Uusvasakpoolsus

Uusvasakpoolsus (New Left), on radikaalne noorsooliikumine arenenud kapitalistlikes riikides, mis lähtub anarhistide, Lev Trotski ja Herbert Marcuse vaateist ning mõnedest Che Guevara ja Mao Zedongi seisukohtadest. Tekkinud 1960. aastate algul, haaras uusvasakpoolsus laiu noorsoo- ja intelligentsikihte. Suuremale osale uute vasakpoolsete esindajatest oli iseloomulik kehtivate institutsioonide, autoriteetide ja eluväärtuste "totaalse eitamise" filosoofia. Nihilism, anarhism, stiihilisus, püüd minema heita kodanliku ühiskonna "mängureeglid" ning "välja astuda" tema sotsiaalmajanduslikust, poliitilisest ja kultuuristruktuurist – sellised olid uue vasakpoolsuse põhiseisukohad, mida liikumine ammutas Herbert Marcuse, Jean-Paul Sartre'i, R. Debret', Franz Omar Fanoni jt. vasakradikaalsete ideoloogide filosoofilistest töödest.

Eitades kapitalistliku tarbimisühiskonna poliitilist ja väärtussüsteemi, vastandus uusvasakpoolsus ühtlasi traditsioonilistele sotsialistlikele ja kommunistlikele parteidele kui "vanale vasakpoolsusele", taunis parlamentaarseid ja demokraatlikke võitlusvahendeid, kasutas spontaanseid ja vägivallaaktsioone. Uusvasakpoolsuse järgi ei ole sotsialistlikus revolutsioonis peaosa tarbimisühiskonda integreeritud töölisklassil, vaid noortel ja ühiskonna autsaidereil: üliõpilased, töötud, lumpenid, humanitaarharitlaskond, "rõhutud vähemused" ning arengumaade vaesed.

Uusvasakpoolsuse ideoloogid John ja Margaret Rowntree väitsid, et noorsugu on omaette eksisteeriv ekspluateeritav klass, kelle kutsumuseks on radikaalne protest ja kodanliku võimu vastased aktsioonid. Uusvasakpoolsus oli Lääne üliõpilaskonna ning haritlaste teatava osa protestiliikumine kodanliku ühiskonna vastu, tema sotsiaalmajanduslike ja poliitiliste institutsioonide, elulaadi, kõlbeliste väärtuste ja ideaalide vastu. Koosnedes erinevatest, kireva poliitilise orientatsiooniga salkadest ja organisatsioonidest, sisaldas uusvasakpoolsus stiihilist ja spontaanset mässuvaimu, väljendas rahulolematust sotsiaalse tegelikkusega ning üritas tegelikkust praktiliselt muuta.

Koolkondadest peab kindlasti nimetama nn Frankfurdi koolkonda – grupp õpetlasi, kes enne II maailmasõda ühinesid Frankfurdis nn "Sotsiaalsete uuringute Instituudi" (Institut für Sozialforschung) nime all. Vanemasse põlvkonda kuuluvad siin Max Horkheimer (selle koolkonna tegelik rajaja), Theodor Adorno ja Herbert Marcuse.

Mees, kes astub koos teiste uute vasakpoolsetega kehtiva teadusidee – teadus on vaid üks ühiskonna funktsioone – vastu, on Marcuse. Uusvasakpoolsete arvamuse kohaselt pole teadus kunagi neutraalne, ta on alati kas konservatiivne või kritiseeriv. Tõeline teadus aga ei lähtu eeldusteta faktidest (selline käsitlus vaid tugevdab olemasolevat ühiskonda).

Marcuse viis populaarsuseni ilmselt ühiskonnakriitika. Ta kritiseeris teravalt bürokraatiat ning ühiskonna tehniseerimist. Marcuse sõnade kohaselt manipuleerib massikultuur ja –tarbimine inimteadvust, olles seega irratsionaalne ning isiksust represseeriv. "Väärvajaduste" abil on see ühiskond Marcuse arvates integreerinud endasse ka töölisklassi. Sotsiaalse revolutsiooni vallandamises pole peaosa mitte töölisklassil, vaid vasakpoolsel intelligentsil ja deklasseerunud kihtidel. Seesugustes tingimustes saavad sotsiaalsete ümberkujunduste liikumapanevaks jõuks radikaalsed intelligendid, üliõpilaskond ning autsaiderid: töötud jne. Üheks sellise protesti vormiks on "uue meelelisuse" arendamisele suunatud kultuurirevolutsioon, mille üks vahend on sürrealistlike kunstiteoste loomine.

Uusvasakpoolsuse mõju Lääne humanitaarintelligentsile on väga suur.

Uusvasakpoolsuse ideolooge

Viited

↑ Douglas Kellner. <http://www.uta.edu/huma/illuminations/kell12.htm>

Välislingid

[kellner12-1] Douglas Kellner. <http://www.uta.edu/huma/illuminations/kell12.htm>

[1]