus muuda

  • "Solzhenitsõn paljastab N. Liidu terrorisüsteemi". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 1, 4. jaanuar 1974, lk 1.
  • "Solzhenitsõn toob eeskujuks eestlasi". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 2, 8. jaanuar 1974, lk 1, 5.
  • "Maailma südametunnistuse hääl". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 2, 8. jaanuar 1974, lk 2.
  • "Raskekahur N. Liidu vastu". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 3, 11. jaanuar 1974, lk 2.
  • "N. Liidus 1–2 miljonit sunnitöölist". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 4, 15. jaanuar 1974, lk 1.
  • "Kui punane kodumaa reetis oma sõdurid". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 4, 15. jaanuar 1974, lk 2.
  • "Solzhenitsõn tembeldati "reeturiks"". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 5, 18. jaanuar 1974, lk 1.
  • Karikatuur. Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 6, 22. jaanuar 1974, lk 2.
  • "Ta esindas Euroopat meie kongis...". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 8, 29. jaanuar 1974, lk 3.
  • "Mees, kes tegi Solzhenitsõnist demokraadi". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 11, 8. veebruar 1974, lk 3.
  • "Solzhenitsõn küüditati Lääne-Saksamaale". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr 13, 15. veebruar 1974, lk 1.
  • "Solzhenitsõn otsib uut kodumaad". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr14, 19. veebruar 1974, lk 8.
  • "Imed meie elus pole veel lõppenud...". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr15, 22. veebruar 1974, lk 1.
  • "Solzhenitsõni teene eestlastele". Vaba Eestlane (Toronto: 1952–2001) nr17, 1. märts 1974, lk 1.
  • Aleksandr Solženitsõn, "Elagem ilma valeta!"
  • Olev Remsu, Elagem ilma valeta. Solženitsõni viimane päev N. Liidus, kogumikus Aja Kirju, Petroneprint 2016.
  • Solzenitsõn hoiatab kultuurikriisi eest – Postimees, 30. september 1997
  • Rein Veidemann. Kirjanik Aleksandr Solženitsõn: «Elagem ilma valeta!», Postimees, 5. august 2008
  • Alo Lõhmus. «Solženitsõn oli Eestisse armunud!», Postimees, 5. august 2008
  • Boriss Tuch. Vastuoluline suurkuju, Postimees, 5. august 2008
  • Lahkus 20. sajandi suuremaid missioonitundega kroonikuid – Eesti Päevaleht, 5. august 2008
  • Aleksandr Solženitsõn: ma ei karda surma – Eesti Päevaleht, 29. august 2008
  • Heli Susi: Aleksandr Solženitsõn ja Eesti, Eesti Ekspress, 6. november 2008, lk A30–33, online-versioon 9. 11. 2008
  • Aivar Kull, "Müüripurustaja Solženitsõn" – Sirp 30. november 2012, lk 21
  • Olev Remsu "Solženitsõn täna" (Erkki Vettenniemi teose "Solženitsõn. Elu ja eetos" teose arvustus), Postimees, 13. X 2018
  • Olev Remsu. "Lenin kui Solženitsõni autoportree" (Solženitsõni teose "Lenin Petrogradis" arvustus), Postimees 9. XI 2019