Rumeenia Sotsialistlik Vabariik

Rumeenia Sotsialistlik Vabariik (rumeenia keeles Republica Socialistă România, RSR; 1947–1965 Rumeenia Rahvavabariik, Republica Populară Romînă, RPR) oli aastatel 1947–1989 eksisteerinud marksist-leninistlik üheparteiline kommunistlik riik. Rumeenia SV kuulus nii idablokki kui Varssavi Lepingu Organisatsiooni riikide hulka, riigi põhiseadustesse oli sisse kirjutatud, et Rumeeniat juhib kommunistlik partei. Riik piirnes idas Musta merega, põhjas ja idas Nõukogude Liiduga (Ukraina ja Moldaavia NSV-dega), läänes Ungari ja Jugoslaaviaga ning lõunas Bulgaariaga.

Rumeenia Rahvavabariik
(1947–1965)


Rumeenia Sotsialistlik Vabariik
(1965–1989)


Republica Populară Romînă
Republica Socialistă România
1947–1989[1][2][3]
Romania 1956-1990.svg
Valitsusvorm Unitaarne marksist-leninistlik üheparteiline sotsialistlik totalitaarne vabariik
Kommunistliku Partei peasekretär Gheorghe Gheorghiu-Dej (1947–1965)
Nicolae Ceaușescu (1965–1989)
Riigipea Constantin Ion Parhon (esimene, 1947–1952)
Nicolae Ceaușescu (viimane, 1967–1989)
Pealinn Bukarest
Riigikeeled Rumeenia
Rahaühik Rumeenia leu
Deviis "Proletari din toate țările, uniți-vă!"
("Kõigi maade proletaarlased, ühinege!")
Hümn "Zdrobite cătușe"
(1948–1953)

"Te slăvim, Românie"
(1953–1975)

"E scris pe tricolor Unire"
(1975–1977)

"Trei culori"
(1977–1989)
Rahvusvaheline
suunakood
+40
Eelnev Järgnev
Rumeenia Rumeenia Kuningriik  Rumeenia

Pärast teist maailmasõda okupeeris teljeriikide pool sõdinud Rumeenia Kuningriigi liitlasvägede poolt Nõukogude Liit. 6. märtsil 1945, pärast kommunistide meeleavaldusi ning Liitlaste Komisjoni Nõukogude Liidu esindaja survet, astus ametisse Nõukogue-meelne valitsus, millesse kuulusid ka varem keelatud olnud Rumeenia Töölispartei liikmed. Järk-järgult vahetati sõjaeelsed riigijuhid Töölispartei liikmete ja kommunistide liitlaste vastu välja. Detsembris 1947 sunniti kuningas Mihai I troonist loobuma ning välja kuulutati Rumeenia Rahvavabariik.

Esimestel aastatel andsid riigi niigi sõjajärgselt nõrgale majandusele löögi n-ö SovRomid ehk maksusoodustustega Rumeenia-Nõukogude ettevõtted, mille kaudu NSVL võttis kontrolli Rumeenia peamiste sissetulekuallikate üle.[4] Lisaks tuli Rumeenia RV-l NSVL-ile reparatsioone maksta. Viiekümnendatel sai Rumeenia valitsus riigi valitsemiseks rohkem autonoomiat ning 1958. aastal lahkusid riigist Nõukogude väed.[5] Kuni seitsmekümnendateni Rumeenia majandus kasvas, lisaks paranes olukord tervishoiu, hariduse, linnastumise ja naisõiguste valdkondades.

Kuue- ja seitsmekümnendatel võttis riigi enda kontrolli alla Nicolae Ceaușescu, kes tegi endast Kommunistliku Partei peasekretäri (1965), Riiginõukogu esimehe (1967) ja esimese presidendi (1974). Kuna Ceaușescu mõistis hukka 1968. aasta VLO sissetungi Tšehhoslovakkiasse ning lõdvendas lühidalt repressioone elanikkonnale, oli ta nii siseriiklikult kui Läänes võrdlemisi heas valguses. Kui välisabile toetuv majanduskasv pidurduma hakkas, tuli riigis kasutusele võtta kasinuspoliitika ning pärast seda karmistada poliitilisi repressioone. Ceaușescu totalitaristlik valitsus kukutati vägivaldsel moel detsembris 1989.[6][7][8]

Rumeenia kommunistliku režiimi ajal hukati arvukalt dissidente ning paljud neist surid vangistuses. Eriti verine oli olukord viiekümnendate stalinismi ajal. Kuigi ametlikult määrati aastatel 1945–1964 surma vaid 137 inimest, hukkus sel ajal vangistuses olles kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi.[9][10][11][12] Teisitimõtlejaid kiusati taga poliitilistel, majanduslikel jm põhjustel.

1965. aasta põhiseadus jäi kehtima ka pärast riigi lagunemist ning seda muudeti, et riik demokraatia poole suunata. Praegune põhiseadus võeti vastu referendumil 8. detsembril 1991 ning sellega kaotati täielikult sotsialistlik süsteem, riik tehti poolpresidentaalseks.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Robert Elgie, Springer, Nov 28, 2017, Political Leadership: A Pragmatic Institutionalist Approach, p. 218
  2. Editura Cronos, 1990, Romania Directory, p. 8
  3. DECRET-LEGE nr. 2 din 27 decembrie 1989 (in Romanian)
  4. Zwass, A. From Failed Communism to Underdeveloped Capitalism: Transformation of Eastern Europe, the Post-Soviet Union, and China. M.E. Sharpe, 1995
  5. "Final report". www.ucis.pitt.edu. detsember 1989. 
  6. Horga, Ioan; Stoica, Alina (2012). "Totalitarianism in Europe. Case Study: Romania between Left-Wing and Right-Wing Dictatorships (1938-1989)". SSRN 2226915. 
  7. Thompson, M.R. (2010). "Totalitarian and Post-Totalitarian Regimes in Transitions and Non-Transitions from Communism". Totalitarian Movements and Political Religions 3: 79–106. doi:10.1080/714005469. 
  8. Dîrdală, Lucian-Dumitru (2011). "The End of the Ceauşescu Regime – A Theoretical Convergence". Vaadatud 21. mai 2019. 
  9. Balázs Szalontai, The Dynamics of Repression: The Global Impact of the Stalinist Model, 1944–1953. Russian History/Histoire Russe Vol. 29, Issue 2–4 (2003), pp. 415–442.
  10. Tony Judt, Postwar: A History of Europe Since 1945, Penguin Press, 2005. ISBN 1-59420-065-3. "In addition to well over a million in detainees in prison, labor camps, and slave labor on the Danube-Black Sea Canal, of whom tens of thousands died and whose numbers don't include those deported to the Soviet Union, Romania was remarkable for the severity of its prison conditions".
  11. Cioroianu, Adrian (2005). Pe umerii lui Marx. O introducere în istoria comunismului românesc. Bucharest: Editura Curtea Veche. ISBN 978-973-669-175-1.  . During debates over the overall number of victims of the Communist government between 1947 and 1964, Corneliu Coposu spoke of 282,000 arrests and 190,000 deaths in custody.
  12. Anne Applebaum, Gulag: A History, Doubleday, April, 2003. ISBN 0-7679-0056-1. The author gives an estimate of 200,000 dead at the Danube-Black Sea Canal alone.

VälislingidRedigeeri