Olev Jõgi
Olev Jõgi (pseudonüüm Leo Minimus; 9. jaanuar 1919 Leisi vald – 27. jaanuar 1989) oli eesti ajakirjanik, tõlkija ja kirjanduskriitik.
Ta õppis Leisi algkoolis 1928–1934 ja Saaremaa Ühisgümnaasiumis 1934–1941, Tartu Riikliku Ülikooli kaugõppes vene filoloogiat 1950–1956.
Ta oli ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja aastatel 1958–1983.
On avaldanud artiklikogud "Kirjanduse koordinaadid" (1963), "Virvendused laugvees" (1973), "Vaod ja varjud" (1975; J. Smuuli nimeline preemia1976), "Hetki ja viipeid" (1988; J. Smuuli nimeline preemia 1989).
Jõgi on eesti keelde tõlkinud vene, poola ja valgevene kirjandust: Aleksandr Puškini, Aleksandr Kuprini, Isaak Babeli, Ilfi ja Petrovi, Aleksandr Solženitsõni, Valentin Rasputini, Stanisław Lemi, Jerzy Andrzejewski, Ivan Meleži, Vasil Bykaŭ'i jt teoseid.
Olev Jõgi toimetatuna ilmus eesti keeles 1968. aastal Ernst Särgava kultuurilooline romaan "Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama".
Olev Jõgi oli mitme Albert Uustulndi raamatu ja Arno Kasemaa "Rannamändide" (1986) toimetaja.
TunnustusRedigeeri
- 1971 Eesti NSV kirjanduse aastapreemia (V. Belovi "Igapäevane asi" eestindus)
- 1976 Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Vaod ja varjud. Valik kriitikat II")
- 1978 Eesti NSV teeneline kirjanik
- postuumselt 1989 Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Hetki ja viipeid")
IsiklikkuRedigeeri
Tema lapsed on kirjandusteadlane Mall Jõgi, leedu keele tõlkija Tiiu Sandrak ja Tallinna Ülikooli õppejõud Jaan Jõgi. Tema lapselaps on luuletaja Mihkel Kaevats.
VälislingidRedigeeri
Tsitaadid Vikitsitaatides: Olev Jõgi |
- Olev Jõgi Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
- Lea Pild "Tõlkekriitik Olev Jõgi: Ühe tõlkemeetodi rehabiliteerimine stalinismijärgsel ajal" Keel ja Kirjandus 3/2019