Ava peamenüü

Vikipeedia β

Benito Mussolini

Benito Mussolini
Benito Mussolini ja Adolf Hitler

Benito Amilcare Andrea Mussolini VR III/1 (hüüdnimi itaalia keeles Il Duce 'juht'; 29. juuli 1883 Predappio, Forli provints28. aprill 1945 Giulino) oli Itaalia kuningriigi peaminister ja diktaator aastail 19221943 ja seejärel juhtis aastatel 1943–1945 Saksa Kolmanda Riigi marionettvõimuna Itaalia Sotsiaalset Vabariiki (Salò vabariik).

Sisukord

EluluguRedigeeri

NoorusRedigeeri

Benito Mussolini sündis sepa peres. Tema lapsepõlv möödus vaesuses, mis ei võimaldanud tal omandada head haridust. Mussolini õppis kirikukoolis ning see andis talle võimaluse ise lapsi õpetada, kuid õpetaja ametit ei pidanud ta kaua. Itaalia-Türgi sõja päevil (19101911) sai temast sotsialistide parim ajakirjanik ja hiljem töötas ta toimetajana sotsialistide ajalehes L'Avanti ('Edasi').

Esimeses maailmasõjasRedigeeri

Mussolini pooldas Itaalia astumist ilmasõtta Antandi poolel. Kuna aga sotsialistid olid haaratud patsifismi ideedest, läks Mussolini nendega tülli ja ta heideti oktoobris 1914 Itaalia sotsialistide parteist välja ja oli kuni sõja lõpuni Antandi valitsuste palgaline mõjuagent, avaldades ajakirjanduses patsifistliku sisuga artikleid. Sõja-aastatel oli Mussolini sõdurina rindel ning sai seal haavata. 1919. aastal asutas ta vasakpoolsete vastu suunatud sõjaveteranide organisatsiooni Fascio di Combattimento (võitlusliit), mis 1921. aastal kuulutas enda Rahvuslik Fašistlikuks Parteiks. Põhiline toetajaskond olid erusõjaväelased, dissidentidest sotsialistid, suurmaaomanikud ja futuristid. Fašistid rakendasid kommunistide suhtes füüsilist terrorit ning tegelesid ka tänapäeva mõistes "katusepakkumisega".

VõimuletõusRedigeeri

Oktoobris 1922 organiseeris Benito Mussolini järjekordse valitsuskriisi ajal Itaalia valitsusele ja kuningale Vittorio Emanuele III-le surve avaldamiseks demonstratsiooni, nn Marsi Roomale, ja nõudis valitsust endale. 31. oktoobril 1922 kuulutas kuningas Mussolini peaministriks. Antifašistidel keelati riigist lahkuda, nende üle mõisteti kohut, paljud hukati. Kehtestati korporatiivne süsteem, sotsiaalsete tagatiste eest nõuti töölistelt vastuvaidlematut allumist. Saavutati kokkulepe Vatikaniga, ametiruumidesse üle kogu Itaalia ilmusid kohustuslikud krutsifiksid. Huvitaval kombel ei kiusatud Mussolini võimuloleku ajal Itaalias juute taga, isegi kõik sünagoogid jäid terveks. 1927. aastal loodi antifašistide jälitamiseks salapolitsei OVRO, mis allus otse Mussolinile.

Abessiinia vallutamineRedigeeri

Saksamaa võimule tulnud Adolf Hitleri toetusega ja Prantsusmaa heasoovliku neutraliteega vallutas Mussolini juhitav Itaalia 1935.–1936. aastal toimunud sõjakäigu ajal Abessiinia.

Hispaania kodusõdaRedigeeri

Teine maailmasõdaRedigeeri

Benito Mussolini juhtis riiki üle 20 aasta. 1943. aasta juulis ta kukutati ja arreteeriti Itaalia kuninga käsul. Sakslased vabastasid Mussolini, kuid Teise maailmasõja lõpus 26. aprillil 1945 sattus ta koos armukese Clara Petacciga Itaalia kommunistlike partisanide kätte. 1945. aasta 28. aprillil lasti Mussolini Como järve äärses Giulino külas maha. Tema ja ta armukese laipa näidati avalikult Milano rahva ees.

Tunnustused ja aunimetusedRedigeeri

Vabadusrist
III/1

TsitaatRedigeeri

„Ma pole kunagi teinud viga, kui ma olen talitanud oma instinkti järele; kuid ma olen alati teinud väärsamme, kui ma olen alistund mõistusele. Ma ei süüdista kedagi, ma ei laida kedagi peale iseenda. Ma isiklikult olen vastutav nii asjakäigu eest, mis on hästi tehtud ning millest maailmal pole võimalik lahti ütelda, samuti kui ka mu nõrkuste ning mu laostumise eest.[1]

Teosed eesti keelesRedigeeri

KirjandusRedigeeri

Eelnev:
Luigi Facta
Itaalia peaminister
19221943
Järgnev:
Pietro Badoglio
Eelnev:
Paolino Taddei
Luigi Federzoni
Itaalia siseminister
19221924
1926–1943
Järgnev:
Luigi Federzoni
Bruno Fornaciari
Eelnev:
Antonino Di Giorgio
Pietro Gazzera
Itaalia sõjaminister
1925–1929
1933–1943
Järgnev:
Pietro Gazzera
Antonio Sorice
Eelnev:
Carlo Schanzer
Dino Grandi
Galeazzo Ciano
Itaalia välisminister
1922–1929
1932–1936
1943
Järgnev:
Dino Grandi
Galeazzo Ciano
Raffaele Guariglia

ViitedRedigeeri

  1. Mussolini viimne intervjuu. Välis-Eesti, 21. märts 1948, nr. 12, lk. 6.

VälislingidRedigeeri