Vikipeedia

Leonid Kravtšuk

Ukraina poliitik

Leonid Makarovõtš Kravtšuk (ukraina keeles Леонід Макарович Кравчук; 10. jaanuar 1934 Velõkõi Žõtõn – 10. mai 2022 München[1]) oli Ukraina poliitik ja Ukraina esimene president (1991–1994).

Leonid Makarovõtš Kravtšuk
Leonid Makarovõtš Kravtšuk
Leonid Kravtšuk (2013)
Ukraina president
Ametiaeg
5. detsember 1991 – 19. juuli 1994
Järgnev Leonid Kutšma
Isikuandmed
Sündinud 10. jaanuar 1934
Velõkõi Žõtõn, Poola
Surnud 10. mai 2022
München, Saksamaa
Rahvus ukrainlane
Erakond Ukraina Kommunistlik Partei (1958–1991), Ühendatud Ukraina Sotsiaaldemokraatlik Partei (1994–2009)
Abikaasa Antonina Kravtšuk
Lapsed Oleksandr Kravtšuk
Autogramm Leonid Kravchuk Signature 1991.png

Ta etendas olulist osa Nõukogude Liidu lagunemisel, nõudes Belovežje lepingu sõlmimisel Nõukogude liiduvabariikide täielikku iseseisvumist, ning oli oluline poliitika kujundaja hilise Ukraina NSV poliitikas Ülemnõukogu eesotsas ja presidendina varajase iseseisva Ukraina riikluse arengus.

Kravtšuk sai tuntuks oma kavala poliitilise stiiliga, mistõttu teda hüüti "kavalaks rebaseks."[2] Oma poliitikukarjääri alguses ütles ta harva avalikult välja oma poliitika sihid ja plaanid,[3] kuid olles taasiseseisvunud Ukraina esimene president, mõjustasid mitmed tema juhitud otsused Ukraina edasist poliitilist arengut. Kravtšuk tegi otsuse loovutada Ukraina territooriumil olnud tuumarelvad ning Ukraina välispoliitikas tasakaalustada Vene-Euroopa suunda.[4] Ta sai oma elu jooksul mitu Ukraina aunimetust ning 21. augustil 2001 nimetati ta Ukraina kangelaseks.[5]

ElukäikRedigeeri

Varajane eluRedigeeri

Kravtšuk sündis Żytyń Wielki külas (ukrainapäraselt Velõkõi Žõtõn) Rovno maakonnas Volõõnia vojevoodkonnas Poolas, kuid sai 1939. aastal Nõukogude Liidu kodanikuks, kui riik Ida-Poola vallutas ja Kravtšuki koduküla Ukraina NSV osaks sai.[4]

1957. aastal abiellus Kravtšuk Antonina Mõhhailivna Mišuraga ning 1958. aastal lõpetas Ševtšenko-nimelise Kiievi Riikliku Ülikooli majandusteaduse erialal. Pärast kraadi saamist astus ta kohe 1958. aastal kommunistlikku parteisse, kus jõudis 1967. aastaks Tšernivtsi keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja kohale. Edasi töötas Kravtšuk 1958–1960 Tšernivtsi finantskolledži poliitökonoomia õppejõuna, aastatel 1960–1967 töötas ta poliithariduse maja õppejõuna ja konsultandina. Aastatel 1967–1970 oli ta NLKP Keskkomitee juures asuva Ühiskonnateaduste Akadeemia aspirant, kaitstes 1970. aastal oma majandusteaduste kandidaadi kraadi väitekirja kasumi olemusest sotsialismi tingimustes.[4][5][6][7]

Edasine Kravtšuki karjäär jätkus kommunistlikus parteis. 1970. aastast sai temast organisatsiooni- ja parteitöö osakonna ümberõppesektori juhataja, sekretäri abi, osakonnajuhataja esimene asetäitja ning 1980. aastast propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja. 1988. aasta oktoobrist sai Kravtšukist Kommunistliku Partei Keskkomitee ideoloogiaosakonna juhataja. 1989. aastal sai Kravtšuk Ukraina poliitbüroo liikmeks, osutudes valituks 1990. aastal UKP Keskkomitee teiseks sekretäriks ja NLKP Keskkomitee liikmeks. 23. juulil 1990 valiti Kravtšuk Ukraina NSV Ülemnõukogu esimeheks.[6][7] Kui esialgu kaitses Kravtšuk tuliselt kommunistliku korda, siis perestroika ajal vahetas ta poolt ja asus Ukraina sõltumatust toetama.[8] Augustiputši ajal 1991. aastal lahkus Kravtšuk Nõukogude Liidu kommunistlikust parteist ja mängis olulist rolli Ukraina kommunistide veenmisel, et opositsiooni soov iseseisvuda on toetamist väärt.[5][4]

24. augustil 1991 kuulutas Kravtšuki eesistumisel Ukraina NSV Ülemnõukogu Ukraina iseseisvaks ning Kravtšuk sai ümberkorraldatud Ukraina Ülemraada esimeheks.[4] Ülemraada esimehena mängis Kravtšuk rolli rahvusliku kaitseväe moodustamisel ja kommunistide mõju nõrgestamisega. 24. augustil korraldati Ukraina sõjaliste formeeringute ülevõtmist ja 31. augustil keelati ära kommunistlik partei ning KGB. Samuti valmis Kravtšuki juhtimisel ajal ülemraada kodakondsusseadus ning rahvusvähemuste diskrimineerimise keeld.[5]

Karjäär presidendinaRedigeeri

Kravtšuk suutis tõusta riigi etteotsa kui endiste kommunistide ja rahvuslaste kompromisskandidaat ning ta valiti 61% häältega Ukraina esimeseks presidendiks 1. detsembril 1991 riigipea otsestel valimistel, olles suutnud oma vastasest Vjatšeslav Tšornovist jätta "lääne natsionalisti" kuvandi.[5] Ametisse astunud Kravtšuki üks esimesi kohtumisi oli üks olulisemaid, 8. detsembril allkirjastas ta koos Venemaa presidendi Boriss Jeltsini ja Valgevene esimese juhi Stanislav Šuškevitšiga Belovežje kokkuleppe, millega otsustasid kolm slaaviriiki Nõukogude Liidust välja astuda ja asutada Sõltumatute Riikide Ühendus.[2][7]

Presidendina oli Kravtšuki ülesandeks tutvustada Ukrainat maailmas kui iseseisev riik. Kravtšuk ajas läänesuunalist poliitikat, hoides samaaegselt lähedasi suhteid Venemaaga ja toetudes venekeelsete ukrainlaste toetusele. Kravtšuki juhtimise ajal ehitati üles esialgne Ukraina diplomaatiline võrgustik ning 1992. aastal astus Ukraina Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni ning liitus Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapangaga.[5] Presidendina külastas Kravtšuk 25.–27. mail 1992 ka Eestit ning oma visiidil kirjutas ta alla Ukraina-Eesti koostöö- ja sõpruslepingule.[9] 1994. aastal allkirjastas Kravtšuk Euroopa Liiduga laiaulatusliku vabakaubanduslepingu, lubades muuseas sulgeda Tšernobõli aatomelektrijaama.[10]

Kravtšuk lubas 1992. aastal USA presidendile George Bushile, et Ukraina loobub tuumarelvadest. Sellest kuulutusest edasi järgis Ukraina tuumarelvadest loobumise poliitikat. 1994. aastal 5. detsembril loobus OSCE kohtumisel Ukraina lõplikult oma tuumaarsenalist Budapesti memorandumil tingimusel, et suurriigid garanteerivad Ukraina ja tema piiride püsivuse.[7] Kravtšuk oli valmis rentima Venemaale Sevastopoli sadama, et too saaks jätkuvalt edasi hoida Krimmis oma Musta mere laevastikku.[4] Samas võitles Kravtšuk kõikidele Vene Krimmi nõudmistele vastu.[3]

1992. aasta märtsis kiitis Ukraina Ülemraada heaks riikliku majanduspoliitika põhialused, mis nägid ette Ukraina majanduse ümberkorraldamist. Kaitsetööstusest viidi rõhk ümber argaar-, kerge- ja toiduainetööstuse peale, rajati toll ning suuremad riigiettevõtted erastati. Algas väike- ja ühisettevõtete, erineva vastutustasemega ettevõtete, ühistute jms loomine. Majandusliku iseseisvumise saavutamiseks tegi Kravtšuki Ukraina otsuse ka rublast loobuda. Majanduslike reformide efekt oli vähene ning korruptsioon vohas, mistõttu Kravtšuki reformid majanduskriisi ära ei hoidnud – 1994. aastaks oli Ukraina majandus kokkuvarisemise äärel.[5][7]

26. juunil 1994 toimunud riigipea valimistel kaotas Kravtšuk presidendivalimised. Esimeses voorus sai Kravtšuk 38% häältest, aga teises voorus sai vaid 45% häältest, kaotades valimised 52% häältest saanud Kravtšuki peaministrile Leonid Kutšmale, kes süüdistas Kravtšuki majanduspoliitikat olevat põhjuseks Ukraina majanduslanguses.[4][5]

Hilisem eluRedigeeri

Detsembrini 1996 töötas Kravtšuk Ukraina Kunstide Edendamise Fondi presidendina ning jätkas oma poliitilist karjääri Ukraina Ülemraadas, kus ta juulist 1997 oli Ukraina haldusreformi riikliku komisjoni esimees kuni järgmisel aastal toimunud valimisteni.[5]

1998. aasta jaanuaris astus Kravtšuk Ukraina Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse, jõudes juba sama aasta oktoobriks erakonna poliitbüroosse. Kravtšuk osutus partei nimekirjas uuesti valituks Ukraina kolmandasse parlamendi koosseisu, kus ta töötas Ukraina Ülemraada välisasjade ja SRÜ-ga suhtlemise komisjonis. 1999. aastal sai Kravtšuk Kutšma rajatud presidenti toetava bloki kaasesimeheks, kuid blokk ei võtnud vedu.[5] 2002. aasta parlamendivalimistel osutus Kravtšuk viimast korda Ülemraadasse valituks ning oli parlamendis väliskomisjoni liige ja Ukraina sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juht. Ohtrate valimispettustega silmapaistnud 2004. aasta presidendivalimistel toetas Kravtšuk valimised ametlikult võitnud venemeelset kandidaati Viktor Janukovõtšit.[4][5][7]

2006. aasta valimistel osalesid sotsiaaldemokraadid valimisblokis Opositsiooniblokk, mille ükski kandidaat Ülemraadasse ei pääsenud, sealhulgas bloki esimesel kohal olnud Kravtšuk. Seepeale tõmbus endine president poliitikast tagasi ja astus 2009. aastal parteist välja. 2012. määras Janukovõtšit Kravtšuki äsjaasutatud Põhiseaduse Assamblee esimeheks, ülesandega välja töötada Ukraina põhiseaduse muudatuse ettepanekud. Laias plaanis kadus 2010. aastate alguses Kravtšuk poliitikas, avaldades seeasemel raamatuid "Riik ja võim: haldusreformi kogemus" (2001), "Meil on see, mis meil on" (2002), "Üks Ukraina, üks rahvas" (2010) ja kokku üle 500 artikli Ukraina poliitiliste arengute kohta.[5] 2014. aastal ilmus Kravtšuk jälle pildile, soovitades president Janukovõtšil taas Ukrainat juhtida lääne suunas ning hoiatades olukorra eskaleerumise eest. Krimmi annekteerimise mõistis Kravtšuk avalikult hukka, väljendades samas uskumust, et Ukraina suudaks Krimmi tagasi saada vaid läbirääkimiste teel ja et sõjas saaks Ukraina Venemaa vastu lüüa.[7]

2020. aastal kutsus Zelenskõi Kravtšuki Kutšma asemel Kolmepoolse kontaktgrupi Ukraina delegatsiooni juhiks, ülesandega juhtida rahuprotseduuri arengut Donbasis.[7]

Kravtšuk suri 88-aastaselt 10. mail 2022 Münchenis, olles seal pärast 2021. aasta augustis toimunud südamelõikust pikemat aega ravil olnud. Tema ärasaatmine toimus 17. mail 2022 Kiievis Ukraina Majas ja ta maeti Baikove kalmistule.[11][12] Endise presidendiga jätsid hüvasti mitmed tuntud poliitikud, sealhulgas Ukraina endised presidendid Kutšma, Juštšenko, Porošenko ja praegune president Zelenskõi.[2]

TunnustusRedigeeri

Riiklikud autasud Kuupäev Kohaliku tasandi tunnustus
Vürst Jaroslav Targa V järgu orden 21.08.1996 Ukraina Ministrite Kabineti diplom 10.01.2004
Vürst Jaroslav Targa IV järgu orden 10.01.1999 Hõbeorden "Isamaa ustavuse eest"
Ukraina kangelane 21.08.2001 Rahvusvahelise Personaliakadeemia orden
Vürst Jaroslav Targa III järgu orden 10.01.2004 Stanislausi ordeni suurristi kavaler 1999
Vürst Jaroslav Targa II järgu orden 09.01.2007 Kiievi-Mohyla Akadeemia riikliku ülikooli audoktor 02.1998
Vabaduse orden 10.01.2014 "Aasta mees" nominatsioonis "Aasta parlamendisaadik" 2001
Vürst Jaroslav Targa I järgu orden[13] 21.12.2020

Lisaks sai Kravtšuk Nõukogude ajal ka Oktoobrirevolutsiooni ordeni ja kaks Tööpunalipu ordenit.[5]

ViitedRedigeeri

  1. ↑ Leonid Kravchuk Died. First President Of Ukraine Passed Away At Age Of 89 Ukrainian News, 10. mai 2022.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 "Kiievis jäetakse hüvasti Ukraina esimese presidendi Kravtšukiga". Postimees. 17.05.2022.
  3. ↑ 3,0 3,1 Peeter Kaldre (28.05.1992). "Kas sõda Krimmi pärast?". Päevaleht.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 Jonathan Steele (11.05.2022). "Leonid Kravchuk obituary". The Guardian. Vaadatud 12.05.2022.
  5. ↑ 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 Кравчук (10.01.1934). web.archive.org
  6. ↑ 6,0 6,1 "Valiti Ukraina Ülemnõukogu esimees". Päevaleht. 25.07.1990.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 Tony Wesolowsky (10.05.2022). "Leonid Kravchuk, First President Of Independent Ukraine, Dead At 88". RFERL.
  8. ↑ "Perestroika vallandas Ukrainas natsionalismi". Päevaleht. 25.04.1995.
  9. ↑ "Ukraina president ei poolda Vene vägede siinviibimist". Päevaleht. 27.05.1992.
  10. ↑ "EU esitab Ukrainaga sõlmitud vabakaubandusleppe ratifitseerimisel tingimusi". Päevaleht. 15.06.1994.
  11. ↑ Кравчука перевезли у реанімацію мюнхенської клініки vesti.ua, 6. september 2021.
  12. ↑ Похорон Кравчука призначений лише на вівторок. Стала відома причина glavcom.ua, 12. mai 2022.
  13. ↑ "Chairperson of The Verkhovna Rada of Ukraine Dmytro Razumkov Presents State Awards for Significant Personal Contribution to Building the Independence of the Ukrainian State". The Verkhovna Rada of Ukraine. 22.12.2020.

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Leonid_Kravtšuk&oldid=6269478"