Frankfurdi koolkond

Frankfurdi koolkond on neomarksistlikku ühiskonnateooriat arendanud koolkond, mis kujunes Frankfurdi Ülikooli sotsiaaluuringute instituudis 1931. aastal.

Juhiks oli Max Horkheimer (1895–1973), kelle ümber koondus sotsiaal- ja kultuurifilosoofidest intellektuaalide rühm (Theodor Adorno, Walter Benjamin, Erich Fromm, Jürgen Habermas, Herbert Marcuse jt). Instituuti juhtisid veel Adorno, Marcuse, Fromm jt (1. laine); pärast Teist maailmasõda kujunes koolkonna liidriks Jürgen Habermas (2. laine).

1. laine Max Horkheimer (1895–1973), Theodor Adorno (1903–1969). Arvasid weberlikult, et kapitalism viib totaalselt hallatava ühiskonnani. Klassivõitlus ei toimi, kuna inimesed tasalülitatakse popkultuuri ja meedia abil. Siit ka ideoloogiakriitika vajalikkus, et paljastada meie ühiskonna ideoloogilised "alusmüürid". Vrd praeguse retoorikaga: Ameerika kui "demokraatia kants", hea demokraatia ja halvad teised vormid jne. Ideoloogiakriitikute arvates viib mistahes filosoofilise teooria universaliseerimine poliitilises praktikas paratamatult rõhumiseni.

Koolkonna esimese laine esindajad on püüdnud ühendada Hegeli, Marxi, Freudi, Immanuel Kanti, Max Weberi ja György Lukácsi vaateid. Varajase K. Marxi arusaamu (võõrandumisprobleemid) hakati vastandama hilise K. Marxi arusaamadele (“Kapital”). Lähtuvalt Hegeli dialektikast kritiseeriti positivismi ühekülgse empirismi pärast.

2. laine esindaja Jürgen Habermas (1929) üritas ühiskonda põhjendada inimese kommunikatiivse loomusega, ratsionaalse avaliku konsensusega, ühendada teooriat ja praktikat. Max Horkheimeri juhitud seltskond püüdis ühendada empiirilisi ja teoreetilisi ühiskonnauuringuid (pakuti välja interdistsiplinaarne käsitlusviis).

Koolkonna teoreetikute hulka kuulub ka Walter Benjamin.

Frankfurdi koolkonna programmilised seisukohad

1. Kriitilise ühiskonnateooria loomine. Eesmärk: parandada tegelikkust.

2. Revolutsiooniidee, kaks võimalust:

1) kas natsionaal-sotsialistlik valitsus või

2) revolutsioon (hiljem loobuti, revolutsioon kui terror).

3. Filosoofia ülesanne: teenida-kritiseerida kõike seda, kui inimene on võõrandatud ja orjastatud seisundis. Pärast Teist maailmasõda kasvas see kriitika üle industriaalühiskonna kriitikaks.

4. Meetod: terviklik, interdistsiplinaarne lähenemine ühiskonnale, empiirilise tasandi uurimuste ühendamine teoreetilise tasandiga, sotsioloogia ühendamine teoreetilise filosoofiaga.

Liikmed

Koolkonna liikmed olid