Ava peamenüü

Tahtlus on karistusõiguse mõiste, mis väljendab teo toimepanija tahet ja arusaama teost ning on kuriteo koosseisu üks element.

Eristatakse kaudset tahtlust, otsest tahtlust või kavatsetust.[1] Kavatsetus tahtluse liigina tähendab seda, et teo toimepanija seab süüteo koosseisu täitmise endale eesmärgiks ja peab koosseisu täitmist vähemalt võimalikuks.[2] Otsese tahtluse puhul teab teo toimepanija, et teostab süüteo koosseisu ja tahabki seda teha või vähemalt lepib sellega (õiguskeeles: "möönab seda").[3] Kaudse tahtluse korral peab teo toimepanija võimalikuks, et teostab süüteo koosseisu ning möönab seda.[4] Kui üks isik lööb teist näiteks raske esemega pähe, siis peab ta võimalikuks, et selline löök on surmav, isegi kui tal löömise ajal puudub soov teist inimest surmata või kindel teadmine, et selline löök on surmav. Kui selline löök siiski osutub surmavaks, siis on toime pandud tapmine kaudse tahtlusega. Teisalt ei ole tahtlusega tegutsemine võimalik, kui isik ei tea mõnda süüteo koosseisule vastavat asjaolu.[5] Kui isik võtab näiteks eksikombel baarist kaasa rahakoti, mis on äravahetamiseni sarnane tema enda omaga, siis ei ole ta toime pannud vargust, sest ei teadnud, et tegemist ei ole talle kuuluva asjaga.[6]

ViitedRedigeeri

  1. Karistusseadustik (KarS) § 16 lg 1
  2. KarS § 16 lg 2
  3. KarS § 16 lg 3
  4. KarS § 16 lg 4
  5. KarS § 17 lg 1
  6. "Üldistatult võib öelda, et koosseisueksimus käesoleva paragrahvi [KarS § 17 lg 1] mõttes tähendab olukorda, kus isiku ettekujutus ja tegelikkus ei lange kokku." Sootak, J. ja Pikamäe, P. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2015. Lk 55