Jakov Sverdlov

Jakov Sverdlov
Sünniaeg	3. juuni 1885
Sünnikoht	Nižni Novgorod Venemaa keisririik
Surmaaeg	16. märts 1919
Erakond	VSDTP/VSDT(b)P/VK(b)P
Amet	Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimees

See artikkel räägib revolutsionäärist; laeva kohta vaata artiklit Jakov Sverdlov (hävitaja)

Jakov Sverdlov (vene keeles Яков Михайлович Свердлов) (3. juuni (vkj 22. mai) 1885 Nižni Novgorod, Venemaa keisririik – 16. märts 1919 Moskva) oli Vene revolutsionäär ja riigitegelane, VSDT(b)P Keskkomitee liige, Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimees (Nõukogude Venemaa valitsusjuht) 1917. aasta novembrist kuni 1919. aasta märtsini.

Noorus

Sündis Nižni Novgorodi linnas paljulapselises juudist käsitöölise- graveerija perekonnas, ema oli koduperenaine. Peres oli kuus last: kaks tütart (Sofia ja Saara) ja neli poega (Zinovi, Jakov, Veniamin ja Lev). Vanem vend Zinovi Peškov (1884–1966) (sündinud Zinovi Mihhailovitš Sverdlov, kuid "lapsendati" Maksim Gorki poolt ning võttis seejärel vene õigeusujärgse isa- ja perekonnanime – Zinovi Aleksejevitš Peškov), emigreerus Prantsusmaale ning teenis Prantsuse Võõrleegionis, korpusekindrali auastmeni. Teine vend – Veniamin Sverdlov (1887–1938), emigreerus Ameerikasse ja avas seal panga, kuid tuli pärast 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni tagasi Venemaale ning määrati Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogus – teedeministriks.

Jakov Sverdlov 1904. aastal

Jakov Sverdlov lõpetas gümnaasiumi 4 klassi ning õppis edasi apteekriks.

1901. aastal astus Nižni Novgorodis VSDTP-sse ning pärast selle lõhenemist VSDT(b)P-sse ning hakkas elukutseliseks revolutsionääriks: tegeles agitatsiooniga Kostromas, Kaasanis, Jekaterinburgis ning kuulus Jekaterinburgi ja VSDT(b)P Uraali komiteedesse.

Revolutsiooniliikumises

Jakov Sverdlov asumisel 1906. aastal

1905. aasta revolutsiooni ajal saadeti VSDT(b)P poolt septembris 20-aastaselt VSDT(b)P Keskkomitee esindajana Uraali (suur tööstuspiirkond – Jekaterinburg) organiseerima revolutsioonilist liikumist.

Oktoobris 1905 moodustas ja juhtis Jekaterinburgi Tööliste Saadikute Nõukogu.

Korduvalt arreteeriti, mõisteti vangi ja saadeti asumisele. 1910. aastal viibis asumisel Narõmil, kust põgenes ja oli lühikest aega Jossif Stalini asemel Pravda toimetaja ning koopteeriti VSDT(b)P KK Vene Büroosse.

5. mail 1911 mõisteti Sverdlov aga neljaks aastaks asumisele Narõmi kraisse Tomski kubermangu, kus ta viibis koos Jossif Staliniga, kes põgenes asumistelt augustis ning seejärel põgenes ka asumistelt 1912. aasta detsembris Sverdlov. 1913. aastal püüti aga Peterburi ohranka salajase kaastöölise Roman Malinovski info alusel põgenenud Sverdlov ja Stalin Peterburis kinni ja saadeti uuele asumisele Krasnojarski kubermangu Turuhanskisse, kus viibisid kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini.

Pärast märtsis 1917. toimunud VSDT(b)P VII Konverentsi, valiti VSDT(b)P Keskkomiteesse, KK sekretäriks ja asus juhtima VSDT(b)P KK Sekretariaati. Pärast Lenini ja Zinovjevi varjumist Razlivi ja Soome, oli tema ja VSDT(b)P Keskkomitee kontaktisikuks.

Lenini äraolekul oli faktiliseks VSDTP tegevuse juhiks võimuhaaramise ettevalmistamisel Petrogradis ja Venemaal.

Tegevus pärast Oktoobrirevolutsiooni

10. oktoobrist 1917. aastal oli ta Petrogradi Sõja-Revolutsioonikeskuse esimees, kes moodustas Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee, mis viis läbi oktoobrirevolutsiooni Petrogradis.

Pikemalt artiklis Oktoobrirevolutsioon

8. novembril 1917 valiti ta Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimeheks.

Jakov Sverdlov 1918. aasta paraadil Moskvas

Pärast Brest-Litovski rahuläbirääkimiste ebaõnnestumist Lev Trotski poolt alanud Saksa vägede pealetungi Petrogradile, nimetati jaanuaris 1918 Petrogradi Revolutsioonilise kaitse komitee esimeheks.

13. jaanuarist 1918 ehk pärast Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu ja Talupoegade Saadikute Nõukogu ühendamist oli (ВЦИК РСКД) Tööliste, Soldatite ja Talupoegade Saadikute Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimees ja II Nõukogude Kongressil bolševike fraktsiooni esimees.

Sverdlov oli ka esimese bolševistliku Nõukogude Põhiseaduse väljatöötamiskomisjoni esimees, tema poolt ette valmistatud Vene SFNV Konstitutsioon, kuulutas proletariaadi diktatuuri riigivalitsemise põhialusena.

Sverdlovi sisepoliitika riigijuhina

20. mail 1918 Tööliste, Soldatite ja Talupoegade Saadikute Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee istungil kuulutas Sverdlov välja riikliku poliitika külakehvikute ja kulakute vaheliste vastuolude ärakasutamiseks ning kasakatevastase repressiivpoliitika elluviimiseks. Riiklikud repressioonid olid reaktsioon toidurekvireerimisaktsioonidele vastu hakanud talupoegadele ülestõusudele ning vastuhakkudele toitlustussalkadele.

1918. aasta juulis oli ta kõrgeim nõukogude võimuesindaja, kes andis korralduse Jekaterinburgis kinnipeetava endise Venemaa keisri Nikolai II ja tema perekonna ning kaaskonna ilma kohtuta hukkamiseks.

Pärast 30. augustil 1918 Leninile toime pandud atentaati kuulutas Sverdlov 2. septembril 1918 välja riikliku Punase terrori kõigile revolutsiooni vastastele. Samas püüdis Sverdlov ka haarata Lenini raviperioodil valitsevat kohta Nõukogude riigiaparaadis – olles kesktäitevkomitee (kõrgeima rahvaesindusorgani) ja ÜK(b)P KK Sekretariaadi juht, oli ta ka tegelik Nõukogude Venemaa juht, asudes Vladimir Uljanovi kabinetis, allkirjastades väljaantavaid õigusakte ning juhendades Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu istungeid.

Sverdlovi välispoliitika riigijuhina

Pärast sisepoliitiliste ambitsioonide elluviimist valmistas Sverdlov ette ja viis läbi ka III Kommunistliku Internatsionaali I Kongressi.

Sverdlovi surm

Pärast atentaadist osaliselt paranenud Vladimir Uljanovi naasmist nõukogude võimu juhiks, suunati ÜK(b)P KK poolt agitatsioonitööle, ette valmistama VIII Nõukogude Kongressi. Ametliku versiooni kohaselt haigestus Sverdlov 6. märtsil ringreisil olles hispaania grippi ja suri väljaspool Moskvat.

Teenistuskäik

10. oktoober 1917 – Petrogradi Sõja-Revolutsioonikeskuse esimees, kes moodustas Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee, mis viis läbi Oktoobrirevolutsiooni
8. november 1917 – Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimees
jaanuaris 1918 – Petrogradi Revolutsioonilise kaitse komitee esimees
13. jaanuarist 1918 – Ülevenemaalise tööliste, soldatite ja talupoegade saadikute nõukogu kesktäitevkomitee esimees.

Sverdlovi nimi Eesti NSV-s

Võrumaal Tsoorus oli Jakov Sverdlovi nimeline kolhoos.