Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib motiivist psühholoogias, filosoofias ja õigusteaduses; muude tähenduste kohta vaata Motiiv (täpsustus).

Motiiv on teo sooritamise otsene põhjus, ajend.

Motiive tekitavad vajadused. Vajadus on organismi või psüühika toimimise jaoks olulise omaduse puudumine. Vajadus on seega eeltingimuseks, mille baasilt tekivad motiivid.

Motivatsioon on kõikide asjaolude ehk üksikute motiivide kogum, mis hoiab isikut tegutsemas. Motivatsioon avaldub tegevuses, tegevuse käivitavad aga motiivid ja vajadused.

Motiiv eetikas on kas egoistlik, altruistlik või neutraalne.

Psühholoogias koosneb motivatsioon ühest või mitmest motiivist.

Sisukord

Motiiv kui psühholoogiline kategooriaRedigeeri

Vajadused tekitavad motiiveRedigeeri

Inimese käitumine ei ole juhuslik ega põhjendamatu. Inimese paneb teatud viisil tegutsema vajaduste rahuldamise püüdlus. Konkreetse vajaduse rahuldamiseks rakendab inimene tegevusi, mis kas loovad sobilikud tingimused vajaduse rahuldamiseks või viivad vajaduse rahuldamiseni. Vajadused avaldavad inimese käitumisele tsüklilist mõju – vajadus aktualiseerub, vajadust hakatakse rahuldama ja kui see on rahuldatud, siis ei ole vajadus enam akuutne, kuni see mõne aja pärast muutub jälle aktuaalseks.[1]

Motivatsioon kui motiivide kogumRedigeeri

Vajaduste rahuldamine on võimalik vaid sihipäraste tegevuste kaudu. Kui mingi vajadus aktualiseerub, kutsub see esile motivatsiooniseisundi – aju loob nn mudeli võimalikest tegevustest ja vahenditest, mis võimaldavad vajadust rahuldada, luuakse programmid. Programmid võivad olla sünnipärased, instinktiivsed, isiklikul kogemusel põhinevad või teoreetilised. Vajaduse rahuldamine on etapiline protsess, sest vahetulemusi võrreldakse nn programmis esitatud ideaaliga seni kuni saavutatakse lõplik eesmärk ja kaob ka motivatsiooniline pinge (vajadus saab rahuldatud).[2]

Vajaduste rahuldamise käigus tekivad emotsioonid, mis tekivad kas eesmärgi saavutamisest või tegevusest ise. Kui emotsioon on positiivne, siis vastav käitumine kinnistub. Kui eesmärk jäi aga saavutamata või tulemus oli oodatust halvem, tekivad negatiivsed seosed, mistõttu vastavat tegevust või eesmärki pärsitakse. Seega varem edule viinud programmid kinnistuvad, mistõttu käivituvad need kergemini ja kiiremini. Edutud programmid käivituvad aeglasemalt ja väiksema tõenäosusega.[2]

Motiivide eri liiki konfliktidRedigeeri

Kui inimene tegutseb eesmärgipäraselt, siis saab eristada motiivide eri konflikte. Motiivide konflikt tähendab, et inimene on valiksituatsioonis, kus valiku tegemine on keeruline ja sellega kaasneb psüühiline pinge.[3]

Kurt Lewini koolkonnast pärineb motiivide konflikti väljateoreetiline käsitlus. Eristada saab kolme konfliktitüüpi[3]:

a. valik kahe võrdselt meeldiva alternatiivi vahel, kus saavutada saab vaid ühe ja teisest tuleb loobuda, mistõttu on otsusega kaasnev ebameeldivus minimaalne;

b. valik kahe võrdselt ebameeldiva alternatiivi vahel, kus peab vailima ühe neist, mistõttu on otsusega kaasnev ebameeldivus vältimatu;

c. valik selle vahel, kas omandada objekt või asuda tegutsema mingis kindlas suunas või siiski loobuda sellest, sest objekt või tegevus sisaldab nii positiivset kui ka negatiivset.

Motiiv kui õigusterminRedigeeri

Motivatsiooniga ja motiividega seotud küsimused on olulised õigusalal, eriti kriminaalõiguses. Mitteõiguspärase teo puhul tuleb selgitada välja teo motiivid. Motiividest sõltub teo kvalifitseerimine kergema või raskema õigusrikkumisena. Võimalike ja tõenäoliste motiivide väljaselgitamine on oluline komponent uurimistegevuses ja kohtumenetluses. Alati ei ole eesmärgiks mitte kindla isiku motiivide väljaselgitamine, vaid uurida, kes võiks olla see isik, kellel on motiiv vastav tegu toime panna – qui prodest? (kellele on see kasulik?).[4]

Motiiv Feuerbachi psühholoogilise sunni teooriasRedigeeri

Feuerbachi psühholoogilise sunni teooria kohaselt avaldavad isikule, kes on tegemas kuriteo toimepanemise otsust, mõju mitmesugused motiivid – nii kuriteo sooritamise poolt kui vasturääkivad motiivid. Otsus kujuneb seega vastandlike motiivide koosmõju tulemusena. Selle teooria kohaselt on kriminaalõiguse ülesanne avaldada mõju isiku motiivide kogumile, kes ei ole veel kuriteo kasuks otsustanud. Karistusähvardus on seega täiendav vastumotiiv. Feuerbachi teooria kohaselt on esikohal seega karistusähvardus ja seeläbi karistusseadus. Kriminaalprotsessil ja karistuste täideviimisel on sekundaarne roll, oluline on vaid, et need tagaksid karistusähvarduse usutavuse. Tänapäeval sellest teooriast ei lähtuta, sest kurjategijad ei kalkuleeri karistusähvardusega mitteõiguspärase teo kasuks otsustades. Kuriteo elluviimise otsus langetatakse eeldades, et vahelejäämise oht on minimaalne. Karistusähvardus ei loo seega kuriteo toimepanemise vastu rääkivat motiivi.[5]

Autonoomsed ja heteronoomsed motiividRedigeeri

Autonoomsed motiivid tekivad iseseisvalt. Sellist tüüpi motiividest räägitakse, kui teo toimepanijal on kontroll oma otsuste üle. Heteronoomsed motiivid on kutsutud esile välistest asjaoludest.[6]

Motiivi mõiste karistusõigusesRedigeeri

Karistusseadustiku § 12 käsitleb süüteokoosseisu tunnuseid. Süüteokoosseis on karistatava teo kirjeldus (KarS § 12 lg 1). Süüteokoosseisu objektiivseteks tunnusteks on tegu (tegevus või tegevusetus), tagajärg, põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel (KarS § 12 lg 2). Süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks on tahtlus ja ettevaatamatus ning motiiv ja eesmärk (KarS § 12 lg 3).[7] Eesti karistusseadustikus kasutatakse kolmeastmelist finalistlikku süüteomõistet, mille järgi saab karistada teo eest, mis vastab süüteokoosseisule (on koosseisupärane), on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi (KarS § 2 lg 2).[8]

Motiiv on inimest süüteo toimepanemisele viinud sisemine põhjus (süüteokoosseisu osa), tegutsemisele või tegevusetuks jäämisele ergutav impulss.[9]

Motiiv kui subjektiivne süüteokoosseisu tunnusRedigeeri

Süüpõhimõte on karistuse kohaldamise alus – isikut saab karistada, kui tema teos ilmneb lisaks koosseisupärasusele ja õigusvastasusele ka süü. Süü suurus sõltub süüteo toimepanemise asjaoludest ning kohus peab karistust mõistes andma hinnangu süü suurusele. Süü suurust mõjutavad asjaolud võivad olla objektiivsed või subjektiivsed (motiiv ja eesmärk).[10]

Õigusvastase teo kvalifitseerimine kergema või raskema õigusrikkumisena sõltub konkreetse teo motiividest. Karistusseadustiku järgi on süü suurus mõõdetav eelkõige karistust kergendavate (KarS § 57) ja raskendavate asjaolude (KarS § 58) abil. Nimetatud asjaolud iseloomustavad teo toimepanemise viise, motiive, isiku käitumist pärast kuritegu või suhtumist oma teosse.[11]

Karistust raskendavaks asjaoluks on omakasu või muu madal motiiv (KarS § 58 lg 1 p 1). Omakasu motiivi all mõeldakse soovi saada mis tahes ainelist kasu raha, asja, vara, varalisest kohustusest vabanemise vms näol. Omakasu iseenesest ei ole madal motiiv, kuid taunitav on omakasu eesmärgil nimetatud kasu saamine kuriteoga. Muu madal motiiv on üldinimlikult hukkamõistetav motiiv (kadedus, ihnus jne).[12]

Muu madala motiivi seletamiseks kasutatakse kategooriat "üldinimlikult hukkamõistetav". Eesti karistusseadus lähtub normatiivsest süümõistest, mis tähendab teo etteheidetavust. See põhineb arusaamal, et inimesel on võime aru saada ühiskonnas kehtivatest normidest ja ka nende normide kohaselt käituda. Süü käsitlemine etteheitena eeldab inimese tahtevabadust ja võimet ise oma käitumise üle otsustada.[13]

Millal ei ole motiiv oluline? Vastavalt KarS § 57 lg 1 p-le 3 on karistust kergendavaks asjaoluks süü ülestunnistamine, seejuures ei ole oluline, millisel motiivil isik süü ülestunnistamisele ilmus ning kas ta kahetseb oma tegu või mitte.[14]

Näiteid Riigikohtu kohtulahenditestRedigeeri

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis on leidnud, et karistust raskendava asjaoluna peab kuriteo toimepanemise motiivi käsitamine madalana kätkema endas igal üksikul juhul selle motiivi erilist hukkamõistetavust. Teo toimepanemise motiivi klassifitseerimine madalaks ei sõltu ainult sellest, kas see on nö üldinimlikult hukkamõistetav.[15]

Riigikohus on kohtuasjas nr 3-1-1-129-13 (13.01.2014) muuhulgas leidnud, et omakasu motiiv mõrva toimepanemisel tähendab üldjuhul seda, et teo toimepanija tegutseb ainelise kasu saamiseks, mis võib väljenduda tema vara suurenemises, sh varalistest kohustustest vabanemise teel. Omakasu motiiviga ei ole tegemist olukorras, kus tapmine on tingitud süüdistatava ja kannatanu vahelistest pingelistest suhetest seoses ühise äritegevusega.[16]

Riigikohus on kohtuasjas nr 3-1-1-36-09 (15.06.2009) leidnud, et omakasu motiiviga KarS § 114 p 5 tähenduses on tegemist ka juhul, kui teo toimepanija tegutsemise ajendiks on võlast vabanemine, sõltumata sellest, kas see tegelikkuses ka aset leiab. Samas ei võimalda pelgalt fakt, et isik on kellelegi võlgu, teha järeldust selle kohta, et see isik tegutseb omakasu motiivil.[17]

Tallinna Ringkonnakohus on kriminaalasjas nr 1-09-3703 märkinud, et tuleb eristada teo õiguslikku kvalifikatsiooni ning teo toimepanemisega kaasnevaid sisemisi täiendavaid motiive, mis viivad isiku kuriteo toimepanemiseni. Süü suuruse hindamiseks võetakse uuesti kaalumisele teo esile kutsunud sisemised motiivid. Kui isik mõistetakse nt süüdi omakasu motiivil toimepandud mõrvas, siis saab karistuse mõistmisel täiendavalt arvestada raskendava asjaoluga, et raha sooviti saada narkootikumide omandamiseks või hasartmänguvõlgade tasumiseks. Maakohus luges eriti taunitavaks, et isiku tegu oli kantud nimetatud soovist ja isik suunas teo omaenda lähedase vastu. Maakohus leidis, et see on asjaolu, millel on oluline tähendus karistuse mõistmisel.[18]

ViitedRedigeeri

  1. T. Bachmann. Psühholoogia. Raamat juristile. Tallinn: Juura 2015, lk 80–82.
  2. 2,0 2,1 T. Bachmann, lk 82.
  3. 3,0 3,1 T. Bachmann, lk 83.
  4. T. Bachmann, lk 83–84.
  5. E. Samson. Kriminaalõiguse üldosa. Abimaterjal kohtunike ja prokuröride järelkoolituse karistusõiguse õppegrupile. Tallinn: Justiitsministeerium 2000, lk 20–21.
  6. E. Samson, lk 237.
  7. J. Sootak. Süüvõime karistusseadustikus. – Juridica 2002, nr 2, lk 82.
  8. J. Sootak. Karistusõiguse üldosa terminitest ehk elu seaduse fassaadi taga. – Õiguskeel 2016, nr 2, lk 2.
  9. J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 3.tr. Tallinn: Juura 2009, lk 31.
  10. J. Sootak, P. Pikamäe, lk 103.
  11. M. Kruusamäe. Karistuse kohaldamise etapid Eesti kohtupraktikas. Analüüs. Riigikohtu õigusteabe osakond. Tartu 2012, lk 6–7.
  12. J. Sootak, P. Pikamäe, lk 107–108.
  13. L. Auväärt. Uus (finalistlik) kriminaalõigus õiguspsühholoogi pilgu läbi. – Juridica 2006, nr 4, lk 273–274.
  14. J. Sootak, P. Pikamäe, lk 106.
  15. A. Tšitškan, K. Sikka, L. Kalajas. Riigikohtu praktika kriminaal- ja väärteoasjades september–detsember 2017. Aktuaalse praktika ülevaade. Riigikohtu õigusteabe osakond. Tartu 2018, lk 12.
  16. RKKK 3-1-1-129-13 (13.01.2014).
  17. RKKK 3-1-1-36-09 (15.06.2009).
  18. M. Kruusamäe, lk 17.