Olev Jõgi
Olev Jõgi (pseudonüüm Leo Minimus; 9. jaanuar 1919 Leisi vald – 27. jaanuar 1989) oli eesti ajakirjanik, tõlkija, toimetaja ja kirjanduskriitik.
Ta õppis Leisi algkoolis 1928–1934 ja Saaremaa Ühisgümnaasiumis 1934–1941, Tartu Ülikooli kaugõppes vene filoloogiat 1950–1956.
Ta oli ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja aastatel 1958–1983.
On avaldanud artiklikogud "Kirjanduse koordinaadid" (1963), "Virvendused laugvees" (1973), "Vaod ja varjud" (1975; J. Smuuli nimeline preemia1976), "Hetki ja viipeid" (1988; J. Smuuli nimeline preemia 1989).
Jõgi on eesti keelde tõlkinud vene, poola ja valgevene kirjandust: Aleksandr Puškini, Aleksandr Kuprini, Isaak Babeli, Ilfi ja Petrovi, Aleksandr Solženitsõni, Valentin Rasputini, Stanisław Lemi, Jerzy Andrzejewski, Ivan Meleži, Vasil Bykaŭ'i jt teoseid.
Olev Jõgi toimetatuna ilmus eesti keeles 1968. aastal Ernst Särgava kultuurilooline romaan "Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama".
Olev Jõgi oli mitme Albert Uustulndi raamatu ja Arno Kasemaa "Rannamändide" (1986) toimetaja.
TunnustusRedigeeri
IsiklikkuRedigeeri
Tema lapsed on kirjandusteadlane Mall Jõgi, leedu keele tõlkija Tiiu Sandrak ja Tallinna Ülikooli õppejõud Jaan Jõgi. Tema lapselaps on luuletaja Mihkel Kaevats.
VälislingidRedigeeri
- Olev Jõgi Eesti biograafilises andmebaasis ISIK