Ava peamenüü
Ukraina Rahvavabariik
Українська Народна Республіка (ukraina)
19171921
Flag of Ukraine.svg Coat of Arms of UNR.svg
Ukraina Rahvavabariigi lipp Ukraina Rahvavabariigi vapp
Map of Ukraine for Paris Peace Conference.jpg
Pealinn Kiiev
Peamised keeled ukraina keel, jidiši keel, vene keel
Rahaühik karbovanets, grivna
Järgnev riik Ukraina NSV

Ukraina Rahvavabariik oli esimene Ukraina rahva demokraatlik riik aastatel 19171921.

Ukraina riigi väljakuulutamineRedigeeri

1917. aasta novembris, pärast Petrogradis toimunud bolševike poolt toime pandud Venemaa Ajutise Valitsuse kukutamist ja Oktoobrirevolutsiooni tulemusel Nõukogude Venemaa Rahvakomissaride Nõukogu võimuletulekut, kuulutasid Ukraina rahvuslased välja oma iseseisva Ukraina Rahvavabariigi (ukraina keeles Українська Народна Республіка), Ukraina Keskraada (7. november 191729. aprill 1918) juhtimisel, mille juhiks oli Mõhhailo Gruševskõi. Vaatamata Ukraina iseseisvuse väljakuulutamisele pidi URV siiski olema föderatsioonis Venemaaga.

 
Mõhhailo Gruševskõi

Nõukogude okupatsioonRedigeeri

17. detsembril Venemaa Nõukogude Vabariik küll tunnustas Ukraina Rahvavabariiki, kuid juba 25. detsembril kuulutas Harkivis kogunenud I Üleukrainaline Nõukogude Kongress Ukrainas välja nõukogude vabariigi. Ukraina idaosas algas ka relvastatud võitlus Keskraada ja Ukraina ning neid toetavate Venemaa bolševike jõudude vahel.

5. veebruaril 1918 hõivasid ukraina bolševike ja neid toetava Nõukogude Venemaa Punaarmee väed Kiievi ning kuu lõpuks jäi Ukraina Rahvavabariigi vägede kätte vaid ala Volõõnias, Žõtomõrist läänes. URV oli sunnitud abi otsima väljastpoolt. Reaalseteks liitlasteks osutusid selles olukorras ainult Keskriigid ja 12. veebruaril esitaski URV valitsus neile sõjalise abi palve.

  Pikemalt artiklis Nõukogude-Ukraina sõda (1917–1918)

Saksa okupatsioonRedigeeri

Kuna aga enamik Lääne-Ukrainat oli Esimese maailmasõja tulemusena okupeeritud sõjakuberner välimarssal Hermann von Eichhorni juhitud Saksamaa Keisririigi vägede poolt, siis ei omanud Ukraina RV valitsus kontrolli ka Ukraina territooriumi üle. Saksa okupatsioonivägede toetusel kukutati Ukraina RV Keskraada ja moodustati Ukrainas hetman Pavlo Skoropadski valitsus. Analoogne sõltuvus Saksamaa okupatsioonivägedest oli ka Valgevenes, kus Saksa vägede poolt hõivatud Minskis kuulutas Suure Valgevene Raada Ülevalgevenelise Kongressi Täitevkomitee 9. märtsil välja Valgevene Rahvavabariigi, kuid mis edaspidi sõltus täielikult Saksa okupatsioonivõimudest.

 
Rindejoon Brest-Litovski vaherahu sõlmimise ajal 1918. aastal
  Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Ukrainas (1914–1918)

Ukraina iseseisvumineRedigeeri

3. märtsil 1918 Brest-Litovskis Venemaa Nõukogude Vabariik ja Nelikliidu vahel sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu 6 punkti alusel kohustus Venemaa Nõukogude Vabariik "kohe sõlmima rahu Ukraina Rahvavabariigiga ja tunnustama Ukraina ja Nelikliidu riikide vahel sõlmitud rahulepingut". Samuti pidi Venemaa Nõukogude Vabariik puhastama Ukraina territooriumi "Vene vägedest ja vene Punakaardist". Täiendavalt kohustus Nõukogude Venemaal lõpetama igasuguse Ukraina Vabariigi valitsuse- ja riigiasutuste vastase agitatsiooni.

1918. aasta novembris, pärast Novembrirevolutsiooni Saksamaal ja vägede lahkumisel Ukrainast, alustasid Ukraina rahvuslaste väed Ukraina Rahvavabariigi Direktooriumi sõjaministri Sõmon Petljura juhtimisel Ukraina vabastamist.

Samuti ühines Ukrainaga ka enne sõda Austria-Ungari ühendkeisririigi koosseisus olnud ukrainlastega asustatud ja iseseisva riigi moodustanud Lääne-Ukraina Rahvavabariik Galiitsia piirkonnas.

Baltimaadest ja Valgevenest tagasitõmbuvate Saksa vägede kannul alustas läänesuunal 17. novembril liikumist Nõukogude Venemaa Punaarmee Läänearmee, millele olid antud aga juhised lahinguist sakslastega hoiduda, väed jõudsid taanduvate Saksa vägede kannul 10. detsembriks joonele DaugavpilsMinskSłuckŠatsõlka.

Ukraina Rahvavabariigil ei olnud tegelikku kontrolli oma territooriumi üle, sest territooriumil asusid ja osalesid sõjategevuses Saksa – Austria-Ungari, Briti – Prantsuse väed, Nõukogude Venemaa Punaarmee ja vene valgekaartlaste Anton Denikini Lõuna-Venemaa Relvajõud ning ka sageli vastavalt poliitilisele olukorrale liitlasi vahetavad algselt Ukraina Direktooriumi toetanud nn "rohelised", Nestor Mahno, Matvei Grigorjev, Ангел, Зеленый, Sokolovski, Tjutjunnik, Šepel.

Ukraina Rahvavabariigi valitsusRedigeeri

  Pikemalt artiklis Ukraina riigipeade loend

Ukraina Rahvavabariigi valitsuseks oli Ukraina Rahvavabariigi Direktoorium, mis asus alates 14. novembrist 1918 Bila Tserkvas, alates 14. detsembrist 1918 Kiievis, veebruarist 1919 Vinnõtsjas, juulist 1919 Kamjanets-Podilskõiis, detsembrist 1919 ja mais-juunis 1920 Kiievis.

Direktooriumi esimees:

Ministrite Nõukogu esimees:

Ukraina iseseisvussõjadRedigeeri

  Pikemalt artiklis Nõukogude-Ukraina sõda (1919–1921)
  Pikemalt artiklis Nõukogude-Poola sõda (1919–1920)
 
Punaarmee pealetungisuunad okupeeritud Ukraina- ja Valgevenemaalt Poolale, 1920

21. aprillil 1920 sõlmisid Ukraina Rahvavabariigi juht Simon Petljura ja Poola Vabariigi juht Józef Piłsudski koostööleppe, mille kohaselt Poola tunnistas Petljura-poolset Ukraina valitsust "pärast võitu bolševike üle" ning lubas sõjalist kaasabi võitluses Nõukogude Venemaaga, mille eest vastutasuks tunnustas Petljura Galiitsia liitmist Poolaga igaveseks.

25. aprillil alustasid Poola väed pealetungi Nõukogude Venemaa poolt hõivatud Ukrainale ja kiire edasiliikumise tulemusena vallutasid 26. aprillil Žõtomõri, Berditševi ja Korosteni; 28. aprillil Žmerinka; 29. aprillil Vinnõtsjaja, 30 aprillil Fastovi linna ja 6. mail 1920 Ukraina pealinna Kiievi. Nõukogude väed taandusid Dnepri jõe taha ja nõukogude Ukraina keskuseks jäi Harkivi linn.

26. mail 1920 alustasid nõukogude Edelarinde väed uut pealetungi Poola vägedele Valgevenes ja Ukrainas, milles olulist rolli etendas Semjon Budjonnõi juhitud 1. Ratsaarmee (Skviri läbimurre). 12. juunil vallutasid väed taas Kiievi, vasakul tiival vallutas Punaarmee 14. armee 8. juulil Vinnõtsja, Žmerinka ja Mogiljov-Podolski. Nõukogude Läänerinde ja Leedu väed aga hõivasid 11. juulil Minski ja 14. juulil Vilniuse. Juuli lõpuks hõivasid nõukogude väed kogu Valgevene ja viisid üle sõjategevuse Poola territooriumile.

Nõukogude-Poola sõja, mis toimus osaliselt ka Ukraina territooriumil, lõpetas Riia rahu, mis sõlmiti ühelt poolt Vene SFNV (ka Valgevene NSV nimel) ja Ukraina NSV ning teiselt poolt Poola Vabariigi vahel 18. märtsil 1921 Läti pealinnas Riias.

Tegevus eksiilisRedigeeri

Petljural õnnestus põgeneda Poolasse Tarnówi linna, kus ta jätkas Ukraina eksiilvalitsuse juhtimist. Kuna VSFNV nõudis Poolalt Petljura väljaandmist, korraldas Poola Petljura "kadumise", ning ta viidi salaja Varssavisse. VSFNV jätkas Petljura väljaandmise nõudmist, mispeale 1923. aastal Petljura lahkus Poolast ning l­õpuks asus elama Pariisi.

Pärast Petljura mõrva 1926. aastal jätkas tema tööd toona Poolas elanud Andri Livõtskõi. Juulis 1948 Augsburgis korraldati Ukraina RV eksiilvalitsus ümber, loodi Ukraina Rahvuslik Nõukogu (Українська Національна Рада). Livõtskõist sai nõukogu esimees ja Ukraina RV president eksiilis. Pärast Livõtskõi surma 17. jaanuaril 1954 valiti märtsis 1954 toimunud nõukogu kongressil presidendiks Stepan Võtvõtskõi. Pärast Võtvõtskõi surma 9. oktoobril 1965 valiti 1967. aasta kongressil presidendiks Livõtskõi poeg Mõkola.

Pärast Mõkola Livitskõi surma 8. detsembril 1989 sai presidendiks Mõkola Plavjuk. Pärast Ukraina taasiseseisvumist peeti 14.–15. märtsil 1992 nõukogu viimane, erakorraline kongress, kus võeti vastu otsus nõukogu tegevus lõpetada ja võim üle anda uuele Ukraina valitsusele. 22. augustil 1992 toimunud Ukraina Ülemraada eriistungil loobus Plavjuk presidendiametist ja andis oma võimu üle 1. detsembril 1991 Ukraina presidendiks valitud Leonid Kravtšukile, tunnistades riiki Ukraina RV õigusjärglasena.

Ukraina Rahvusnõukogu kongressidRedigeeri

  1. 16. juuli 1948, Augsburg
  2. 23.–27. juuni 1949, Leipheim (Baieri)
  3. märts 1954, München
  4. märts 1957, München
  5. november 1961, München
  6. 18.–22. märts 1967, München
  7. detsember 1972, London
  8. juuni 1979, München
  9. 14.–15. juuli 1979, Toronto
  10. 17.–19. juuni 1989, Bound Brook, New Jersey
  11. (erakorraline) 14.–15. märts 1992

Vaata kaRedigeeri