Tahtlus

Tahtlus on karistusõiguses üks subjektiivse koosseisu tunnuseid.

Eesti karistusseadustikus on tahtluse üldmõiste jäetud defineerimata, mistõttu põhineb tahtluse tegelik mõiste karistusõiguse teoorial. Tahtlust saab defineerida selle liikide kaudu. Tahtluse liikide defineerimisega on seadusandja tahtlust käsitlenud kui koosseisupärastest asjaoludest teadmist või nende tahtmist. Kohtupraktika kinnitab, et tahtluse tuvastamiseks tuleb kontrollida, kas teo toimepanija teadis koosseisupäraste asjaolude esinemist ja tahtis, et need juhtuks. Tahtlus on seega süüteokoosseisu asjaolude üheaegne teadlik ja tahteline realiseerimine.

Karistusõiguslikus deliktistruktuuris kuulub tahtlus süüteokoosseisu subjektiivse koosseisu alla. Tegu on pelgalt struktuuri esimese astmega, mistõttu ei anna tahtluse tuvastamine veel alust inimese karistamiseks. Teo koosseisupärasuse kontrollimise järel tuleb enne isiku süüdi (või õigeks) mõistmist tuvastada ka teo õigusvastasus ja toimepanija süülisus. Sellest olenemata on tahtluse, täpsemalt kindla tahtluse liigi, tuvastamine oluline süü suuruse ja mõistetava karistuse liigi ja määra kindlakstegemiseks.

Kõik kuriteod eeldavad alati tahtlust, mistõttu on sõna „tahtlikult“ igale paragrahvile juurdemõeldav. Eelnevale erandiks on juhud, kui teo toimepanijat saab karistada ettevaatamatuse eest. See on võimalik vaid seaduses ettenähtud juhtudel, st sõna „ettevaatamatusest“ on seadussättesse kirja pandud. Väärteona see-eest on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu.

Tahtluse elemendid

Tahtluse mõiste jaguneb kaheks elemendiks: intellektuaalne ja voluntatiivne element (tuntud ka kui teadmis- ja tahtmiskomponent). Tahtluse tuvastamiseks tuleb esmalt tuvastada teo toimepanija teadlikkuse määra sellest, kas tema käitumine võib vastata mõne kuriteo tunnustele (intellektuaalne element). Seejärel tuleb kindlaks teha, kas teo toimepanija tahtis kuriteo tunnustele vastavat tegu toime panna (voluntatiivne element).

Intellektuaalne element

Intellektuaalne element koosneb selle esemest ja ulatusest ning teadmise intensiivsusest. Kuna Eesti karistusseadustik on võtnud aluseks süüteooria, siis tuleb eraldi vaadelda, kas teo toimepanija teadis faktilistest asjaoludest ning kas ta tundis normi ja oli võimeline käituma normipäraselt.

Ese ja ulatus

Tahtluse eseme moodustavad need välismaailma asjaolud, millest teo toimepanija teadis. Välismaailma asjaoludest on asjakohased vaid teo tehiolud, mis vastavad süüteokoosseisule. Süüteokoosseisus märgitud juriidilised tunnused (näiteks sõna „ebaseaduslik“ või „õigustamatu“) nende alla ei kuulu. On oluline, et isik kujutaks ette kõiki objektiivseid eeldusi, mis seaduse kohaselt moodustavad konkreetse teo objektiivse ebaõiguse. Nendeks eeldusteks on objektiivse koosseisu tunnused – põhiliselt teo subjekt, objekt, tagajärg ja põhjuslik seos. Põhjusliku seose juures ei ole oluline, et teo toimepanija kujutaks ette detailset asjade kulgu, vaid et ta näeks asjade kulgu ette mõistliku inimese elukogemuse tasandil.

Intellektuaalse elemendi ulatus sõltub sellest, kuidas piiritleda inimese teadmist. Selleks tuleb esmalt välja selgitada, kas teo tehiolud vastavad süüteokoosseisu deskriptiivsetele või normatiivsetele tunnustele. Deskriptiivsed tunnused on kirjeldavad, normatiivsed aga hinnangulised või juriidilised ehk nagu õiguslik määratlus/hinnang. Deskriptiivse tunnuse puhul peab isik saama aru tunnuse tähendusest ja sisust. Normatiivse tunnuse puhul peab isik teadma tunnuse üldkeelset või sotsiaalset tähendust. Tunnuse juriidilist tähendust võib ka teada, kuid see ei ole nõutud. Tahtluse ulatus hõlmab ka isiku teadmist sellest, et teo toimepanemist õigustavaid asjaolusid ei ole.

Teadmise intensiivsus

Et mõista, mis on teadmine tahtluse kontekstis, tuleb analüüsida teadmise intensiivsust. Tahtlus koosneb kolmest liigist: kavatsetus, otsene tahtlus ja kaudne tahtlus. Nende definitsioonide intellektuaalne element on vastavalt liigile kas teadmine, võimalikuks pidamine või mõlemad. Võimalikuks pidamine on seega tahtluse alampiiri ning teadmine ülempiir. Tahtluse alampiirist lähtudes peab teo toimepanija intellektuaalse elemendi eelduste täitmiseks süüteokoosseisule vastavaid välismaailma asjaolusid endale vähemalt sisuliselt kaasteadvustama. Teo toimepanija ei pea kogu aeg konkreetseid koosseisule vastavaid asjaolusid enda tähelepanu keskmes hoidma. Tahtluse alampiiri täitmiseks piisab, kui ta on koosseisule vastavatest asjaoludest teadlik muude relevantsete asjaolude kõrval. Sisuliselt kaasteadvustatud on koosseisutunnustele vastavad asjaolud, mis iseloomustavad teo toimepanija isikut, teomodaliteete ja teo eesmärki. Näiteks võib tahtluse tuvastamisel rolli mängida see, et tegemist oli ametiisiku või kaitseväelasega; et teo toimepanemise hetkel oli sõjaseisukord või et isikul oli teo toimepanemiseks omakasu motiiv. Seega eeldab intellektuaalse elemendi määramine alati individuaalset lähenemist, et tuvastada, mida saab lugeda sisuliselt kaasteadvustatuks.

Voluntatiivne element

Tahtluse voluntatiivne element on koosseisupäraste asjaolude saabumise tahtmine. Tahtmine peaks peegeldama inimese psüühikas toimuvat iseseisvat teadvustatud tahte kujunemise protsessi. Kui intellektuaalne element on pelgalt kujutlus tulevikus eesseisvast käitumisest, siis tahe realiseerib selle kujutluse, st inimene langetab toimepanemisotsuse. Seega peab tegu olema suunatud koosseisupärase teo toimepanemisele. Uuringutes on tahtmiskomponendi vajalikkus ja selle traditsiooniline lähenemine aga kahtluse alla seatud. Seega on voluntatiivse elemendi põhieesmärk tahtluse eristamise ettevaatamatusest. Tahtluse liikide mõistetes peitub voluntatiivne element sõnades „seab eesmärgiks“, „möönab“ ja „soovib“.

Tahtluse liigid

Tahtluse liigid väljendavad karistusõiguses inimese psüühilist suhtumist teosse ja selle tagajärge. Nende eristamine on vajalik, sest teo toimepanija suhtumisest võib sõltuda teo ebaõiglus.

Karistusseadustiku kohaselt eristatakse kolme tahtluse raskusastet: kavatsetust, otsest tahtlust ja kaudset tahtlust. Kõik need liigid on omavahel seotud, kuid võrdlemisi erinevad. Teatud tingimustel käsitletakse koos tahtluse liikidega ka ettevaatamatuse liike: kergemeelsust ja hooletust. Nimetatud liigid moodustavad astmestiku, mis algab kõige intensiivsemast vormist (kavatsetusest) ja lõppeb kõige leebema vormiga (hooletusega).

Tahtlus

Tahtlus koosneb intellektuaalsest ja voluntatiivsest elemendist ehk teadmisest ja tahtmisest. Tahtluse liike eristatakse nende elementide põhjal.

Kavatsetus (KarS § 16 lg 2)

Kavatsetuse puhul peab olema teo ja tagajärje saabumine isiku eesmärk ning ta peab oma teost olema teadlik või seda vähemalt võimalikuks pidama.

Kavatsetuse kõige olulisem tunnus on see, et inimene käitub eesmärgipäraselt ja soovib tagajärge saavutada. Samuti on tähtis sisemine põhjus – see, miks inimene teo toime paneb. Seega võib esineda kavatsetus ka olukordades, kus tagajärgede saabumine on võimalik, aga mitte kindel. Näiteks: Ants tahab Berti tappa lõhkeseadeldisega ja paigutab selle aegsütikuga voodi alla – hoolimata sellest, et ta ei tea seda, kas Bert lõhkemise ajal voodis on, tegutseb Ants kindla plaaniga Bert ära tappa ehk kavatsetult.

Otsene tahtlus (KarS § 16 lg 3)

Otsese tahtluse puhul peab isik tegu ja selle tagajärgi teadma ning neid tahtma või vähemalt nendega nõustuma või leppima.

Otsese tahtluse korral on inimene teadlik oma käitumise tulemusest. Oluline ei ole eesmärgipärasus, vaid teadmine sellest, mis käitumise tagajärjel juhtub. Otsese tahtluse korral võib inimene teo tagajärgi tahta, kuid ka nendesse ükskõikselt suhtuda. Näiteks: Ülo süütab kindlustushüvitise saamiseks maja, kus on temale teadaolevalt inimesed sees – hoolimata sellest, et Ülo eesmärk ei olnud inimesi tappa, tegutses Ülo teadmisega, et inimesed surevad, ehk otsese tahtlusega nende surmade suhtes.

Kaudne tahtlus (KarS § 16 lg 4)

Kaudse tahtluse puhul peab isik teo ja selle tagajärgede realiseerumist võimalikuks ning nõustub või lepib vastava asjaolu saabumisega.

Kaudse tahtluse korral suhtub teo toimepanija teosse sellisel viisil, et ta ei ole tagajärje saabumises kindel. See tähendab, et kaudne tahtlus kohaldub olukordadele, kus tagajärje saabumine on kõigest tõenäoline. Et tegemist saaks olla kaudse tahtlusega, peab teo toimepanija suhtuma tagajärgedesse ükskõikselt. Tegemist on tahtluse kõige nõrgema vormiga. Näiteks: Ali kägistab röövi käigus Carli seni, kuni ta teadvuse kaotab – hoolimata sellest, et Carli surm on kõigest tõenäoline ja Ali seda ei soovi, on tegemist kaudse tahtlusega Carli surma suhtes.

Ettevaatamatus

Ettevaatamatust iseloomustab tähelepanematu kohusetundetu käitumine. Karistusseadustiku kohaselt on ettevaatamatus karistatav ainult väärteona ning ei saa olla kuritegu. Siiski võib ettevaatamatusest piisata süüteokoosseisu enamohtliku tagajärje põhjustamisel.

Kergemeelsus (KarS § 18 lg 3)

Kergemeelsuse puhul peab inimene küll tegu ja tagajärge võimalikuks, kuid loodab, et teoga ei kaasne tagajärgi. Sellisel juhul ei piisa üldisest ohutundest, vaid inimene peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele, mis võiksid tagajärje saabumist välistada.

Hooletus (KarS § 18 lg 4)

Hooletuse puhul ei tea inimene, et tegu ja selle tagajärjed võivad saabuda.

Hooletus on ettevaatamatuse nõrgim vorm. Selle korral ei näe isik teo tagajärge ette, kuid ta oleks võinud ja pidanud seda tegema. Enamasti ei ole hooletuse korral inimene teadlik, et tema käitumine on õigusvastane, ning psüühiline side teoga puudub.