Õigusvastasus

Õigusvastasus (inglise keeles illegality) on süüteokoosseisus kirjeldatud teo ebaõigus, mis näitab, et teoga rikutakse õiguskorda. Õigusvastasuse põhimõtte järgi kehtib õiguskord isikute jaoks võrdselt.[1]

Õigusvastasuse olemus ja kujunemineRedigeeri

Objektiivse õigusvastasuse määratles 1867. aastal R. Ihering, öeldes, et teatud juhtudel ei pruugi selle toime pannud isik olla teos süüdi.[2]

Õigusvastasus on olemuslikult õigusnormi rikkumine, millel saab eristada formaalset ja materiaalset käsitlust.

  • Formaalne õigusvastasus on kindla õigusnormi rikkumine.
  • Materiaalne õigusvastasus hõlmab isiku õigushüve kahjustumist.[1]

Kahe mõiste erinevus seisneb asjaolus, et materiaalne käsitlus avab õigusrikkumise sisu üksikasjalikumalt, käsitledes õigusvastasust kui midagi rohkemat kui vaid normi enda rikkumist – materiaalne õigusvastasus aitab mõista tegeliku kahju teket.[1]

Õigusvastasust välistavad asjaoludRedigeeri

Õigusvastasuse välistab selle vastand õiguspärasus, mille alusel on tegu tegija jaoks lubatud.[3] Õigusvastasust välistavad asjaolud on hädakaitse, hädaseisund ja kohustuste kollisioon.[4]

HädakaitseRedigeeri

Hädakaitse alusel on isikul õigus kahjustada ründaja õigushüvet, kui ta tõrjub õigusvastast rünnet enda vastu.[4] Hädakaitse võimaldab kaitsta nii ennast kui õiguskorda tänu ründe lõpetamisele. Hädakaitse vastu ei ole lubatud kasutada hädakaitset.[1]

Hädakaitse hõlmab järgmisi põhielemente.

  • Hädakaitseseisund on seisund, mis tekib hetk enne rünnet. Rünne peab olema vahetu või vahetult eesseisev ning õigusvastane.[4]
  • Hädakaitsetegevus on ründaja vastu suunatud käitumine, mille eesmärk on lõpetada rünne.

Hädakaitse olukorras tuleks valida ründajat kõige vähem kahjustav vahend, juhul kui leidub samaväärseid vahendeid. See aga ei tähenda, et kaitsja peaks kasutama ründe lõpetamiseks ebakindlat kaitsevahendit, mis võiks teda suuremasse riskiolukorda panna.[5]

HädaseisundRedigeeri

Hädaseisund on olukord, kus on tekkinud vahetu oht enda või teise isiku õigustatud huvidele. Hädaseisundi korral on võimalik oht kõrvaldada, tekitades teisele õigustatud huvile kahju.[6]

Hädaseisundi teke on situatsioon, mil isik peab valima kahe hüve vahel ühe, mille ta päästab. Teine mittevalitud hüve saab sel juhul kahjustada. Hädaseisundivõime on olemas kõigil õigushüvedel, sealhulgas nii füüsilistel (näiteks kehaline puutumatus) kui ka vaimsetel.[7] Oluline on meeles pidada, et ühe õigushüve riivamine peab reaalselt aitama teist õigushüve päästa.[8]

Kohustuste kollisioonRedigeeri

Klassikaline kohustuste kollisioon tähendab tegevusetust. Sellises olukorras on isikul vähemalt kaks tegutsemiskohustust, aga täita on võimalik vaid üks. Isikult ei tohi nõuda võimatu tegutsemiskohustuse täide viimist, mistõttu on tegevusetus ühe tegutsemiskohustuse suhtes õigustatud.[9]

Eristada on võimalik kolme tüüpi kohustuste kollisioone:

  • tegutsemiskohustuste kollisioon;
  • tegutsemis- ja tegevusetuskohustuse kollisioon;
  • tegevusetuskohustuste kollisioon.

Isik peab kohustusi kaaluma ning päästma väärtuslikuma hüve. Selles olukorras on õigustatud loobuda vähem väärtusliku hüve päästmisest.[10]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 J. Sootak. Õigusvastasus. Süü. Tallinn: Juura 2003, lk 13–15.
  2. J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2010, lk 326.
  3. J. Sootak. Õigusvastasus. Süü. Tallinn: Juura 2003, lk 13–15.
  4. 4,0 4,1 4,2 Karistusseadustik. – Riigi Teataja, RT I, 21.05.2021, 9.
  5. J. Sootak. Õigusvastasus. Süü. Tallinn: Juura 2003, lk 53.
  6. J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2010, lk 384.
  7. J. Sootak. Õigusvastasus. Süü. Tallinn: Juura 2003, lk 68–71.
  8. RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus) 06.10.2016, 3-1-1-60-16, p 18.
  9. J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2010, lk 326.
  10. J. Sootak. Õigusvastasus. Süü. Tallinn: Juura 2003, lk 84–87.