Minsk
|
See artikkel räägib Valgevene pealinnast; sama nime on kandnud Poola linn Mińsk Mazowiecki |
See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2010) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Minsk (valgevene Мінск, taraškievica nimekuju Менск Miensk) on Valgevene pealinn.
| Minsk | |||||
|---|---|---|---|---|---|
|
| |||||
| |||||
.png) | |||||
|
| |||||
| Pindala |
410 km²  | ||||
| Elanikke |
1 995 471 (1.01.2023)[1] | ||||
|
| |||||
| Koordinaadid | 53° 54′ N, 27° 34′ E | ||||
  | |||||
Esmamainitud kroonikas 1067. aastal, 1499. aastal anti linnale Magdeburgi linnaõigused, 1566. aastal sai linn vojevoodkonna keskuseks. 1793. aastal liideti Minsk Venemaa Keisririigiga.
Minskis asub SRÜ peakorter.
Nimi muuda
Linna ametlik nimi on nii valgevene kui ka vene keeles Minsk. Nii valgevene-eesti transkriptsioonis kui ka vene-eesti transkriptsioonis on linna nimekuju Minsk. Ajalooline nimi on Менск (Miensk, transkriptsioonis Mensk). Venepärane Minsk võeti kasutusele 29. juulil 1939 valgevenelaste venestamisele suunatud valgevene keele reformi (1933) tulemusena. Valgevene klassikalises kirjakeeles (taraškievica) kasutatakse ainult ajaloolist nimekuju Miensk.
Elanikkond muuda
17. sajandi lõpul elas Minskis umbes 6000 inimest, 19. sajandi keskel 31 000 elanikku. 1909 oli linna elanikest 43,3% juudid, 34,8% venelased, 11,4% poolakad ja 8,2% valgevenelased. 1940. aastal oli linnas elanikke juba umbes 300 000, kuid pärast Teist maailmasõda ja saksa okupatsiooni ning Saksa julgeolekupolitsei Einsatzgruppe B poolt rassipoliitika elluviimise käigus juutide ja okupeeritud linna elanike suhtes toime pandud inimsusvastaseid kuritegusid vähenes elanike arv 50 000 elanikuni. 2017. aastal oli Minskis 1 974 800 elanikku.
2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli Minski elanikkonnast valgevenelasi 85,77%, venelasi 10,84%, ukrainlasi 1,61%, poolakaid 0,79% ja juute 0,31%. Valdavaks suhtluskeeleks on Minskis vene keel.
Ajalugu muuda
Venemaa Keisririigis oli Minsk Minski kubermangu kubermangulinn. Esimeses maailmasõjas vallutati Minsk ja Valgevene Saksamaa keisririigi vägede poolt 1918. aastal ning sellele järgnenud endise Venemaa Keisririigi territooriumil alanud rahvaste iseseisvuspüüdluste käigus moodustati 25. märtsil 1918 Valgevene Rahvavabariik, mille pealinn oli algselt Minskis. Pärast Nõukogude invasiooni ning Valgevenemaa vallutamist moodustati Valgevenes 1919. aasta jaanuaris Valgevene NSV, mille pealinnaks oli samuti Minsk.
Majandus muuda
Minsk on tähtis Valgevene majandus- ja tööstuskeskus – tuntuimad tooted on traktorid Belarus ja veoautod MAZ. Valgevene ja Minski tööstuse (masinaehituse) loojaks loetakse 19. sajandi viimasel veerandil Minskis Kuramaalt pärit Nikolai Jaksobsoni poolt 1881. aastal asutatud metallitöötlusettevõtet (Košarski malmi- ja masinaehitustehas), mis tänu sel ajal alanud Liepāja–Romnõ raudtee ehitusele ning riigipoolsetele tellimustele raudteele, saavutas kiire arengu. 1896. aastal asutati Minskis konkureeriv Raudtee malmi- ja masinaehitustehas, pärast Jakobsoni surma 1900. aastal need konkurendid ühinesid.[2] Pärast Nõukogude võimu kehtestamist reorganiseeriti tehas 1934. aastal Kirovi-nimeliseks masinaehitustehaseks.
1894. aastal asutati Minskis õlletehas Bohemia, mille toodang sai 1896. aastal Venemaa tööstus- ja kunstinäitusel aukirja, tänapäeval tegutseb tehase ruumides õlletehas Olivaria.
Tööstustoodangu mahult 5,8 miljardit eurot on Minsk regiooni (Baltikum, Ukraina) suurim keskus.
Linnaplaneering muuda
Linn jaotati 1938. aastal kolmeks rajooniks, mis kandsid Stalini, Vorošilovi ja Kaganovitši nime. Hiljem nimetati rajoonid ümber ja nende arv kasvas üheksani. Need üheksa rajooni on
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Численность населения на 1 января 2023 г. и среднегодовая численность населения за 2022 год по Республике Беларусь в разрезе областей, районов,
- ↑ "Забытые имена белорусских машиностроителей". Белорусская Деловая Газета. 28. september 2004. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. jaanuar 2005. Vaadatud 21. septembril 2010.
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Minsk |