Fašism on ideoloogia, poliitiline liikumine ja valitsemisvorm[1], millele iseloomulikuks on uurijad pidanud totalitarismi, demokraatiavastasust, marurahvuslust ja paremäärmuslust.[2][3][4]

Benito Mussolini ja Adolf Hitler

Sõna "fašism" algallikas on itaalia sõna fascismo, mis on tuletatud sõnast fascio ('kimp', ülekantud tähenduses 'poliitiline ühendus'), mis pärineb ladina sõnast fasces 'vitsakimp' (Rooma riigi magistraatide (liktorite) võimu sümbol). Fašismi puhul võib kohata isamaa (patriotism), rassi (rassism) vms väärtuste ülistamist eesmärgiga hoida masse alaliselt mobiliseerituna, mis sageli on viinud selleni, et jõulisele militarismile on lisandunud vähemuste rõhumine (eriti rahvussotsialismi puhul, mille oluline joon oli rassism) ja opositsiooni rõhumine. Siiski on 'fašism' selle liikumise algusest saadik üks raskemini täpselt defineeritavaid mõisteid, võib-olla sellepärast, et puudub süstematiseeritud ja ühtne fašistlik ideoloogia ja valitsemisvorm nagu teiste hilisuusaja ja uusima aja ideoloogiate puhul.[5][6][7]

Fašismist sai oluline ja mõjukas poliitiline liikumine 20. sajandi alguse Euroopas.[8] Esimesed fašistlikud liikumised tekkisid Itaalias esimese maailmasõja ajal, sõdadevahelisel perioodil levis fašism mujal Euroopas. Fašismi tekkele andis olulise tõuke esimene maailmasõda, mis kutsus esile suuri muutusi sõja mõistmises, ühiskonnas, riigis ja tehnikas. totaalse sõja tulek ja ühiskonna täielik mobiliseerimine tegid lõpu vahetegemisele tsiviilisikute ja sõjaväelaste vahel. Et fašism vastandub poliitilisele pluralismile ja võrdõiguslikkusele (sotsiaalsele võrdsusele),[9] ning vasakpoolseteks peetavatele liikumistele, nagu liberalism,anarhism, sotsiaaldemokraatia, sotsialism, kommunism ja marksism, paigutab enamik eriteadlasi selle traditsioonilise poliitilise spektri paremasse äärde.[10][4][11]

Fašism esitab end "kolmanda teena" või "kolmanda positsioonina"[12] mida iseloomustab lahkarvamuste kõrvaldamine. Ühiskond toimib range distsipliini all ja täielikus andumuses käsuliinidele; toimib tugev sõjaväeline võimuaparaat, mille vaim laieneb ühiskonnale tervikuna, haridus annab tugevalt edasi sõjalisi väärtusi; valitseb tugevalt identitaarne ohvrirolli sugemetega rahvuslus, mis viib poliitilise vägivallani nende vastu, keda määratletakse vaenlastena.[13] Fašistid peavad iganenuks liberaalset demokraatiat, esimese maailmasõja "dekadentlike" võitjariikide valitsemisvormi, ja peavad vajalikuks ühiskonna täielikku mobiliseerimist totalitaarse ainuparteiga riigis, et valmistada rahvast ette relvakonfliktiks ja vastata tõhusalt majanduslikele raskustele. Niisugust riiki juhib tugev juht, diktaator, ja valitseva fašistliku partei liikmetest koosnev sõjaväeline valitsus, mis suudab luua rahvusliku ühtsuse ning hoida ühiskonnas stabiilsust ja korda. Fašism ei pea vägivalda tingimata loomult halvaks ning näeb poliitilises vägivallas, sõjas ja imperialismis vahendeid rahvuslikuks "taassünniks" ja noorenemiseks.

Pooldatakse segamajandust, mille põhieesmärk on jõuda protektsionistliku ja interventsionistliku majanduspoliitika abil autarkiani. Praktikas ei muutnud fašistlikud režiimid kapitalistlikku majandussüsteemi sügavalt, mõnel juhul ajasid isegi erastamispoliitikat[14][15] ja järgisid süstemaatiliselt traditsioonilise töölisliikumise ideoloogiaid.

Fašistliku režiimi mõistet saab rakendada mõnedele totalitaarsetele ja autoritaarsetele poliitilistele režiimidele[16] sõdadevahelises Euroopas ja praktiliselt kõikidele Teljeriikidele teise maailmasõja aegses Euroopas. Esimesel kohal oleks Benito Mussolini fašistlik Itaalia (1922), millest sai eeskuju ja pärineb termin, kuigi eriteadlaste seas ei ole konsensust selles, et tegu oli totalitaarse režiimiga,[17] järgneks Adolf Hitleri Kolmanda riigi Saksamaa (1933), mis arendas selle lõpuni välja,[17] ja ringi sulgeks Francisco Franco diktatuur Hispaanias, mis kestis paju kauem, 1939–1975, ja evolutsioneerus ideoloogiliselt "fašistiseeritud diktatuurist"[18] – praktiliselt ükski eriteadlane ei pea Franco režiimi täiesti fašistlikuks, kuigi paistab piisavalt selge, et Franco režiimi esimesel kümnendil oli oluline fašistliku tüüpi komponent, mis näitab, et Hispaania juhtum on komplitseeritud –,[19]hästi määratletud ideoloogia puudumiseni, kui mitte arvestada rahvuskatoliiklust.

Pärast lüüasaamist teises maailmasõjas lakkas fašism olemast rahvusvaheliselt oluline liikumine. Et teised poliitilised organisatsioonid lükkasid fašistliku ideoloogia ja fašistlikud režiimid jõuliselt tagasi, on vähesed parteid tunnistanud end avalikult fašistlikuks, ja seda sõna tarvitatakse tavaliselt halvustavalt ja ekslikult mitmete poliitiliste rühmituste kohta. Nii kasutatakse sõnu "neofašistid" ja "neonatsid" tavaliselt paremäärmuslike parteide, kohta, mille ideoloogiad sarnanevad 20. sajandi fašistlike liikumiste ideoloogiatega või pärinevad nendest; paljudes maades on olemas seadused, mis keelavad või piiravad nende olemasolu, nende minevikutegude eitamist või revideeritud käsitlust, näiteks holokaustieitamist, ja nende sümbolite eksponeerimist.[20] Fašismi on nimetatud "kõigi aegade suurimaks väljakutseks liberaalsele demokraatiale ja valgustuse väärtussüsteemile".[21]

Fašism on poliitiline ideoloogia, mis tugineb rahvuslikele ja kultuurilistele tunnustele ja on ühe isiku, diktaatori, juhtimise all ning taotleb sõjaliselt tugeva totalitaarse riigi loomist. Fašistlikus riigis kuulub kogu võim ainuparteile ja selle autoritaarsele juhile, puudub parlament ja vaba meedia.

Fašistlikus riigis on suur kalduvus peatada kõik dekadentsi ehk ühiskondliku allakäigu nähud, luues repressiivse ja sotsiaaldarvinistliku keskkonna, kus nõrkust ei taluta ning erinevaid ühiskonnaklasse tihti ahistatakse. Fašistlikeks põhiväärtusteks on, nagu need olid kirjas Vichy Prantsusmaa rahvusembleemil: töö ehk kohustused, perekondlikud väärtused ja isamaa.

Fašism tõusis esile Euroopas 20. sajandi esimesel poolel. Fašismile on iseloomulik kritiseerida kapitalistlikke ja kommunistlikke majandussüsteeme, liberaaldemokraatlikku poliitilist süsteemi ning nendega seotud liialt mõõdukaid konservatiivseid erakondi ja liberaalsete erakondade ühiskondlikku liberalismi, mida fašistid peavad dekadentsiks. Fašistide arust muutis maailmasõda liberaaldemokraatia poliitiliseks igandiks ning vaid sõjaliselt ja isikuliselt mobiliseeritud autoritaarne riik suudab vastata ühiskondlikele ja majanduslikele kriisidele ning kaitsta oma rahvast. Fašistide jaoks pole vägivald objektiivselt halb ning nad usuvad, et see on vajalik rahva huvide kaitseks.

Algses ja kitsamas tähenduses on see autoritaarne liikumine ja ideoloogia, mis valitses Itaalias aastatel 19221943, ja mille juht oli Benito Mussolini. Fašismi nimetust on erineval alusel laiendatud ka rahvussotsialismile ning muudele sarnastele liikumistele ja ideoloogiatele. Rahvussotsialismi nimetamine fašismiks on omane eelkõige Venemaa ja Nõukogude Liiduga seotud ringkondades, kuna Jossif Stalin ei soovinud omal ajal rahvussotsialiste sotsialistideks tunnistada ja käskis neid nimetada fašistideks.

Fašismil kui ideoloogial puudub iseloomustav majandussüsteem. Fašismi majanduslik osa põhineb sellele eelnenud sündikalismil, mis ise loodi vastuseks kommunistlikule majandussüsteemile. Kõiki kolme loetakse sotsialismi vormideks, milles tööstusressursid kuuluvad töölistele ühel või teisel moel. Fašismis organiseerivad äriomanikud rahvale tööd, kaupa ja teenuseid rahalise motiivi ja firmade loomisega, kuid neile ei anta erilist kaitset riikliku survestamise ega sõjaväes teenimise eest ja nad ei tohi oma meetmete läbi riiklikku ainuvõimu kõigutada.

Sõna päritolu

muuda

Sõna fascismo tuleb sõnast fascio (mitmuses fasci), mis tähendab "kimpu" poliitilise või relvastatud rühmituse (Fascio di combattimento) ja ka rahvuse tähenduses. Samuti seostatakse seda ladinakeelse sõnaga fasces, mis tähendab vitsakimpu sellest väljaulatuva kirvega – kõrgema võimu tähist, mida Vana-Roomas kandsid liktorid kõrgemate magistraatide ees.

Tunnused ja definitsioonid

muuda
  Pikemalt artiklites Fašismi definitsioonid ja Korporativism

Olemus

muuda

Fašism pole selgesti eraldatav mitte ainult poliitilise korrana, vaid ka doktriinina. Fašismil, mis kritiseerib nii ennast kui ka teisi, on iseseisev lähtekoht ja suhtumismõõdupuu – järelikult ka teostamise lähtekoht – paljude probleemide lahendamiseks. Fašism ei usu igavese rahu võimalusse ega selle kasusse ja hülgab patsifismi, mis tähendab loobumist võitlusest ja eelistab seega argust ohvrimeelsusele. Fašismi põhimõtte järgi viib ainult sõda inimenergiad maksimaalse kõrguseni. Järelikult doktriin, mis lähtub rahu eelpostulaadist, on fašismile võõras. Samuti on fašistlikule vaimule võõrad kõik internatsionalistlikud ja sotsiaalsed konstruktsioonid. Samas pooldab fašism oma lähedaste hoidmist. Fašismi doktriini juurde kuulub oma perekonna, vanemate ja nõrgemate austamine.

Fašismi iseloomustab autoritaarne ainupartei süsteem, äärmuseni tsentraliseeritud riigiaparaadi ühtekasvamine fašistliku parteiga, ühiskonna elu kõigi külgede range reglementeerimine ja jälgimine, üldkohustuslik fašistlik ideoloogia, juhikultus, tegeliku demokraatia, vabaduse ja õiguste mahasurumine. Vaenuõhkkonda tekitatakse poliitiliste vaenlaste otsimise, avaliku hukkamõistu ja jälitamisega. 20. sajandi kulgedes Teise maailmasõja poole said fašismi tunnusteks sõjakas šovinism, agressiivne välispoliitika, piiramatu omavoli ja patriotismi nimel korda saadetud massiterror vähemusrahvuste (ksenofoobia, antisemitism), haritlaste ja poliitiliste oponentide vastu.

Fašistlik majandus

muuda

Algul hõlmas fašistlik teooria ka majanduse korraldamist põhimõttelisel tasemel, mis tulenes otseselt sündikalismi teooriatest, milles kommuunidega sarnanevad üksused ehk sündikaadid, mis keskendusid ametitele ja tööstusüksustele ning et meritokraatlik tööjaotus ja võrdselt kättesaadav haridussüsteem aitab üle saada aristokraatiast ja luua õiglase ühiskonna. Sündikalistlik süsteem sisaldaks ka ametiühinguid, mida fašism ja natsionaalsotsialism üldiselt maha surusid. Sündikalismis võib leida ka teatud anarhistlikke elemente. Musta Rinde (Kampfgemeinschaft Revolutionärer Nationalsozialisten) looja Otto Strasser uskus, et Adolf Hitler oli reetnud partei algsed kapitalismivastased vaated. Paljud Musta Rinde ja ka Natsipartei vasakpoolsed elemendid tapeti pikkade nugade ööl.

20. sajandi fašistlike riikide majandussüsteeme on olnud keeruline lahti mõtestada. Need liikusid väga kiiresti sündikalismi sotsialistlikest ideaalidest riigikapitalismi poole. Tulemuseks oli tihti kiiresti muutuv lähenemine majandusasjadele. Mussolini majanduspoliitikat on erinevate analüütikute poolt nähtud nii ettekavatsetuna kui ka täiesti improviseerituna.[22]

Adolf Hitleri majanduspoliitika rõhus Saksa rahva mobiliseerimisele ja II maailmasõjaks valmistumisele. Hitleri võimuletuleku ajaks aastal 1933 oli Weimari vabariigi majandus stabiliseerunud. Selleks ajaks oli vabariigi hüperinflatsioon juba 1924. aastal peatatud Reichsmargi kasutuselevõtuga. Sellest hoolimata oli riigis töötuse protsent 30%.[23] See number langes kiiresti, kui Hitleri valitsus eemaldas naised tööjõu hulgast ja keelustas ametiühingud. Vahemikus 1933–1938 langesid Saksa tööliste palgad 25%. Aastal 1937 töötas keskmine Saksa kodanik 47 tundi nädalas. Juba 1934. aastal keskendus Hitler taasrelvastamisele ning kogu majandus liikus selles suunas. Riigipanga president Hjalmar Schacht visati valitsusest 1937. aastal välja, kuna ta oli riigi militariseerumise vastu.

Ajalugu

muuda

Enne Mussolinit (1880–1914)

muuda

19. sajandi lõpul loodud fašistlikud ja paremäärmuslikud ideoloogiad said alguse vastupanust ratsionalismile, materialismile, positivismile, ülemklassile ehk buržuaale ja demokraatiale. Peamised argumendid on need, et olemasolev kapitalistlik majandussüsteem, liberaaldemokraatlik poliitiline süsteem ja rõhk üksikisikute õigustele ja vabadustele tekitavad ühiskondliku nõrkuse, võõrandumise ja üleüldise allakäigu.

Sajandilõpu ehk fin de siècle'i mõtlejad toetasid emotsionalismi ehk tunnetepõhist filosoofiat, irratsionalismi ehk ebaratsionaalsust ja subjektivismi ehk eraisiku vaatenurga kujunemist ja selle põhjal käitumist. Üks tähtsatest filosoofidest sellel ajal oli sakslane Friedrich Nietzsche, kelle lähenemine elule põhines kriitikast budismi vastu, milles ta väitis, et inimene peaks omaks võtma kõik kannatused, selle asemel et neid vaigistada või vältida, nagu on põhiteemaks kristlikus usus. Nietzsche massipoliitikat ei toetanud, kuid ta ideed võeti palju hiljem Adolf Hitleri juhitud Natsi-Saksamaa juhtkonna poolt niivõrd omaks, et tema kirjandust hakati seal isegi kohustuslikus korras levitama.

Üheks fašismi tähtsamaks alustalaks kujunes sotsiaalne darvinism, mis väitis, et inimese füüsiline ja ühiskondlik olemus on vahetu ning inimseisund on lõputu tugevamate ellujäämine. Sotsiaaldarvinism vaidles positivismile vastu, et inimeste ellujäämine ja paljunemine ei tulene ratsionaalsest valikust, vaid pärimusest ja keskkonnast ning ka rassist. Antiratsionalism põhines ideel, et inimene pole ratsionaalne olend, vaid et ta otsused ning seega ka otsused, mis on tehtud demokraatia raamistikus, põhinevad alati emotsioonidel ja ühiskondlikel suhetel.

Gaetano Mosca kirjutas, et igas ühiskonnas võtab "organiseeritud vähemus" täieliku võimu "organiseerimata enamuse" üle, mis moodustavad ühiskonna ainsad kaks tegelikku klassi. Prantsuse monarhistlik rahvuslane Charles Maurras väitis, et rahvusriik peab looma orgaanilise ühtsuse, mida peaks juhtima ainuvõimul asuv monarh. Prantsuse revolutsiooniline sündikalist Georges Sorel rõhutas poliitvägivalla õigustatavust ning revolutsioonilise poliitreligiooni olemasolu vajadust. Tema sõnul oli demokraatia lausa reaktsionääriline nähtus, mis on puhtalt aristokraatlik.

Fašism Euroopas pärast maailmasõda (1919–1944)

muuda

Poliitiline liikumine fašistliku diktatuuri kehtestamiseks tekkis pärast I maailmasõda.

Kohalikest oludest lähtuvalt omandas fašism eri maades erisuguse kuju. Fašistlik liikumine tekkis 1919. aastal Itaalias, kus Mussolini moodustas Fascio di Combattimento (Võitlusliit). 1921 kujunes sellest Rahvuslik Fašistlik Partei. Esmakordselt kehtestatigi fašistlik kord Itaalias (1922–1943), seejärel Saksamaal (19331945) ja teistes maades. Saksamaal esines fašism natsionaalsotsialismi nime all. Itaalia ja Saksamaa eeskujul ja toetusel tekkisid fašistlikud organisatsioonid I ja II maailmasõja vahelisel ajal ka paljudes teistes riikides. Hispaanias nt Falang, mis tuli kindral Franco juhitud putši tulemusena võimule aastal 1939. Austrias kehtis 19341938 fašismist mõjutatud autoritaarne diktatuur, nn klerikaalfašism. Samasugune režiim oli Portugalis alates 1930. aastatest. Fašismile iseloomulikke jooni esines Ungaris 1930. aastail, Bulgaarias 19351944, Kreekas 1936–1944, samuti Ladina-Ameerika riikides, Jaapani militaristlikus režiimis ja mujal.

Itaalia 1919. aastast

muuda

Algselt tähendas fašism Benito Mussolini 1919. aastal rajatud Itaalia Võitlusliitudest (Fasci Italiani di Combattimento) alguse saanud poliitilist liikumist, mis tuli Itaalias 1922. aastal võimule.

Itaalia fašismi tunnusjooned

muuda
  • Äärmuslikult natsionalistlik ja populistlik valitsemisvorm koos juhikultusega.
  • Poliitika rõhutatud ilustamine ja tahte tähtsuse rõhutamine majanduses. Selles lähtub fašism futurismist.
  • Riikluse, poliitika ja ühiskondliku tegevuse samastamine; eitab riigivälist poliitilisust.
  • Poliitiliste sümbolite (lippude, marsikolonnide ja mundrite) sage kasutamine.
  • Antiigile orienteeritud traditsionalism, mis avaldub eriti vanaroomaaegse mineviku kultuses ja samaaegne revolutsioonilis-dünaamilise enesekuvandi loomine.
  • Korporatiivne ühiskonnamudel – otseste valimiste asemel rahvaesinduste loomine kutsealaliitude vms organisatsioonide baasil.

Fašistlike joontega parteid ja liikumised

muuda

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Atilio Borón. Estado, capitalismo y democracia en América Latina], ptk "El fascismo como categoría histórica: en torno al problema de las dictaduras en América Latina", Buenos Aires 2003, ISBN 950-9231-88-6.
  2. José Luis Rodríguez Jiménez (La extrema derecha española en el siglo XX, Madrid: Alianza Editorial 1997, ISBN 84-206-2887-5, lk 134) ütleb: "Fašistlikel liikumistel oli ühisjooni autoritarismiga ja teiste neile eelnenud paremäärmuslike jõududega, kuid paljude küsimustes ... olid nad igas mõttes äärmuslikumad: rahvusluses ägedamad, kompositsioonis ja stiilis plebeilikumad, traditsiooni ja juurdunud väärtusi vähem austavad ning poliitilises käitumises käitumises vägivaldsemad. Mõnedel juhtudel kasutasid nad pseudovasakpoolset retoorikat, mis eriti Itaalia ja Saksamaa juhtumil osutus neile väga kasulikuks."
  3. Stein Ugelvik Larsen, Bernt Hagtvet, Jan Petter Myklebust. Who Were the Fascists: Social Roots of European Fascism, Columbia University Press 1984, ISBN 978-82-00-05331-6, lk 424: "Integratiivse radikaalse rahvusliku autoritarismi organiseeritud vorm"
  4. 4,0 4,1 Publikatsioone, mis määratlevad fašismi paremäärmuslikuna:
  5. Stanley G. Payne. El fascismo, Alianza Editorial 2009, lk 4 (raamatu veebiversioon): "Tõenäoliselt on termin "fašism" tänapäeva poliitikaterminite seas kõige ebamäärasem. Võib-olla on asi selles, et sõna iseenesest ei sisalda mitte mingit implitsiitset ükskõik kui ebamäärast poliitilist viidet, nagu seda sialdavad terminid "demokraatia", "liberalism", "sotsialism" ja "kommunism". Ütlemine, et itaalia sõna fascio (ladina fasces, prantsuse faisceau, hispaania haz) tähendas 'kimpu' või 'liitu', ei ütle palju. Tundub, et selle termini mõned kõnekeelsed definitsioonid on 'vägivaldne', 'brutaalne' ja 'diktaatorlik'; aga kui need oleksid esmased viitepunktid, tuleks tõenäoliselt kvalifitseerida kommunistlikud režiimid fašistlikumaks. Defineerimise küsimus valmistas Itaalia fašismi rajajatele algusest peale raskusi, sellepärast töötasid nad doktriinide ametlikku kodifitseeritud kkogu välja alles post facto, mõned aastad pärast Mussolini võimuletulekut, ja siiski ainult osaliselt. Probleemi komplitseerib tõsiasi, et sellal kui enamik kommunistlikke parteisid ja režiime eelistab nimetada end kommunistlikuks, ei kasuta enamik sõdadevahelise Euroopa poliitilise liikumisi, mida tavaliselt kvalifitseeritakse fašistlikuks, endast rääkides seda nimetust. Tekkivad defineerimise ja liigitamise probleemid on nii suured, et pole üllatav, et mõned uurijad eelistavad kasutada arvatavate fašistlikele liikumiste kohta nende konkreetseid nimetusi, kasutamata nende kohta liigitavat asesõna. Teised isegi eitavad, et on olemas Euroopa fašism kui üldine nähtus kui midagi erinevat Mussolini Itaalia fašismist."
  6. "Fašismiuuringute" kronoloogia leidub artiklis Stanley G. Payne artiklis "El concepto de fascismo", mis on avaldatud 2017 ajakirjas Revista de Libros ning kujutab endast retsensiooni Paul Gottfriedi ja David D. Robertsi fašismiteemalistele töödele. Seal öeldakse: "Fašismi oli raske mõista juba alates selle tekkest 1919. aastast. Asi ei olnud selle radikaalsuses ja vägivaldsuses, sest tollane Euroopa kannatas uba uute radikaalsete ja vägivaldsete poliitiliste liikumiste all eesotsas algava Nõukogude režiimiga. Fašism sarnanes oma vägivaldsuse ja autoritaarsuse poolest küll kommunismiga, kuid kujunes ainulaadseks oma keeruka kombinatsiooniga tunnustest, mis ei olnud ei selgelt vasakpoolsed ega selgelt parempoolsed. Sellest sai ainulaadne, tõeliselt uut tüüpi poliitiline liikumine, mis võrsus esimese maailmasõja kaosest, ega tunnistanud selgelt ühtki eelkäijat. Fašism ajas vaatlejad segadusse, kuid varsti omandas ta maailmaajaloolise tähtsuse ja vallandas maailma ajaloo kõige hävitavama konflikti. Veel pärast neid tagajärgi osutus raskeks mõista fašismi kui nähtust ja kui mõistest. Alates 1945. aastast piirdus fašismi uurimine aastaid rahvuslike ajalugudega ja monograafiatega konkreetsetest liikumistest. Tõeline "debatt fašismi üle hakkas tekkima pärast peaaegu terve põlvkonna pärast. Selle algatasid esimene võrdlev uurimus Ernst Nolte "Der Faschismus in seiner Epoche" ja Eugen Weberi lühike "Varieties of Fascism", mis mõlemad ilmusid 1964. aastal. Mõlemad olid ühel meelel, et on olemas midagi "geneerilise fašismi" taolist (millele Nolte andis lühikese filosoofilise definitsiooni), kuid ka selles, et tegu on mitmenäolise poliitilise nähtusega, millel on eri maades väga erinevad ilmingud. Konkreetselt Nolte tegi järelduse, et fašism defineeris terve ajastu, "fašismiajastu", mis lõppes 1945. aastal, ka fašism sõltus sellele perioodile eriomastest ajaloolistest jõududest ning pole tõenäoline, et ajalooline fašism tulevikus taas ilmuks. Ta ei olnud korduv vorm ega mõiste nagu näiteks sotsialism, vaid oli iseloomulik ainult teatud kindlale poliitilisele ajastule.
  7. Umberto Eco. 14 síntomas del fascismo eterno, ctxt.es, 16.1.2019.
  8. Davies, Lynch 2002.
  9. Fascism, Holocaust Emcyclopedia.
  10. Davies, Lynch 2002: 1.
  11. Robert S. Wistrich. Leon Trotsky's Theory of Fascism. – Journal of Contemporary History, 1976, kd 11, nr 4, lk 157–184.
  12. "Ignacio Ramoneti sõnul räägiti uba kolmekümnendatel aastatel, et tekib "kolmas tee", fašism, alternatiiv kahele uuele maailmale, mis tekkisid esimese maailmasõja järel", Enrique Fernández M. Giddens, Blair y Lagos, la tercera vía.
  13. Joan Antón Mellón. Las concepciones nucleares, axiomas e ideas-fuerza del Fascismo Clásico (1919-1945). – Revista de Estudios Políticos, 2009, nr 146. Veebis.
  14. Germá Bel. From Public to Private: Privatization in 1920's Fascist Italy, Robert Schuman Centre for Advanced Studies, European University, Firenze.
  15. Germá Bel.the Mainstream: Nazi Privatization in 1930s Germany, Universitat de Barcelona i ppre-IREA, Barcelona.
  16. Termin "autoritarismo" (mis tähendab võimu koondamist opositsiooni aktsepteerimiseta, kuid teatud pluralismi lubamist ning ühiskonna täieliku homogeniseerimise kavatsuse või võime puudumist) tekkis vastandina "totalitarismile" (mis iseloomustab fašismi) hilisemates analüüsides, mille peamine autor oli Juan José Linz, kes kirjutas muu hulgas raamatu "Totalitarian and Authoritarian Regimes" (Rienner 2000).
  17. 17,0 17,1 Stanley G. Payne. El fascismo, Alianza Editorial 2009, lk 84: Kogu asja paradoks seisneb selles, et totalitaarse valitsemise tõsised analüütikud tunnistavad seda, et fašitlik Itaalia ei olnud mitte kunagi totalitaristlik. Mussolini süsteemi rajamisele järgnenud kümnendil muutis Stalin leninliku diktatuuri Nõukogude Liidus halastamatult täielikuks riigisotsialismi süsteemiks faktiliselt peaaegu totaalse diktaatorliku kontrolliga majanduse ning kõikide ametlike institutsioonide üle. Mõned aastad hiljem paistis Hitleri režiimi võimuambitsioon Saksamaal oma poliitilise tõhususega, oma militaristliku võimuga, oma koonduslaagrite süsteemiga ning aja jooksul oma hävituspoliitikatega vallutatud aladel loovat stalinistliku kontrollisüsteemi mittekommunistliku ekvivalendi. Need kaks on olnud valdavad näited selle kohta, mida poliitikaanalüütikus eriti aastatel 1940–1960 kaldusid kvalifitseerima totalitarismiks.
  18. Ismael Saz Campos. Fascismo y franquismo, Publicacions de la Universitat de València 2004, ISBN 84-370-5910-0, lk 90
  19. Stanley G. Payne.El fascismo, Alianza Editorial 2009, lk 149: Pikaealised Hispaania ja Portugali diktatuur, mis kestsid vastavalt 1974. ja 1975. aastani, olid geneerilise fašismi ja Euroopa autoritaarsete rahvusriikide uurijatele teiseks probleemiks. Kuigi need olid fašismiajastu uue poliitika küllaltki tüüpilised saadused, jäid need püsima kolmeks aastakümneks ja pidid selle aja jooksul sõjajärgses kommunistlikus ja sotsiaaldemokraatlikus Euroopas ette võtma mõned fundamentaalsed kohandused. Peaaegu ükski range analüütik ei kinnita, et Franco või Salazari režiim oleks kunagi olnud täielikult või isegi olemuslikult fašistlik, ja mõnede meelest ei olnuf nell fašismiga üldse mingit pistmistkuigi paistab piisavalt selge, et Franco režiimi esimesel kümnendil oli oluline fašistliku tüüpi komponent, mis näitab, et Hispaania juhtum on komplitseeritud."
  20. Davies, Lynch 2002: 1–5.
  21. Ismael Saz. Fascismo y franquismo, Valencia: Publicacions de la Universitat de València 2004, ISBN 84-370-5910-0, lk 91
  22. David Baker, "The political economy of fascism: Myth or reality, or myth and reality?" New Political Economy, Volume 11, Issue 2 June 2006, pages 227 – 250
  23. DeLong 1997.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda