Subjektiivne koosseis
Subjektiivne koosseis on süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused, mis iseloomustavad teo toimepanija sisemaailma ehk tema suhtumist toimepandud teosse. Teo subjektiivne külg näitab, kas ja kuidas on teo objektiivsed asjaolud seotud isiku sisemaailmaga ning seega talle subjektiivselt omistatavad. Näiteks tapmise ja surma ettevaatamatu põhjustamise eristamine on võimalik ainult teo subjektiivse külje põhjal.[1]
Süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused on tahtlus, ettevaatamatus, motiiv ja eesmärk. Kõik kuriteod eeldavad subjektiivsest küljest alati tahtlust ning ettevaatamatu kuriteo karistamine on võimalik ainult seaduses ettenähtud erandlikel juhtudel.[1]
Tahtlus muuda
Tahtlus on süüteokoosseisu teadlik ja tahteline realiseerimine.[2] Tahtlus on ka psüühiline side toimepanija ja tema teo vahel ning moodustab seega subjektiivse omistamise peamise aluse.[3] Tahtluse liigid moodustuvad intellektuaalse ja voluntatiivse elemendi omavahelise suhestatuse põhjal. Liikide sätestamisel on aluseks võetud käsitus tahtlusest kui koosseisupäraste asjaolude teadmisest ja tahtmisest.[1]
Ka kohtupraktika rõhutab, et tahtluse tuvastamiseks tuleb kontrollida, kas toimepanija teadis koosseisupäraste asjaolude esinemisest või tahtis nende esinemist.[1] Tahtluse eesmärk on toimepanija psüühiliste protsesside kirjeldamine. Jagunedes kaheks elemendiks, kujutab tahtluse mõiste endast ühtlasi teatud kontrollskeemi süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamiseks. Esmalt tuleb välja selgitada, kas ja mil määral oli toimepanija teadlik oma käitumise koosseisupärasusest. Järgmiseks tuleb kindlaks teha, milline oli tema suhtumine toimepandusse tahtelisest küljest. Tahtluse puudumine välistab süüteo subjektiivse külje ja isiku kriminaalvastutuse konkreetse kuriteo eest.[2]
Intellektuaalne element muuda
Intellektuaalne element on koosseisupäraste asjaolude teadmine.[1]
Tahtluse ese muuda
Tahtluse eseme all mõistetakse koosseisupärase teo asjaolusid, millele peab olema toimepanija tahtlus suunatud, et teda tahtliku delikti eest vastutusele võtta. Objektiivse koosseisu eeldusena kuuluvad tahtluse esemesse eelkõige teo karistatavust põhistavad koosseisutunnused, millega seadusandja kirjeldab teo subjekti, objekti, koosseisupärast tagajärge ning teomodaliteete ehk süüteo toimepanemise kohta, aega ja viisi iseloomustavaid tunnuseid.[1]
Teadmise intensiivsus muuda
Tahtluse intellektuaalne element võib varieeruda alates koosseisule vastavate asjaolude teadmisest kuni nende võimalikuks pidamiseni. Võimalikuks pidamine on intellektuaalse elemendi alammäär, mis tähistab piiri tahtluse ja kergemeelsuse vahel.[1]
Voluntatiivne element muuda
Kui teadmine märgib kujutlust kavandatavast käitumisest, siis tahtmisfaktor realiseerib selle kujutluse tegelikkuses. Tahteotsus tähistab seega psühholoogilist impulssi, käitumist taganttõukavat jõudu. Ka voluntatiivset elementi on võimalik intensiivsuse alusel astmestada. Kõige tugevamal kujul esineb voluntatiivne element kavatsuse mõistes („seab eesmärgiks“) ning kõige nõrgemal kujul kaudse tahtlusena („möönab“).[1]
Tahtluse liigid muuda
Tahtlus tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise aja seisuga ning see peab katma kõik eriosa koosseisu objektiivsed asjaolud. Tahtlus peegeldab isiku psüühilise suhtumise intensiivsust oma teosse ja selle tagajärge. Tahtlus jaguneb kolmeks: kavatsetus, otsene tahtlus ja kaudne tahtlus. Kõik kolm liiki on omavahel seotud võrdleva raskuse kaudu.[1]
Kavatsetus muuda
Kavatsetusega on tegemist siis, kui koosseisu asjaolude realiseerimine on isiku eesmärk ja ta on oma teo koosseisupärasusest teadlik või peab seda vähemalt võimalikuks. Isik on alati tegutsenud kavatsetult, kui tema käitumise eesmärk on koosseisupärase tagajärje põhjustamine. Kuna kavatsetust iseloomustab intensiivne tagajärje poole püüdlemine, siis on see tahtluse struktuuri seisukohalt määratletud üksnes voluntatiivse elemendi kaudu.[1]
Otsene tahtlus muuda
Otsese tahtluse puhul isik teab, et tema tegu realiseerib süüteokoosseisu ja tahab või vähemalt möönab seda.[4] Otsese tahtluse sisu moodustab isiku kindel teadmine oma käitumise tulemusena saabuvatest tagajärgedest.[1]
Kaudne tahtlus muuda
Kaudse tahtlusega on tegemist siis, kui isik peab võimalikuks ja möönab, et tema tegu realiseerib süüteokoosseisu. Tegemist on isiku sellise psüühilise suhtumisega teosse, kus tagajärje saabumine ei ole kindel, vaid ainult tõenäoline.[1]
Eksimus süüteokoosseisu asjaolus muuda
Eksimus süüteokoosseisu asjaolus on olukord, kus isiku ettekujutus faktilistest asjaoludest ei vasta tegelikkusele. Koosseisueksimuse reegeljuhtumil ei tea isik mõnda objektiivselt esinevat asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule. Koosseisueksimuse liigid on samasuseksimus, eksimus sihtobjektis ja eksimus põhjuslikus seoses.[1]
Samasuseksimus muuda
Samasus- ehk identiteedieksimus seisneb eksimuses rünnatava objekti omadustes või samasuses. Tegemist on olukorraga, kus toimepanija tahtlus on suunatud ühe objekti ründamisele, kuid eksimuse tõttu kahjustab ta teist objekti. Üldise arvamuse järgi ei ole eksimus objekti samasuses eksimus süüteokoosseisu asjaolus (KarS § 17 lõike 1 mõttes) ning sel juhul tahtlust ei välistata.[1]
Eksimus sihtobjektis muuda
Eksimus sihtobjektis on olukord, kus rünne ei taba objekti, mille või kelle vastu see tegelikult oli suunatud, ehk tegu on olukorraga, kus toimepanija tegu tabab sihikule võetud objekti asemel teist objekti. Erinevus samasuseksimusest seisneb selles, et kui viimasel juhul tabab toimepanija sihikule võetud objekti, siis sihtobjekti eksimuse korral ei saavuta ta oma eesmärki.[1]
Eksimus põhjuslikus seoses muuda
Eksimus põhjuslikus seoses tähendab, et teoga valla päästetud põhjusliku seose tegelik areng ei vasta sellele, mida isik endale ette kujutas. Isikule tagajärje omistamiseks piisab, kui ta nägi põhjusliku seose arengut ette üldjoontes ja tavalise mõistliku inimese elukogemuse tasandil.[1]
Viited muuda
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 J. Sootak, 2018. Karistusõigus üldosa. Tallinn: Juura, lk 231-270.
- ↑ 2,0 2,1 P. Pikamäe, 2003. Süüteokoosseis: subjektiivne koosseis. Tallinn: Juura, lk 7-11.
- ↑ J. Sootak, P. Pikamäe, 2015. Karistusseadustik : kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, lk 41.
- ↑ Karistusseadustik § 16 lg 3. Riigi Teataja.