Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (ukraina keeles Українська Радянська Соціалістична Республіка, vene keeles Украинская Советская Социалистическая Республика), tuntud ka lühendite Ukraina NSV ja UNSV (УPCP) järgi, oli üks Nõukogude Liidu liiduvabariike. Ukraina NSV oli üks neljast riigist, kes asutasid 1922. aastal NSV Liidu, ning suuruse tõttu sai Ukraina üheks olulisemaks liiduvabariigiks Nõukogude Liidus.

Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik


ukraina keeles Українська Радянська Соціалістична Республіка
vene keeles Украинская Советская Социалистическая Республика
10. märts 1919 – 24. august 1991
Ukraina NSV lipp (1950-1991)
Ukraina NSV vapp (1949-1991)
Ukraina NSV 1989. aastal
Osa NSV Liidust
Kõrgeima riigivõimuorgani juhid Ukraina NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
Pealinn Harkiv (19191934)
Kiiev (19341991)
Pindala 603 700 km²
Rahvaarv 51 994 000 (1990)
Ajalugu ja sündmused
10.03.1919 Ukraina NSV väljakuulutamine
30.12.1922 Nõukogude Liiduga liitumine
24.08.1991 Ukraina iseseisvumine
Riigikeeled ukraina keel, vene keel
Rahaühik rubla
Deviis Пролетарі всіх країн, єднайтеся!
(Kõigi maade proletaarlased, ühinege!)
Hümn Ukraina NSV hümn
Ajavöönd Moskva ajavöönd
Eelnev Järgnev
Poola
Ukraina Rahvavabariik
Krimmi oblast
Rumeenia Kuningriik
Ukraina Vabariik

Ukraina NSV-s elas 1989. aastal üle 50 miljoni elaniku ning pindalalt oli see kolmandal kohal Nõukogude Liidus. Ukraina NSV oli esimene pikemalt püsiv riiklik moodustis, mis oli loodud ukraina rahvuse jaoks, kuigi tegelikult oli liiduvabariigi autonoomia väga piiratud: suurema osa Ukraina NSV ajaloo ajal domineeris seal venekeelne ja -meelne eliit.[1]

Ukraina NSV naabrid ja piirid muutusid ajaloo jooksul korduvalt, aga kõige pikema aja piirnes UNSV külma sõja jooksul Moldaavia NSV ja Rumeeniaga edelas ning Poola ja Tšehhoslovakkiaga läänes. Liidusiseselt olid Ukraina NSV naabriteks Valgevene NSV põhjas ja Vene NFSV idas. Lõunas piirnes liiduvabariik Musta merega. Ametlikud riigikeeled olid ukraina ja vene keel. Vabariigi pealinn asus esimesed 15 aastat Harkivis, seejärel Kiievis kuni Ukraina iseseisvumiseni, mis toimus 24. augustil 1991 pärast augustiputši.

Nimi Ukraina tuleb slaavi keelest ja tähendab piirimaad. Nime hakati tänapäeva Ukrainaga seostama Ukraina rahvuslikul ärkamisajal 19. sajandil ning muutus ukraina rahvust – ukrainlasi – omaette rahvana määratlevaks nimeks, kontrastiks tsaariaja vene eliidile, kes kasutas ukrainlastest rääkides nimetust "väikevenelased", et viidata nende seosele Venemaaga.[2]

Vastandades end tsaariaja režiimile ja kohati 1920. aastatel ukrainlastele toetudes, soodustasid bolševikud Nõukogude riigi tekkest peale rahvusliku nime Ukraina kasutust. Juba 1917. aastal Ukraina aladel väljakuulutatud Nõukogude riigi nimeks sai Ukraina Nõukogude Vabariik. 1919. aastal väljakuulutatud Ukraina Sotsialistlik Nõukogude Vabariik (lühendatult Ukraina SNV ja USNV, ukraina keeles Украї́нська Соціялістична Радянська Республіка ja УCPP)) jäi erinevalt oma eelkäijast püsima ja säilitas oma nime kuni 1937. aastani. 1936. aasta Nõukogude Liidu konstitutsiooni vastuvõtmise järel vahetati liiduvabariikide nimedes omavahel ära sõnad "sotsialistlik" ja "nõukogude" ning 30. jaanuarist 1937 sai Ukraina täisnimeks Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.

Ajalugu

muuda

Ukraina NSV kujunemine

muuda

1918. aasta märtsist kuni detsembrini oli Ukrainas Saksa keisririigi vägede okupatsioon. Venemaa kodusõja ajal moodustati Ukraina territooriumil rida Nõukogude Venemaast sõltuvaid Nõukogude Vabariike:

Nõukogude vabariigid Ukraina territooriumil kodusõja ajal
Ukraina Nõukogude Vabariigi juhtkond UNV rahvasekretariaadi keskused
Ametikoht Nimi Ametis Keskus
rahvasekretariaadi esimees Jevgenia Bogranovna Bosch 17. detsember 19174. märts 1918 Harkiv
armeejuhataja Mihhail Artemjevitš Muravjov 11. detsember 191714. veebruar 1918 Kiiev (al 30.01.1918)
rahvasekretariaadi esimees Nikolai Skrõpnik 4. märts18. aprill 1918 Jekaterinoslav (al 8.03.1918
Odessa Nõukogude vabariigi juhtkond Odessa NV keskus
täitevkomissar Pjotr Starostin 30. jaanuar17. veebruar 1918 Odessa
Täitevkomitee esimees Pjotr Starostin 18. veebruar13. märts
Vladimir Judovski 18. jaanuar13. märts 1918
Donetski-Krivoi-Rogi Nõukogude vabariigi juhtkond Donetski-Krivoi-Rogi NV keskused
Rahvakomissaride Nõukogu esimees Fjodor Sergejev 30. jaanuar18. märts 1918 Sudža
Ajutine Tööliste ja Talupoegade Valitsus
Rahvakomissaride Nõukogu esimees Georgi Pjatakov 23. november 1918 – 25. jaanuar 1919 Harkiv (al 01.1919)
Galiitsia Nõukogude Vabariigi juhtkond Galiitsia NV keskus
Revolutsioonikomitee esimees Vladimir Zatonski 8. juuli9. september 1920 Ternopil

Poola-Nõukogude sõja lõpetas märtsis 1921 sõlmitud Riia rahuleping, mille järel Zbrutši jõest läände jääv osa Ukrainast liideti Poolaga ning idapoolsest moodustati Nõukogude Liidu koosseisu kuuluv Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Ukraina rahvuslikud ideaalid kestsid maailmasõdadevahelisel ajal edasi ning isegi levis suurele segaasustusega alale idas ja lõunas, mis liideti Ukraina NSV-ga. Nõukogude võimu algusaastatel (kuni 1930. alguseni) elas Ukraina kultuur üle taassünni tänu bolševike kultuuripoliitikale, mis kandis nimetust korenizatsija ("kohalikustamine"). Neil aastail rakendati üle kogu vabariigi võimas ukrainastamisprogramm. Kiirelt arenev ukrainakeelne haridussüsteem tõstis järsult ukrainakeelse maaelanikkonna kirjaoskust. Samal ajal rändasid vastharitud ukrainlased linnadesse, mis ukrainastusid kiirelt nii rahvusliku koosseisu kui ka hariduse poolest. Samamoodi laienesid ukrainakeelne kirjastustegevus ning Ukraina kultuurielu tervikuna.

"Kohalikustamise" raames soodustati ukraina keele kasutamist töökohtadel ja riigiasjus ning kohaliku tööjõu värbamist. Ehkki partei- ja valitsusaparaat oli algselt peamiselt venekeelne, moodustasid etnilised ukrainlased Ukraina kommunistliku partei liikmeskonnast enam kui poole. Nende arv kasvas, kui kommunistliku parteiga liideti borotbistid, varem Ukraina sõltumatuse eest seisnud rahvuslik mittebolševistlik kommunistlik partei.

Vaatamata kogu Nõukogude Liidus toimunud usuvastasele kampaaniale loodi Ukrainas rahvuslik õigeusu kirik nimega Ukraina Autokefaalne Õigeusu Kirik. Algselt nägi bolševistlik valitsus rahvuslikus kirikus tööriista Vene õigeusu kiriku allasurumiseks, millesse režiim alati kahtlustavalt suhtus, kuna kirik oli olnud revolutsioonieelse Vene tsaaririigi üks ideoloogiline alustala ja suhtus uude valitsusse vaenulikult. Seepärast tolereeris valitsus Ukraina uut kirikut mõnda aega ning see omandas Ukraina talurahva seas arvukalt järgijaid.

 
1934. aasta foto DnieproGESi hüdroelektrijaamast, Nõukogude industrialiseerimise ühest suurprojektist Ukrainas

Nõukogude majanduspoliitika muutust kiire industrialiseerimise suunas tähistas Jossif Stalini esimene viisaastak. Industrialiseerimine tõi traditsiooniliselt põllumajanduslikus Ukrainas kaasa järsu majandusliku ja ühiskondliku murrangu. Esimestel viisaastakutel Ukraina tööstustoodang neljakordistus, vabariigi tööstuses toimus rekordiline areng, Maaelanikkonna massiline sisseränne tööstuskeskustesse kergitas linnaelanikkonna osakaalu rahvastikus 19%-lt 34%-le.

Holodomor

muuda
  Pikemalt artiklis Holodomor

Samas olid tööstuse eelisarendamisel rasked tagajärjed talurahvale, mis oli ukraina rahva demograafiline selgroog. Et rahuldada riigi kasvanud vajadusi toiduvarude järele ja rahastada industrialiseerimist, alustas Stalin Nõukogude Liidu põllumajanduse kollektiviseerimist. See mõjutas ulatuslikult Ukrainat, "Nõukogude Liidu viljaaita". 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul liitis riik talupoegade maad ja loomad ühismajanditesse. 1929. aastast rakendati jõupoliitikat, kasutades maade ja varade konfiskeerimiseks vajaduse korral sõjaväge ja NKVD.

Paljud hakkasid kollektiviseerimisele vastu, talurahvas osutas võimudele meeleheitlikku vastupanu. Mitmedki pigem tapsid oma karja, kuid ei andnud seda ära ühismajandeisse. Jõukamad talupojad tembeldati "kulakuteks", tagurlikeks riigi vaenlasteks. Kümned tuhanded hukati ning umbes 100 000 perekonda küüditati Siberisse ja Kasahstani.

Sunniviisilisel kollektiviseerimisel oli hävitav mõju põllumajanduse tootlikkusele. Sellele vaatamata tõstis Nõukogude valitsus Ukraina viljavarumisnorme 1932. aastal 44%, tagades sellega, et normi ei suudetud täita. Nõukogude seaduste kohaselt ei saanud ühismajandi liikmed viljateragi, kuni nad ei täitnud varumisnorme. Sageli nõudsid võimud ühismajandeilt nii kõrgeid makse, et nälg muutus üleüldiseks.

Stalini korraldatud näljahädas surnud ja karistussalkade tapetud ukrainlaste täpne arv on tänini teadmata. KGB arhiivide ja Vene ajaloolaste viimase aja uurimuste andmeil oli neid vähemalt seitse miljonit. Ukraina ajaloolased hindavad hukkunute arvuks üheksa miljonit või enam. 25% Ukraina elanikkonnast suri näljahädas, mida tuntakse nimetusega "holodomor" ja mida on hüütud ka "Ukraina holokaustiks".

Nõukogude Liit varjas seda genotsiidi ning veel 1980. aastail tunnistas vaid, et kulakute sabotaaži ja halva ilma tõttu esines mõningaid raskusi. Tänapäeval on holodomori lõpuks tunnistatud. Väljaspool Nõukogude Liitu on seda näljahäda peetud välditavaks, tahtlikuks genotsiidiks.

Industrialiseerimise ja kollektiviseerimisega kaasnes ka ulatuslik kampaania "natsionalistlike kõrvalekallete" vastu, mis Ukrainas tähendas rünnakut rahvusliku poliitilise ja kultuurilise eliidi vastu. Esimene puhastuslaine 1929. ja 1934. aasta vahel oli suunatud partei revolutsionääridest põlvkonna pihta, kelle seas Ukrainas oli palju ukrainastamise pooldajaid. Järgmise poliitilise puhastuse laine 1936.–1938. aastal likvideeris suure osa uuest poliitilisest põlvkonnast, mis oli asendanud esimese, vähendades Ukraina kommunistliku partei liikmeskonda lõpptulemusena poole võrra. Ukraina poliitiline juhtkond asendati suuresti Venemaalt saadetud kaadritega, keda Stalini puhastuste ajal roteeriti. 1931. aastal lõpetati ukrainastamispoliitika, see asendus ulatusliku venestamisega; järgnenud aastakümne vältel hukati või vangistati umbes neli viiendikku Ukraina kultuurieliidist, intellektuaalidest, kirjanikest, kunstnikest ja vaimulikest.[3] Ukraina Autokefaalse Õigeusu Kiriku vaimulike ja juhtkonna massiline arreteerimine lõppes kiriku likvideerimisega 1930. aastal.

Ukraina NSV oli ÜRO asutajaliige (1945) ja kuulus 19481949 ÜRO Julgeolekunõukogusse. Ta võttis 1946 osa Pariisi rahukonverentsi tööst.

Pärast Nõukogude Liidu laialisaatmist (liidulepingu tühistamist) 1991. aasta detsembris on Ukraina taas iseseisev riik (Ukraina).

Haldus

muuda

Ukraina NSV territooriumi kujunemine

muuda

Ukraina NSV koosseisu kuulus 19241940 Moldaavia ANSV.

Kultuur

muuda

1930. aastatest peale oli Nõukogude võimu ajal ukraina keel marginaliseeritud ja vene keel oli peamine asjaajamise, kaubanduse ja hariduse keel. Ukraina keele prestiiž kannatas seetõttu ning ka etnilised ukrainlased eelistasid kohati koolis õpetatud vene keelt rääkida, mis aitas kaasa ukrainlaste assimilatsioonile. Paljud venelased pidasid ukraina keelt vene keele talupojamurdeks ja ukraina keele edendamine ja propageerimine on jätkuvalt probleemiks ka Nõukogude-järgses Ukrainas.[1]

Majandus

muuda

Ukraina NSV majandus oli ülesehitatud marksistlikul põhimõttel. Rakendati kommunistliku plaanimajandust, kus eraomand puudus ja suur osa majandusest, sealhulgas kaupade hinnad ja tootmiseesmärgid, oli riigi poolt määratud. Tehased ja talud kuulusid riigile või moodustasid kolhoosi, mis sisuliselt tähendas samuti, et talu püsis riigi kontrolli all. Tööstust arenes riikliku plaani järgi ja investeeringud tulid vaid riigi poolt.[1]

Rahvastik

muuda

1989. aasta rahvaloenduse andmetel elas Ukrainas 51,4 miljonit inimest. Neist 73% ehk 37,4 miljonit moodustasid etnilised ukrainlased, ülejäänud 14 miljonist 11 miljonit moodustasid etnilised venelased. Ajalooliselt oli oluline erinevus etnilises koosseisus linnade ja maapiirkondade vahel, näiteks 1897. aastal moodustasid ukrainlased vaid 30 protsenti Ukraina linnaelanikest. Nõukogude ajal asusid ukrainlased elama linna ning ukrainlaste osatähtsus linnaelanike arvus aina kasvas, jõudes 1989. aastal 65 protsendini. Lisaks olid paljud ukrainlased ka oma liiduvabariigist väljapoole kolinud ning 1989. aastaks elas väljaspool Ukraina NSV piire 1,7 miljonit värskelt ümberasunud ukrainlast ja 7,6 miljonit ukrainlast, (kui arvestada ka varasemaid ümberasujaid,) enamus neist vennasliiduvabariikides.[4]

Enamus Ukraina rahvusvähemustest on koondunud kindlatesse regioonidesse. Etnilised venelased elasid enamasti linnastunud tööstuspiirkondades Ida-Ukrainas. Etnilised juudid ja valgevenelased elasid samuti peamiselt suuremates linnades. Tatarlased elasid enamasti Krimmi linnades. Moldaavlased elasid Moldaavia piiri lähedal, samuti elasid rumeenlased Põhja-Bukoviinas (Tšernivtsi oblastis) Rumeenia piiri kõrval. Poolakate eluala oli hajutatud üle Volõõnia ja Ida-Galiitsia, bulgaarlaste eluala Budžakis; ungarlaste asupaigaks oli Taga-Karpaatia ja kreeklased elasid Musta mere rannikul Odessa ja Mariupoli läheduses.[4]

Rahvuslik koosseis Ukrainas 1989[4]
Rahvus Arvukus, in Osatähtsus, %
Ukrainlased 37 419 000 72,7
Venelased 11 356 000 22,1
Juudid 486 000 0,9
Valgevenelased 440 000 0,8
Moldaavlased 324 000 0,6
Poolakad 234 000 0,5
Bulgaarlased 219 000 0,4
Ungarlased 163 000 0,3
Rumeenlased 135 000 0,2
Tatarlased/

krimmitatarlased

134 000 0,2
Kreeklased 99 000 0,2
Armeenlased 54 000 0,1
Romad 48 000 0,1
Sakslased 38 000 0,1
Aserid 37 000 0,1
Gagauusid 32 000 0,1
Ülejäänud 234 000 0,5

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 1,2 Paul Kubicek (2008). The History of Ukraine. Westport: Greenwood Press. Lk 98-140.
  2. Orest Subtelny (2000). Ukraine: A History. Toronto: University of Toronto Press. Lk 3-286.
  3. Encyclopædia Britannica, Ukraine article, page 51.
  4. 4,0 4,1 4,2 Paul Robert Magocsi (1996). A History of Ukraine. Toronto: University of Toronto Press.