Vikipeedia

Ukraina Ülemraada koosseisud

Ukraina Ülemraada koosseisud on ülevaade Ukraina parlamendi koosseisudest alustades Ukraina iseseisvumisest ja Ukraina NSV Ülemnõukogu ümberorganiseerimisest ülemraadaks 1991. aasta augustist kuni tänase päevani. Ülemraada koosseisude muutus toimub tavaliselt parlamendivalimiste kaudu, kus pool 450-kohalisest parlamendist Ülemraadast valitakse parteinimekirjade alusel, teine pool aga tuleb ühemandaadilistest ringkondadest isikuvalimiste läbi.

Koosseisud muuda

Esimene koosseis muuda

Esimene Ukraina Ülemraada moodustus viimasest Ukraina NSV Ülemnõukogust, mis valiti 1990. aasta märtsis ja reformiti 1991. aastal ülemraadaks. Kuni presidendiks valimiseni oli ülemraada eesotsas Leonid Kravtšuk, seejärel Ivan Pljuštš.[1] Ülemnõukogus moodustasid ametlikult kommunistid selge enamuse, ametlikult osutus valituks Ukraina Kommunistlikusse Parteisse 385 liiget, kuigi parlamendi kogunemise ajaks moodustasid kommunistid 239 kohaga napi enamuse (nn "239 Grupp"). Demokraatliku opositsiooni erinevad jõud moodustasid omavahel koalitsiooni, mille nimeks sai Ukraina Demokraatlik Blokk, ja olid ainsaks alternatiivseks jõuks ülemraadas. Demokraatliku bloki esindajateks sai parlamendi kogunemise ajaks kokku 126 esindajat.[2] Hoolimata kommunistliku partei keelustamisest 1991. aasta augustis parlamendi isiklik koosseis säilis.[3] Esimene koosseis töötas kuni 1994. aasta kevadeni.[4]

Teine koosseis muuda

Teine koosseis kogunes 1994. aasta märtsis toimunud valimiste najal. Karmi valimisseaduse pärast, mis nõudis valituks saamiseks vähemalt 50% kandidaadi toetust valimistel, sai esialgu täidetud vaid 338 kohta. Hoolimata mitmetest kordusvalimistest ei saadud täies koosseisus parlamenti kokku kuni järgmiste valimisteni.[5] Samuti oli fraktsioonide nimed ja koosseisud pidevas muutumises. 1997. aastaks oli parlamendi koosseis järgmine: suurima osa koosseisust moodustas taas Ukraina Kommunistlik Partei, mis oli saanud parlamendis 86 kohta. Kommunistide liitlased Ukraina Sotsialistlik Partei sai 25 kohta ja Ukraina Agraarpartei sai 38 kohta. Rahvuslike demokraatlike jõudude esindajatena sai Ruhh kokku 27 kohta ja PDVU 29 kohta. Ukraina Konservatiivne Vabariiklik Partei sai 2 kohta. President Kutšmat toetav Piirkondadevaheline Reformiblokk sai vaid 28 kohta. President tegi koostööd peamiselt tsentris paiknevate jõududega: Ühtsuse partei (38 kohta), Konstitutsionaalse Kese blokk (56 kohta), üksikkandidaadid (25 kohta) ja Sotsiaalturu valik (25 kohta).[6]

Kolmas koosseis muuda

1998. aastal toimunud valimistel domineerisid vasakpoolsed parteid. Kõige suurema koosseisu ülemraadas moodustas Ukraina Kommunistlik Partei (123 kohta). Parlamendi koosseisu moodustasid: Ruhh (46), rohelised (19), Sotsiaaldemokraatlik Partei (16), erakond Hromada (23), Agraarpartei, Demokraatlik Rahvapartei (28) ning Sotsialistliku Partei ja Maapartei blokk (34).[7] Üksteist väikeerakonda võitsid ülejäänud 31 kohta, 114 üksikkandidaati valiti parlamenti.[8] Ivan Pljuštš oli 2000. aasta jaanuarist taas ülemraada esimees.[1]

Neljas koosseis muuda

Neljas koosseis valiti 31. märtsil 2002 parlamendivalimistel. Kõige suurema fraktsiooni moodustas Meie Ukraina (112), millele järgnes president Kutšmad toetav Ühtse Ukraina Eest (102). Presidendiparteiga tegi koostööd 23 kohta võitnud Ühendatud Ukraina Sotsiaaldemokraatlik Partei. Kommunistlik partei moodustas suurima opositsioonipartei (66), millele järgnesid sotsialistlik partei (24) ja Julia Tõmošenko blokk (21 saadikut). Parlamendis oli 93 üksikkandidaadist saadikut. Ukraina Demokraatlik Partei - Demokraatlik Liit võitis neli kohta, Ühtsus kolm ning Majandusarengu Partei ja Ukraina Merepartei kumbki ühe koha.[9]

Viies koosseis muuda

Ülemraada viies koosseis valiti 26. märtsil 2006. Parlamendis oli esindatud viis erakonda ja valimisliitu: Regioonide Partei (186 kohta), Julia Tõmošenko Blokk (129), Meie Ukraina (81), Ukraina Sotsialistlik Partei ja Ukraina Kommunistlik Partei. Selle ülemraada koosseisu esimees oli Oleksandr Moroz.[viide?]

Kuues koosseis muuda

Verhovna Rada kuues koosseis valiti erakorralistel valimistel 30. septembril 2007. Parlamenti pääses 5 erakonda ja valimisliitu: Regioonide Partei (175 kohta), Julia Tõmošenko Blokk (156), Meie Ukraina (72), Ukraina Kommunistlik Partei (27) ja Lõtvõni Blokk (20).

Ülemraada esimees oli 2008. aasta novembrini Arseni Jatsenjuk, pärast tema tagasiastumist on selles ametis Volodõmõr Lõtvõn.

9. oktoobril 2008 püüdis president Viktor Juštšenko parlamenti, mis ei saanud hakkama uue valitsuse moodustamisega, laiali saata, nagu ta oli teinud kahe viimase koosseisuga 2006. ja 2007. aastal.[viide?]

Seitsmes koosseis muuda

Valiti 28. oktoobril 2012. Parlamenti pääsenud suuremad parteid olid Regioonide Partei (185 kohta), Üleukrainaline Ühendus Isamaa (Batkivštšina, 101), Ukraina Demokraatlik Reformiallianss (UDAR, 40), Üleukrainaline Ühendus Vabadus (Svoboda, 37) ja Ukraina Kommunistlik Partei (32). Ühemandaadilistest ringkondadest pääses parlamenti 43 sõltumatut saadikut.

Pärast 2014. aasta veebruaris toimunud väärikuse revolutsiooni sündmusi ja president Viktor Janukovõtši põgenemist riigist muutus jõudude vahekord ülemraadas. 2014. aasta 20. aprilli seisuga kuulus Regioonide partei saadikurühma 104 liiget, Batkivštšina rühma 88 liiget, UDARi rühma 41 liiget, Svoboda rühma 37 liiget, UKP rühma 33 liiget, majandusliku arengu fraktsiooni 36 liiget, Suveräänse Euroopa Ukraina fraktsiooni 36 liiget. 72 saadikut ei kuulunud fraktsioonidesse.[viide?]

25. augustil 2014 andis president Petro Porošeko korralduse parlament laiali saata ja kuulutas välja erakorralised valimised, põhjendades seda liiga suurearvulise venemeelse ja Janukovõtsi toetanud parlamendiliikete arvuga.[10]

Kaheksas koosseis muuda

Erakorralised valimised toimusid 26. oktoobril 2014 ning kõige enam kogus toetust presidenti toetav Petro Porošenko blokk, kes sai 132 kohta parlamendis. Talle järgnes kohtade arvukuse poolest Arseni Jatsenjuki juhitud Rahvarinne 82 kohaga. Suuruselt kolmas oli Eneseabi 33 kohaga ning neljas Opositsiooniline blokk 29 kohaga. Viimastena said ülemraadasse Oleh Ljaško Radikaalne partei 22 kohaga ja ekspeaminister Julia Tõmošenko erakond Isamaa 11 kohaga. Esimest korda pärast Nõukogude Liidu lagunemist ei pääsenud Ukraina parlamenti kommunistid, keda toetasid vaid 3,9 protsenti valijatest.[11][12] Keskmine parlamendi vanus oli 48 eluaastat ja naiste esindatud parlamendis oli 13%.[13]

Volodõmõr Zelenskõi kuulutas välja kaheksanda koosseisu laialisaatmise ja uued parlamendivalimised kohe pärast ametivande andmist 20. mail 2019.[14]

Üheksas koosseis muuda

Erakorralised valimised toimusid 21. juulil 2019. President Zelenskõi erakond Rahva Teener sai valimistel pretsedenditud 254 kohta 423 saadaolevast kohast parlamendis. Suurima opositsiooni moodustas Opositsiooniplatvorm – Elu Nimel, mis sai valimistel 43 kohta. Erakonnast Hääl osutus valikuks 20 saadikut; endise presidendi Porošenko Euroopa Solidaarsus sai 25 kohta ning viimased 26 kohta sai Isamaa. Muude parteide poliitikuid on uues ülemraadas 10 ning sõltumatuid kandidaate 46.[15] Parlamendi esimeheks sai Dmõtro Razumkov, kes vahetati välja 8. oktoobril 2021 Ruslan Stefantšuki vastu, sest Razumkov ei toetanud oligarhidevastast seadust.[16] 308 liiget olid parlamendis esmakordselt, naisi on parlamendis 21%, keskmine vanus on 41 aastat. Usaldushääletused on näidanud varasemast suuremat ukrainlaste usaldust parlamendi vastu.[13]

Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse peatas Zelenskõi 20. märtsil 2022 mitmete opositsiooniliste parteide tegevuse, sealhulgas peatati ka Opositsiooniplatvormi tegevus.[17]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 "Died ex-speaker of the Verkhovna Rada Ivan Plyushch". ZN,UA. 26.06.2014.
  2. ↑ Ольга СНІЦАРЧУК. "Володимир ФІЛЕНКО: Хоч круть, хоч верть -- усе сходилося на Кучмі!". ПОСТУП.
  3. ↑ Paul Kubichek (2008). The History of Ukraine. Westport: Greenwood Publishing Group. Lk 126-134.
  4. ↑ "Ukrainas ja Krimmis olid parlamendivalimised". Päevaleht. 29.03.1994.
  5. ↑ "Parliamentary chronicles". The Ukrainian Week. 30.11.2018.
  6. ↑ Taras Kuzio (1998). Contemporary Ukraine: Dynamics of Post-Soviet Transformation. Lk 26.
  7. ↑ Merit Kopli (31.03.1998). "Vasakpööre Ukrainas". EPL.
  8. ↑ "Supreme Council of Ukraine". Encyclopedia of Ukraine. 2020. Vaadatud 28.05.2022.
  9. ↑ "Ukraina ekspeaministri valimisliit võitis 112 ja presidendiblokk 102 saadikukohta". Delfi. 03.04.2002.
  10. ↑ Geidi Raud (25.08.2014). "Porošenko kuulutas välja ennetähtaegsed parlamendivalimised". Õhtuleht.
  11. ↑ Astrid Kannel (27.10.2014). "ERR Ukrainas: parlamendivalimistel üllatas peaminister Jatsenjuki juhitud erakond". ERR.
  12. ↑ "UKRAINE: Verkhovna Rada (Parliament)". INTER-PARLIAMENTARY UNION. Vaadatud 26.05.2022.
  13. ↑ 13,0 13,1 Gwendolyn Sasse (24.09.2019). "Who Is Who in the Ukrainian Parliament?". Carnegie Europe.
  14. ↑ Andrew Roth (20.05.2019). "Ukraine's leader takes office and calls snap election". The Guardian.
  15. ↑ "Ukraina valimistulemus: Zelenski sai suure võidu, ülemraadas viis parteid". ERR. 26.07.2019.
  16. ↑ "Stefanchuk Of Ukraine's Ruling Party Becomes New Parliament Speaker". RFE/RL. 08.10.2021.
  17. ↑ "Ukraine suspends activities of some opposition parties". AA. 20.03.2022.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ukraina_Ülemraada_koosseisud&oldid=6202411"