Ava peamenüü

Koonduslaager on vahistatud isikute ajutine kinnipidamiskoht, mille eesmärk on suure hulga isikute (eriti sõjaliste vastaste) massiline isoleerimine ja/või hävitamine juhul, kui neid ei ole võimalik mahutada tavapärastesse vangilaagritesse.

Koonduslaagrid leiutati Suurbritannias 19. ja 20. sajandi vahetusel. Esimesena kasutati neid Buuri sõja ajal.

Teistes riikides olid 20. sajandil veel eriliigilised interneeritute laagrid ja eraldi sõjavangide laagrid.

Koonduslaagreid kasutati võimuvõitluse vahendina Nõukogude Venemaal ja Nõukogude Liidus, hiljem reorganiseeriti need siseministeeriumile allunud kinnipidamisasutusteks, osa ka suleti.

Nõukogude Liidus ja Saksamaal jagunesid koonduslaagrid peamiselt kaheks: töölaagriteks ja hävituslaagriteks ( surmalaagriteks).

Sisukord

Saksamaa koonduslaagrite süsteemRedigeeri

  Pikemalt artiklis Natsionaalsotsialismiaegse Saksamaa koonduslaagrite süsteem
  Pikemalt artiklis Saksamaa vägede poolt okupeeritud alade koonduslaagrite süsteem

Natsionaalsotsialistliku Saksamaa kõigi laagrite kohta kasutatakse vahel nimetust koonduslaager (saksa keeles Konzentrationslager, lühend KZ või KL). Tegelikkuses koosnes laagrite süsteem erinevat liiki laagritest. Nii oli tollal ametlikult tegemist ka nn kasvatus- ja/või töölaagritega. Kuni 1940. aastani oli koonduslaagreid 20 ringis.

Natsionaalsotsialistliku Saksamaa laagritesüsteem sai arvatavasti alguse SA poolt käibele võetud üksikutest laagritest, nagu Dachau, Oranienburgi ja Esterwegeni laager, kuhu paigutati esmalt natsionaalsotsialistliku režiimi poliitilisi vastaseid, režiimikriitilisi haritlasi, kommuniste, aga ka nn isiklikke vaenlasi (näiteks Berghofi pottsepp jpt).

Arvatakse, et vangilaagrite süsteemi rajamisel oli eeskujuks Lenini rajatud vanglavõrgustik Venemaal. [1]

Natsionaalsotsialistliku Saksamaa laagrite süsteem jagatakse tinglikult kolme perioodi:[viide?]

  • I periood – 1933 kuni 1936;
  • II periood – 1936 kuni 1942;
  • III periood – 1942 kuni 1944 ja 1945 – nii, kuidas liitlaseväed ja Nõukogude väed hakkasid laagreid "üle võtma".

Laagrite loend (osaline)Redigeeri

  Pikemalt artiklis Natsionaalsotsialistliku Saksamaa koonduslaagrite loend
  Pikemalt artiklis Natsionaalsotsialistliku Saksamaa okupeeritud alade koonduslaagrite loend
  Pikemalt artiklis Poola Teises maailmasõjas#Koonduslaagrid

Koonduslaagrid Eestis Saksa okupatsiooni ajalRedigeeri

21. juunil 1943 andis Reichsführer-SS Heinrich Himmler korralduse luua sõjalis-tööstuslikeks vajadusteks Eestis ja Riias laagrid ning transportida sinna juute Ostlandi getodest.

Pealaagrid (KZ-Stammlager)Redigeeri

Saksa okupatsiooni ajal moodustati 1943. aastal Allgemeine SS 'ile alluv KZ Vaivara Vaivara piirkonnas, mille ülem oli SS-Hauptsturmführer Hans Aumeier. Vaivara ühes harulaagritega allus SS-i Majanduse ja Halduse Peaametile.

Pealaagrile Vaivaras allusid välilaagrid kogu Eestis. Vaivaras oli kaks laagrit: üks Vaivara raudteejaama lähedal, teine viie kilomeetri kaugusel raudteejaamast, bensiinivabriku lähedal.

Ajaloolaste Toomas Hiio ja Meelis Maripuu andmetel toodi 1943. aasta sügisel Eestisse umbes 10 000 juuti Kaunase ja Vilniuse getost, mõnedel andmetel ka Riiast ja Bystritzast Transilvaaniast. Juudid koondati Vaivara koonduslaagrisse, kust nad saadeti edasi harulaagritesse, mis toimisid nn töölaagritena.

Vaivara koonduslaagrite võrgustik koosnes järgmistest laagritest: Auvere, Aseri, Ilinurme, Ereda, Goldfields (Kohtlas), Hungerburg (Narva-Jõesuus), Vaivara (nii raudteejaama kui utmisvabriku juures olevad laagrid), Viivikonna, Jõhvi, Lagedi (kaks transpordi-vahelaagrit), Narva, Sonda, Soski, Putki, Kunda, Kuremäe, Kiviõli, Klooga (harulaagrid Laokülas ja Paldiskis), Kukruse, Petseri ja Kudupe (Põhja-Lätis). Kiviõli laager kuulus teadaolevalt suuremate hulka.[2]

Välilaagrid ehk filiaalid (KZ-Außenlager)Redigeeri

 
Mälestusmärk holokausti ohvritele Klooga koonduslaagri kunagises asukohas

Töö- ja kasvatuslaagrid (Arbeits- und Erziehungslager)Redigeeri

1942. aasta suvel moodustati Eesti Julgeolekupolitsei ja SD alluvuses neli suurt töö- ja kasvatuslaagrit, mis toimisid kõrvuti 14 vangimajaga maakonnakeskustes.

  Pikemalt artiklis Saksa okupatsiooni aegsed kinnipidamisasutused Eestis

Loend ei ole täielik.

Nõukogude vanglasüsteem okupeeritud EestisRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Karl Huser, Reinhard Otto. Das Stammlager 326… S. 18.

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri