Krimmi poolsaar

poolsaar kaguosas Musta mere põhjarannikul

Krimmi poolsaar (ukraina keeles Кримський півострів, Venemaa Keisririigi perioodil tuntud kui Tauria kubermang; kreeka keeles Ταυρική Taurikē) on poolsaar Euroopa kaguosas Musta mere põhjarannikul. Poolsaarel asub de iure Ukraina koosseisu kuuluva Krimmi Autonoomse Vabariigi põhiosa ja eraldiseisev Sevastopoli linn. Alates 18. märtsist 2014 peab Venemaa neid oma territooriumi osadeks ja nad on de facto Venemaa Föderatsiooni subjektid (vt 2014. aasta Krimmi kriis). Arabati sääre põhjaosa jääb Ukraina Hersoni oblastisse.

Vaade Kertši sadamale Krimmi poolsaarel
Krimmi poolsaar
Põhja-Krimmi kanal kuivab alates 26. aprillist 2014
Krimmi poolsaare satelliidipilt

Pindala 26 200 km², elanikke 2,4 miljonit (2001).[1]

Krimmi lõunarannik on tuntud kuurortpiirkond. Suuremad linnad on Sevastopol, Simferopol, Kertš, Jevpatorija, Jalta, Feodossija, Džankoi, Alušta, Bahtšisarai, Sakõ, Armjansk ja Sudak.

AjaluguRedigeeri

Krimmis oli asustus juba paleoliitikumis. Varaseimad asukad olid mägedes elanud taurid, kelle järgi on poolsaart nimetatud ka Tauriaks. Madalamate stepialade esimesed asukad olid kimmerlased ja sküüdid. Kreeka kolonistid asutasid praeguse Kertši kohale 7. sajandil eKr Pantikapaioni linna. 6.-5. sajandil eKr lisandus kreeka kolooniaid veelgi, need ühinesid peagi Bosporose riigiks. 1. sajandist eKr kuni 3. sajandini kuulus Krimmi idaosa ja lõunarannik Roomale, seejärel tungisid sinna goodid ja hunnid. 6. sajandil haaras ülemvõimu Bütsants, kelle peamine tugiala oli Hersonesos, aga ka Kertš ja Sudak.

1239. aastal tungisid Stepi-Krimmi mongolid ning maa ühendati Kuldhordiga, kuni 1443. aastal tekkis iseseisev Krimmi khaaniriik. 1475. aastal vallutas Krimmi poolsaare kolmesajaks aastaks Osmanite riik. Aastast 1475 oli Krimmi khaaniriik vasallisõltuvuses Osmanite riigist. Aja jooksul (1502) allutas Krimmi khaan ka Kuldhordi viimased jäänused, Suurhordi alad keskusega Sarais.

1774. aastal läks Krimm Vene-Türgi sõja lõpetanud Küçük Kaynarci rahulepingu alusel Venemaa keisririigile. 1802. aastal moodustati Tauria kubermang ning sajandi jooksul asendus põlisasukatest krimmitatarlastest rahvastik põhiliselt venelastega.

Aastatel 18531856 toimunud Krimmi sõjas, mille ajendiks olid kristlaste õigused toona Osmanite riigile kuulunud Pühal maal, toetas Prantsusmaa katoliiklasi, Venemaa keisririik õigeusklikke. Suurem osa sõja relvakonfliktidest kulges Mustal merel ja Krimmi poolsaarel, kuid väiksemad kampaaniad toimusid ka Läänemerel (Briti laevastiku blokaad), Anatoolias, Kaukaasias, Valgel merel ja Vaiksel ookeanil. 1853. aastal alustasid Venemaa ja Türgi sõda Venemaa rolli pärast õigeusklike eestkostjana ning Venemaa purustas Sinopes Türgi laevastiku. Aastal 1854 astusid sõtta Prantsuse teine keisririik ja Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik, püüdes peatada Venemaa keisririigi pealetungi. Vene kindluslinn Sevastopol pidas piiramisele vastu enam kui aasta. Pärast Sevastopoli langemist algasid rahuläbirääkimised ning rahu sõlmiti 1856. aasta märtsis Pariisis.

18. oktoobril 1921 loodi Autonoomne Krimmi Sotsialistlik Nõukogude Vabariik Venemaa SFNV koosseisus (1929. aastast Krimmi Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Vene NFSV koosseisus). Krimmitatarlased said autonoomia ning krimmitatari keel sai Krimmis vene keele kõrval ametliku staatuse.

  Pikemalt artiklis Krimmitatarlaste küüditamine

Teise maailmasõja ajal aastatel 19411944 oli Krimm okupeeritud Kolmanda Riigi ja Rumeenia vägede poolt. Pärast okupatsiooni lõppemist küüditati krimmitatarlased 18. mail (peamiselt Stalini algatusel) Usbeki NSV kõrbealadele ja mujale, 26. juunil küüditati Krimmist ka armeenlased, bulgaarlased ja kreeklased. 1945. aastal tühistati krimmitatarlaste autonoomia, Krimmi ANSV-st sai Krimmi oblast. 1948. aastal eraldati Sevastopol Krimmi oblastist, Sevastopolist sai Vene NFSV keskalluvusega linn.

19. veebruaril 1954 anti Krimmi oblast NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega, mille kinnitas 26. märtsil NSV Liidu Ülemnõukogu, üle Ukraina NSV-le. Koos Krimmi oblastiga sai Ukraina NSV faktiliselt ka Sevastopoli linna, mis juriidiliselt siiski kinnitamist pole leidnud. Sevastopol on olnud ajalooliselt Venemaa sõjamerelaevastiku Musta mere laevastiku peabaas.

1974. aastal anti krimmitatarlastele õigus naasta Krimmi. 1978. aastal võeti vastu Ukraina NSV uus põhiseadus, mille kohaselt Sevastopolist sai Ukraina NSV keskalluvusega linn. 1989. aastal algas krimmitatarlaste massiline naasmine Krimmi.

12. veebruaril 1991 taastati Krimmi ANSV. 4. septembril 1991 võttis Krimmi ANSV Ülemnõukogu vastu Vabariigi suveräänsusdeklaratsiooni. 5. mail 1992 võeti vastu dokument Krimmi Vabariigi riiklikust iseseisvusest. Järgmisel päeval võttis Krimmi Vabariigi Ülemnõukogu vastu iseseisva Krimmi Vabariigi põhiseaduse. 30. juunil 1992 kirjutati alla seadusele, mis reguleerib Ukraina riigivõimu ja Krimmi Vabariigi võimuorganite volitusi. 4. veebruaril 1994 valiti vabariigi presidendiks Juri Meškov. 20. mail 1994 võeti vastu seadus Krimmi Vabariigi riikluse põhiseaduslike aluste taastamisest.

17. märtsil 1995 tühistati Krimmi Vabariigi põhiseadus ja mõned seadused. 4. aprillil 1996 töötati välja uus põhiseadus, mis võeti vastu 21. oktoobril 1998. Põhiseaduse kinnitas Ukraina Ülemraada 23. detsembril 1998 ning see jõustus 11. jaanuaril 1999.

2014. aasta veebruari lõpust, kui Kiievis moodustati Ukraina ajutine valitsus, ei allunud Krimmi Vabariik Kiievi keskvõimule. Krimmi Vabariigi Ülemnõukogu määras 16. märtsile referendumi vabariigi saatuse üle.[2]

11. märtsil 2014 võttis Krimmi Vabariigi Ülemnõukogu vastu iseseisvusdeklaratsiooni. 16. märtsil 2014 toimus Krimmi Vabariigis ebaseaduslik referendum, kus väidetavalt 96,77% hääletanuist hääletas Venemaaga liitumise poolt. Päev hiljem kuulutas Krimm end iseseisvaks riigiks ning Krimmi Vabariigi Ülemnõukogu nimetati ümber Krimmi Riiginõukoguks.[3]

2014. aasta kriisRedigeeri

  Pikemalt artiklis 2014. aasta Krimmi kriis

26. veebruaril andis Venemaa president Vladimir Putin Venemaa Föderatsiooni lääne- ja kesksõjaväeringkondadele korralduse kontrollida lahinguvalmidust. 27. veebruari varahommikul tungisid Venemaa Föderatsiooni eraldusmärkideta rünnakrühmlased Krimmi ning asusid hõivama Krimmi Vabariigi ja Ukraina valitsusasutusi. Hõivatud hoonetel heisati Venemaa lipud.

28. veebruaril 2014 registreerisid 16 Venemaa Riigiduuma saadikut seaduseelnõu Krimmi Vabariigi annekteerimiseks Venemaa Föderatsiooni subjektina.

2. märtsi pärastlõunaks konstateeris USA välisteenistus, et kogu Krimmi strateegiliselt olulised objektid on Venemaa Föderatsiooni armee kontrolli all. 2. märtsi õhtuks oli Krimmi viidud umbes 15 000 Venemaa sõdurit, kes olid hõivanud kõik lennuväljad ja sadamad, blokeerinud teed ning Ukraina piirivalve- ja sõjaväeüksused nende baasides. Ukraina ametiisikuid ja sõjaväelasi sunniti oma riiki reetma ning vanduma ustavust Venemaa-meelsetele jõududele. Ukraina sõjaväe vastupanu oli kõrgema käsu kohaselt passiivne, hoiduti tulevahetusest sissetungijatega ega reageeritud provokatsioonidele. Ajutine valitsus Kiievis kuulutas 2. märtsi hommikul Ukrainas välja üldmobilisatsiooni, kuid ei käskinud asuda sissetungijaid tõrjuma relvadega. Puhkes igakülgne propagandasõda. EL-i ja NATO juhid kutsusid Putinit ja Venemaad korrale ning ähvardasid tõsiste tagajärgedega (rahvusvaheline boikott ja G-8 liikme staatuse külmutamine).

18. märtsil kirjutati Kremlis alla Krimmi ja Sevastopoli liitumislepingutele Venemaaga. Riigiduuma ja Föderatsiooninõukogu kiitsid lepingud heaks vastavalt 20. ja 21. märtsil.

RahvastikRedigeeri

Krimmi elanikkonna rahvuslik
kuuluvus 18.–21. sajandil
 
██ poolakad
██ bulgaarlased
██ sakslased
██ juudid
██ ukrainlased
██ venelased
██ mustlased
██ türklased
██ armeenlased
██ kreeklased
██ türklased
██ teised rahvused

1. märtsi seisuga 2013 oli Krimmis 2,35 miljonit elanikku, kellest pisut üle kahe kolmandiku (1,6 mln) elab linnades ning 32% maa-asulates.

Suuremad linnad on Sevastopol (386 tuhat el.), Simferopol (337 tuhat), Kertš (145 tuhat), Jevpatorija (107 tuhat), Jalta (78 tuhat), Feodossija (70 tuhat), Džankoi (36,2 tuhat), Krasnoperekopsk (30,2 tuhat), Alušta (28,6 tuhat), Bahtšisarai (26,4 tuhat), Sakõ (23,7 tuhat), Armjansk (22,5 tuhat), Bilogirsk (18,2 tuhat) ja Sudak (15,4 tuhat).

KeeledRedigeeri

Riigikeeleks on ukraina keel, kuid ametlikeks keelteks on ka enim kasutatav vene keel ning krimmitatari keel. Asjaajamine toimub üldiselt vene keeles.

81,3% Krimmi elanike emakeel on vene keel, 9,4% emakeel on krimmitatari keel ja 6,4% emakeel on ukraina keel.[4]


ViitedRedigeeri

  1. Ukraina rahvaloenduste andmebaas
  2. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega 1Y9tx on ilma tekstita.
  3. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega jkZGx on ilma tekstita.
  4. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega aQ0Dn on ilma tekstita.