Virumaa

Virumaa (saksa keeles Kreis Wierland, ladina keeles Vironia, Vyronia) on ajalooline maakond Eesti põhja- ja kirdeosas. Maakonna ajaloolised alad on tänapäeval jagatud tänaste Lääne- ja Ida-Viru maakonna vahel. Samas hõlmavad Ida- ja Lääne-Virumaa ka mitmeid osi ajaloolisest Tartumaast ning ajaloolisest Järvamaast, mistõttu ajaloolise Virumaa piirid ei vasta nüüdisaegsete Lääne-Viru ja Ida-Viru maakondade piiridele.

Eesti ja Põhja-Läti maakonnad, linnused ja teed muinasaja lõpusajanditel

Eestimaa hertsogkonna ja kubermangu Viru kreis ehk Cercle Ludwig August Mellini kaardil

Geograafia

Virumaa piirneb põhjas Soome lahega, ranniku ääres asuvad ida-lääne suunal lahed: Narva laht, Kunda laht, Toolse laht, Rutja laht, Eisma laht, Pedasaare laht, Vergi laht, Käsmu laht ja Munga laht.

Esiaeg

Virumaa kuni 13. sajandi alguseni

Ajaloolise Virumaa alale vastav arheoloogiliste leidude põhjal tuvastatav kultuuripiirkond eristus laiemast Ranniku-Eesti kultuurialast alates keskmisest rauaajast. Importesemete leiud näitavad kontakte Ida-Rootsiga rahvasterännuajal ning Soomega eelviikingi- ja viikingiajal. Mitmed viikingiajal kasutusele võetud esemetüübid ühendavad Virumaad ka Kesk-Eesti idaosa ja Lõuna-Eestiga. Virumaa muinasaegne asustus koondus Viru lavamaale Soome lahe rannikumadaliku ja Peipsi-äärse Alutaguse madaliku vahel.

11. sajandi ruunikivi (U 356) Virumaal langenu mälestuseks Ängbys Rootsis

Kolmelt 11. sajandi Upplandi ruunikivilt pärinevad esimesed teadaolevad Virumaa kirjalikud mainimised. Neil kõigil leinab ema Virumaal (a urlati ja a uirlanti) tapetud poega – kahel samasisulisel ruunikivil mälestatakse ilmselt lahingus langenud Bjǫrni, ühel tapetud Ǫnundri.

Skandinaavia allikad, mis on kirja pandud kirjeldatavatest sündmustest küll tunduvalt hiljem, mainivad veel mitmel korral muinasaegse Virumaaga seotud sündmusi. Örvar-Oddri saagas (kirjutatud 13. sajandi teisel poolel) öeldakse, et müütilise Novgorodi kuninga Kvillánuse väe hulka kuulus sõjamehi ka Virumaalt (Vírland). 14. sajandi algusest pärit käsikiri "Hauksbok", loetledes Venemaa (Gardariki) kõrval asunud maid, nimetab ka Virumaad (Virland). Mõlemad allikad mainivad Virumaa kõrval ühtlasi Eestimaad (Eistland), aga loevad need eraldi maadeks. Sarnaselt on Virumaad näinud ka mõned hilisemat, vallutusjärgset aega kirjeldavad allikad. 1240. aasta paiku Bartholomeus Anglicuse poolt koostatud entsüklopeedia mainib Virumaad (Vironia) ja näiteks ka Revalat (Rivalia), aga Eestimaad ei tunne. 13. sajandi keskpaiga Ida-Euroopa geograafiat tutvustav teos Descriptiones terrarum kirjeldab Virumaad (Bironia) Eestist (Hestonia) ida suunas jääva maana.

Vene leetopissid nimetavad kahel korral, seoses 1111. ja 1179./1180. aasta Novgorodi vürstide sõjakäikudega, kohanime Otšela. Tavaliselt peetakse seda Adsele maakonnaks, kuid kuna üks teade mainib Otšela tšuudide põgenemist mere äärde, on oletatud ka selle paiknemist Virumaal.

Henriku Liivimaa kroonika järgi rüüstas Rootsi jarl Birger Brosa koos ojamaalaste ja sakslastega 1197. aasta paiku kolm päeva Virumaal. Kaasas oli ka preester Theoderich, hilisem Eestimaa piiskop. Virulastega olevat juba peetud läbirääkimisi ristiusu vastuvõtmise üle, kuid see jäi teostamata, sest jarl otsustas pärast andami saamist lahkuda. Kuna Taani annaalide väitel toimus samal aastal kuningas Knudi sõjaretk Eestimaale, on mõnikord oletatud, et tegemist võis olla sama sündmusega.

Virumaal asuvat Tõrma küla mainitakse Novgorodi leetopissis, mille kohaselt Novgorodi vürst Mstislav Mstislavitš tegi 1211. aastal sõjakäigu Torma-nimelisse kohta, kust saadi saagiks palju vange ja kariloomi. Kuigi sel ajal oli arvatavasti juba olemas ka praegune Torma küla, on loogilisemaks peetud, et leetopissis mõeldakse tol ajal märksa suuremaks keskuseks olnud Tõrmat. Kuna leetopissi teatel tegi Mstislavi järgmisel aastal sõjaretke Otepääle, mille usaldusväärsemaks peetava kronoloogiaga Henriku Liivimaa kroonika dateerib 1210. aastasse, siis on tõenäoline, et vürsti sõjakäik Tõrmasse leidis aset juba 1209. aastal.

Sisemine jaotus 13. sajandi alguses

Pada linnamägi

Peamine allikas muinasaegse Virumaa haldusjaotuse kohta on ajavahemikus 1219–1241 koostatud Taani hindamisraamat, mõningal määral leidub sellekohast infot ka Henriku Liivimaa kroonikas. Mõlemad teosed loevad Virumaad Eestimaal asuvaks. Ennekõike neile allikatele toetudes teatakse, et 13. sajandi alguses oli Virumaal viis muinaskihelkonda.

Virumaa loodeosas, hilisemate Haljala ja Kadrina ning suuremal osal Rakvere kirikukihelkonna territooriumist paiknes Rebala muinaskihelkond (Repel, Revele) keskusega praeguse Rakvere juures, kus olid Tarvanpää linnus ja arvatavasti ka kaubitsemiskoht. Tarvanpää võis olla keskse tähtsusega kogu Virumaa jaoks. Kuna ka Revala muinasmaakonna idapoolseima kihelkonna nimi oli Rebala, on oletatud, et kunagi oli tegu ühtse hõimualaga, mis selle lääne- ja idaosa loodusliku eraldatuse tõttu jagunes maakondade tekkimise ajal vastavalt Revala ja Virumaa vahel. Virumaa Rebalast idas asus Mahu muinaskihelkond (Maum), hõlmates hilisema Viru-Nigula kirikukihelkonna. Sealt on teada kolm linnust, millest tähtsaim oli arvatavasti Pada linnus. Omakorda Mahust itta jäi Askele muinaskihelkond (Askælæ) hilisema Lüganuse kirikukihelkonna alal. Mitmest sealsest linnusest võis peamine olla Tarakalda linnus. Virumaa edelaosas hilisemate Viru-Jaagupi, Simuna ja Väike-Maarja ning osalt Rakvere kirikukihelkonna alal paiknes Lemmu muinaskihelkond (Lemmun, Laemund), mille üks asustuskeskus oli kihelkonna põhjaosas, teine Pudiviruks kutsutud lõunaosas. Peamine linnus võis asuda Äntu Punamäel. Lemmu eristus ülejäänud maakonna rannikumurdelisest hõimualast, jäädes keskeesti murde piirkonda.

Jõuga vadjapärane kääbaskalmistu

Kõige idapoolsem muinaskihelkond oli Alutaguse (Alentagh), mis asetses Jõhvi, Vaivara ja suures osas ka Iisaku kirikukihelkondade territooriumil. Kihelkonna keskuseks võis olla Alulinna linnus. Alutaguse idapiir oli Narva jõgi, millest algasid Novgorodi vürstiriigi valdused. Alutaguse asustus koondus kihelkonna loodeossa, ülejäänud piirkonnad jäid väheasustakuks. Seejuures elas kihelkonna lõunaosas Narva jõe taguste läänemeresoomlastega (hilisemal ajal oli seal vadjalaste asuala) sarnane rahvastik, keda iseloomustas kääbaste rajamine. Arheoloogilise materjali põhjal on idapoolse rahvastiku sisseränne toimunud 11.–12. sajandi vahetusest kuni 14. sajandi alguseni. See eriilmelise rahvastikuga piirkond oli põhjapoolse Alutagusega ilmselt nõrgalt seotud või ei kuulunud üldse kihelkonda. Ka Alutaguse kihelkond tervikuna oli ülejäänud maakonnaga arvatavasti suhteliselt lõdvalt seotud.

Võimalik, et suuremad ja mitme asustuskeskusega kihelkonnad – Rebala, Lemmu ja Alutaguse – olid algselt eraldiseisvad väikemaakonnad, mis noorema rauaaja jooksul järk-järgult Virumaaga liitusid. Kristjan Oad on oletanud, et Virumaa kihelkonnad liitusid ühtseks võimkonnaks võrdsetel alustel, kuna Henriku kroonika järgi esindasid maakonda kihelkondade vanemad ühiselt ja puudus üks juhtiv võimukeskus. Tema arvates näitab asjaolu, et vakuste piirid Virumaal ei ühtinud kihelkonnapiiridega, et maakonna ühinemisjärgne haldusjaotus põhines kihelkondade asemel juba ülemaakondlikul võimkonnal.

Virumaa põllumajandusliku maa kogusuuruseks oli Taani hindamisraamatu kohaselt 3000 adramaad, mis arvatavasti vastab ligikaudselt ka sealsete majapidamiste arvule. Ühe majapidamise keskmine elanike arv oli omakorda arvatavasti 6–9 inimest. Suurima külana nimetab Taani hindamisraamat 70 adramaa suurust Tõrmat, mis teadaolevalt oli ka kogu Eesti ala suurim asula (Taani hindamisraamatus puuduvad aga andmed Sakala ja Ugandi kohta). Kuigi tavaliselt peetakse adramaade arvu vastavaks majapidamiste arvule, on Tõrma puhul arvatud, et seal oli talusid siiski 35.

Virumaa Liivimaa ristisõjas

Liivimaa ristisõja ajal toimunud Eestimaa vallutamise käigus alistati ka Virumaa. Teave selle kohta pärineb eelkõige Henriku Liivimaa kroonikast (kirja pandud 1220. aastatel). Läti Henriku teatel oli virulaste esimene kokkupuude ristisõdijatega 1217. aasta alguses, kui järvalaste vastu sõjakäigu teinud riialased (Riia piiskop ja Mõõgavendade ordu), latgalid, liivlased, ugalased ja sakalased osaliselt ka Virumaad rüüstasid. Sama aasta septembris ühines virulasi riialaste vastu kogunenud eestlaste väega, mis Madisepäeva lahingus lüüa sai.

Pärast ordu juhtimisel toimunud järjekordset sõjakäiku Järvamaale, mille tulemusel kohalikud ülikud taas riialaste ülemvõimu tunnistasid, olevat järvalased teinud ettepaneku üheskoos Virumaad rünnata. Peagi tungitigi Virumaale: sakslased Tõrma (Turme) piirkonda, liivlased ja latgalid Avispeale (Avispe), sakalased Rebala kihelkonda (Revelensi provincia), ugalased Pudivirusse ning järvalased oma kihelkondade naabrusse. Selle sõjakäigu kirjelduses tutvustab Henriku kroonika Virumaad kui "viljakat ja väga ilusat ning oma väljade tasasuse tõttu avarat maad". Viiepäevase rüüstamise järel tulid sõjaväe juhi Rudolfi juurde Virumaa kihelkondade vanemad sooviga rahu sõlmida, nõustudes vastutasuks enda ristimisega. Vanemate seast on kroonika nimeliselt välja toonud Tabelinuse, kes olevat juba varem Ojamaal ristitud olnud, ja Kyriawane, kes oma varasema jumalaga rahul polevat olnud ja ainsana kohe kohapeal ristiti. Pärast kokkulepete kinnitamist ja kõigi Virumaa viie kihelkonna pantvangide üleandmist sõjaväed lahkusid. Sakslastele järgnesid Riiasse kihelkondade vanemad, kes seal ristiti ja kellega rahu kinnitati.

Vaade Ebavere mäelt, kust legendi järgi saarlaste jumal Tarapita Saaremaale lendas

Riia piiskop Albert koos Eestimaa piiskopi Theodericiga oli juba 1218. aastal vastutasuks sõjalise abi eest lubanud Eestimaa, sh Virumaa, üle anda Taani kuningale Valdemar II-le, aga riialased ei soovinud hiljem kokkulepet järgida – nii tekkis 1220. aastal riialaste ja Taani vahel konflikt. Kuna võimu kinnitamise aktiks loeti inimeste ristimist, mida seniajani küllaltki väheulatuslikult tehtud oli, võttis Riia ja Taani vaheline vastuolu võiduristimise ilme, kus kummagi poole preestrid hakkasid kiirustades ristima võimalikult palju vaidlusaluste territooriumide rahvast. Riiast saadetud preestrid Petrus Kaikewalde ja kroonik Henrik ristisid kõik Pudiviru 14 küla koos sealse üliku Tabelinusega (ehkki Henriku kroonika järgi oli ta juba vähemalt ühel, aga võib-olla juba kahel korral ristitud). Ülejäänud virulased keeldusid taanlaste ähvarduste tõttu riialastelt ristimist vastu võtmast. Veidi hiljem ristisid riialased veel kolm küla Virumaa äärealal, kus kuuldi legendi, et kohalikul mäel (arvatavasti Ebavere mägi) olevat sündinud saarlaste jumal Tarapita, kes sealt Saaremaale lendas. Seal samas raius preester puruks jumalakujud, mille peale kohalikud olevat imestanud, et neist verd välja ei voola ja nii olevat nad preestrite juttu rohkem uskuma jäänud. Peagi võttis Virumaa oma võimu alla aga Taani, ristides kogu maakonna, puues Tabelinuse riialaste võimu alla minemise eest karistuseks üles ja saates kohapeale elama asunud riialaste preestri paljaksriisutuna minema. Lundi peapiiskop Andreas Sunesen pühitses Viru- ja Järvamaa piiskopiks Ostradi.

Kui saarlased pärast 1221. aasta lihavõtteid Taani tugipunkti, Toompea linnust, piirama asusid, liitus nendega osa virulastest, revalastest ja harjulastest. Pärast piiramise ebaõnnestumist ja saarlaste lahkumist poosid taanlased nendega koostööd teinud Virumaa, Revala ja Harju vanemad üles, panid ülejäänutele peale mitmekordse maksu ja nõudsid hüvitist. See Taani samm ajendas Henriku sõnul eestlasi aga kavandama järgmist katset taanlastest vabanemiseks.

Pärast saarlaste võitu 1222. aastal Saaremaale tunginud Taani väe üle ärgitasid nad taanlaste vastu üles tõusma ka mandrieestlasi. Saarlased, läänemaalased ja harjulased kogunesid Varbolasse ja tapsid seal olnud taanlased ning läkitasid Virumaale saadiku üleskutsega seal samamoodi toimida. Virulased ja järvalased otsustasid piirduda oma preestrite kokkukogumise ja tervelt Tallinna saatmisega. Henrik põhjendab virulaste ja järvalaste sellist käitumist asjaoluga, et nad olid "lihtsameelsed inimesed ja teistest eestlastest alandlikumad".

1223. aasta veebruaris-märtsis piirasid saarlased, läänemaalased, varbolased, virulased ja järvalased koos Taani käes olevat Toompea linnust, kuid löödi linnuse kaitsjate väljasööstuga põgenema. Sama aasta septembris tehti uus katse taanlaste alistamiseks. Seekord oli piirajate peajõuks Vladimiri-Suzdali, Novgorodi ja Pihkva vürstiriikidest kogutud vägi, millega lisaks ürituse algatanud saarlastele ühines ka virulasi, järvalasi, varbolasi ja ugalasi. Neljanädalase Toompea piiramise jooksul aga linnust vallutada ei suudetud.

1223. aasta lõpus saabus Tartu linnusesse Novgorodist saadetud vürst Vjatško, kes koos oma kaaskonna ja ugalastega proovis ümberkaudseid alasid endale allutada, neilt makse nõudes ja vastuhakkajaid rüüstates. Tema sõjakäigud ulatusid Henriku teatel ka Virumaale. 1224. aasta alguses, kui riialased olid äsja alistanud harjulaste Lohu linnuse ja rüüstasid Järvamaal, läksid nii järvalased kui virulased rahusooviga nende juurde. Riialastele lubati ristiusu sakramente enam mitte rikkuda ja anti neile rahu kinnituseks pantvange. Riialastega kokkuleppe sõlmimise eest ründasid hiljem neid taanlased ja allutasid taas endale. 1224. aasta suvel, valmistudes Tartu linnuse piiramiseks, rüüstasid riialaste salgad Virumaal "seni veel vastuhakkajaid", et oma sõjaväe jaoks lambaid, härgi ja muud tarvilikku hankida. Pärast Tartu vallutamist viisid virulased Riiga hobuseid ja muid kingitusi.

1225. aasta sügisel lõid virulaste vanemate kutsel maakonda saabunud Otepää sakslased (juhiks arvatavasti Johannes Dolenist) taanlased maakonnast välja, hõivasid linnused ja asusid ise seal valitsema. Samal ajal Riias viibinud paavsti legaat Modena Wilhelm sekkus konflikti ja sundis kirikliku karistusega ähvardades kõigepealt sakslasi ja siis ka taanlasi Virumaast loobuma ning võttis maakonna paavsti võimu alla. 1226. aasta alguses läks Wilhelm isiklikult Virumaale, jutlustas seal ristiusust ning määras kohalike virulaste seast vanemaid ja kohtunikke. 1226. aasta mais tungis Johannes Dolenist jälle Virumaale ja vallutas seal ühe linnuse, oletatavalt Tarvanpää. Taas tekkis riialaste ja taanlaste vahel sõjaline konflikt. Wilhelm ja tema esindaja magister Johannes asusid Johannest Dolenist toetama ja saatsid ka oma mehi Virumaale taanlastega võitlemiseks ja kaitseks "saarlaste märatsemise" vastu. Aasta lõpus tegid riialased Taaniga rahu, et keskenduda saarlaste alistamisele. 1227. aasta alguse sõjakäigust Saaremaale võttis osa eestlasi kõigist maakondadest, seega ilmselt ka virulasi.

Vana-Liivimaa pärast Stensby lepingut (Taani ala roheline)

Magister Johannese läänimeeste vägivallatsemise tõttu puhkes hiljem samal aastal virulaste ja järvalaste vastuhakk, mille käigus olevat tapetud 100 vasalli. Riia, Tartu ja Zemgale piiskoppide ja ordu jõud surusid ülestõusu maha, alistasid seejärel Taani tugipunkti Toompeal ning mõõgavennad võtsid seni Taani valduses olnud Põhja-Eesti, sh Virumaa, oma võimu alla. 1238. aasta Stensby lepinguga läks Virumaa tagasi Taanile.

Keskaeg

 Pikemalt artiklis Eesti keskaeg

Taani aeg

• Taani hindamisraamatus, mida koostati kuni 1241. aastani, oli Alentagh 316 adramaad (ehk talu).
• 1252 – nimetatakse taanlaste uut tugikohta linnust Wesenberghi (Tarvanpea keskalamsaksa keeles)
• 1253 – novgorodlased ja karjalased laastasid maa-alad lääne pool Narva jõge.
• 1255 – toimus novgorodlaste rüüsteretk üle Narva jõe Põhja-Maavalda
• 1256 – esimesed teated Narva linnusest, mis ehitati taanlaste poolt Narvia küla lähistele.
• 1267 – algas uuesti sõjategevus õiguste üle kontrollida kaubandust ja laevatamist Narva jõel. Novgorodi väed vürst Juri juhtimisel tungisid Virumaale Rakvereni, rüüstasid raskelt piirkonda. Kindlust vallutada ei suudetud, kaotati üks oma pealikest ja muid tähtsaid mehi ning pöörduti tagasi.
• 1268. aasta jaanuaris tuli mitu Novgorodi vürsti oma vägedega (umbes 30 000 meest) üle Narva jõe ning läksid Rakvere alla, hävitades teel hulga koopasse (Olgino maa-alune kalmistu) (pakku põgenenud rahvast. Koobastikku juhiti vesi ja väljatulijad tapeti.
• 1268. aasta 18. veebruaril leidis aset Kihola jõel verine lahing novgorodlaste ja sakslaste-eestimaalaste vahel. Novgorodlased said lahingus lüüa. Novgorodi vürst Dowmonti rüüstas tagasiteel Virumaad.
• 1294 – Novgorodi vürsti väesalk põletas Narva.
• 13. sajandil – moodustati Virumaa aladele Jõhvi ja Narva kirikukihelkonnad, hilisem Vaivara kihelkond.
• 1268. aasta 18. veebruaril – ründasid maakonda Novgorodi vürsti Dimitri ja Pihkva vürsti Dowmonti väed.
• 14. sajandini – ei olnud Virumaa halduslikult jagatud.
• 1302 – linnuse juurde kujunenud Wesenberghi asula sai Lübecki linnaõigused.
• 1341 – novgorodlased põletasid teist korda Narva asula.
• 1346 – esimesed kirjalikud teated kiriku kohta Narvas.
• 1346 – Taani kuningas Valdemar IV müüs pärast Jüriöö ülestõusu oma Eestimaa alad valdused (Harju- ja Virumaa koos Tallinna, Rakvere ja Narva linnustega) Saksa ordu ordumeistrile Goswin von Herikelile umbes nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marka) eest ja Saksa ordu pantis need 1347 Liivi ordule.

Kihelkonnad 13. sajandil

• Haljala kihelkond
• Viru-Nigula kihelkond
• Viru-Jaagupi kihelkond
• Lüganuse kihelkond
• Jõhvi kihelkond
• Simuna kihelkond
• Kadrina kihelkond

Liivi ordu valdused aastatel 1346(1347)–1558

Vana-Liivimaa

 Pikemalt artiklis Vana-Liivimaa

• 1347 – algas Virumaal Liivi ordu võimuperiood. Moodustati Narva foogtkond, kuhu kuulus ka Vaivara kihelkonna ala.
• 1347 – alustas Liivi ordu Narva linnuse tugevdamist.
• 1349 – moodustati Vasknarva foogtkond, samal aastal ehitati kihelkonna maa-alale esimene Vasknarva ordulinnus, kuid pihkvalased hävitasid selle sõjakäiguga samal aastal.
• 1354 – mainiti ajalooallikates esimest korda Jõhvi kihelkonda Virumaa koosseisus.
• 1367 – novgorodlased põletasid kolmandat korda Narva.
• 1407 – Liivimaa-Pihkva sõda (1406–1409), 29. juunil tungisid pihkvalased vürst Konstantini ja Roman Sidorovi juhatusel üle Narva jõe Virumaale, rüüstasid palju külasid ja pöördusid rikkaliku röövsaagiga tagasi.
• 1427–1442 – aastatel ehitas Liivi ordu Vasknarva ordulinnuse endisele kohale üles. Kindlust kutsuti Vastne-Narva, alamsaksa keeles Nyslot. Linnusest sai Vasknarva foogtkonna keskus.
• 1501 – Liivimaa-Moskva sõda, Moskva suurvürstiriigi vägi, kus oli palju tatarlasi, tungis röövides ja rüüstates Virumaa kaudu Harjumaale. Sõjaväel olid kaasas koerad, et maarahvast metsadest üles otsida. Teine Moskva vägi tegutses samal ajal Vanal-Liivimaal. Kuuenädalase rüüstamise jooksul hävitati palju majapidamisi ja vähenes rahvaarv. Üks kaasaegne allikas märkis ära 40 000 tapetut ja vangivõetut.
• 1503 – Rakveres rajati frantsisklaste Püha Mihkli katoliku kiriku klooster,
• 1520 – Narva, dominiiiklaste Püha Anna kloostri esmamainimine.

14. sajandil tekkinud kihelkonnad

• Väike-Maarja kihelkond

15. sajandil tekkinud kihelkonnad

• Rakvere kihelkond

Vene tsaaririigi poolt vallutatud ja okupeeritud alad aastatel 1570–1577

Liivimaa sõda

 Pikemalt artiklis Eesti varauusaeg, Liivimaa sõda

• 1558. aasta 22. jaanuar – Vene-Liivi sõda, Moskva tsaaririigi vägi tungis põhjas Virumaa ja lõunas Vastseliina kaudu Tartu piiskopkonda, rüüsteretk kestis kolm nädalat.
• 1558. aasta 11. mai – Moskva tsaaririigi väed vallutasid Narva.
• 1558. aasta 6. juuni – Moskva tsaaririigi väed vallutasid Vasknarva.
• 1558 – Moskva tsaaririigi väed hõivasid Rakvere
• 1561. aasta 4.–6. juuni – andis Harju-Viru rüütelkond ustavusvande Rootsi kuningale Erik XIV-le.
• 1561, 1566 ja 1571 – katkuaastad.
• 1568 – mõisameeste rüüsteretk Virumaale, piirati Rakvere linna ja põletati maha Rakvere juures alev ning lahkuti sõjasaagiga
• 1570 – Moskva tsaaririigi opritšnina rüüsteretk Narva, tapeti Narva venelasi, hävitati, põletati.
• 1573 – Moskva tsaaririigi vägede suur sõjakäik Narva kaudu Viru-, Harju- ja Järvamaale, vallutati Paide linnus. Pärast Paide vallutamist liikus 16 000-meheline sõjavägi Läänemaale, sai aga Koluvere lahingus rootslastelt lüüa.
• 1574 – Rakvere piiramine (1574) Rootsi vägede poolt
• 1581. aasta 6. november – Rootsi väed vallutasid moskoviitidelt Narva ja aastatel 1581–1591 kuulus Narva Rootsi Ingeri koosseisu

Rootsi aeg

 Pikemalt artiklis Rootsi aeg

• 1583. aasta 10. august – Moskva tsaaririik sõlmis Rootsiga kolmeks aastaks Pljussa vaherahu mille alusel Põhja- ja Lääne-Eesti alad läksid Rootsi kuninga võimu alla.
• 1591–1617 – Narva ja Vasknarva foogtkonnad ühendati Narva lääniks.
• 15. sajandil – liideti Lüganuse kihelkonna alad halduslikult Virumaaga.
• 17. sajandil – liideti Virumaaga halduslikult Viru-Nigula kihelkonna alad, mis enne kandsid Mahu kihelkonna nime. Virumaa halduspiir ulatus sellest ajast Kunda jõeni.
• 1613 – Venemaa Segaduste ajal, toimunud sõjategevuse käigus tungisid vene väed mõlemalt poolt Peipsit Eestimaale ja rüüstasid Alutaguse piirkonda
• 1617 – oli Virumaa haldusüksussena Rootsi Ingeri osa.
• 1623 – mainiti esimest korda Vaivara kihelkonda (Waywerschen Kerspel) – endine Narva kihelkond.
• 1641 – liideti Virumaa aladel olevad kirikukihelkonnad kiriklikult Ingeri superintendantuuriga.
• 1651 – ühendati Virumaa nii halduslikult, kui kiriklikult Eestimaa kubermanguga Eestimaa aadelkonna soovil.
• 1654–1744 – eksisteeris Iisaku kihelkond eraldi kihelkonnana. 1744. aastal liideti osa Iisaku kihelkonna alasid Jõhvi- ja osa Viru-Jaagupi kihelkonnaga.
• 1658 – sõlmiti Vallisaare mõisas (Usnowa) Vaivara kihelkonnas Vallisaare vaherahu, mis peatas 1656.–1658. aastal Moskva tsaaririigi alustatud Vene-Rootsi sõja.
• 1700 – algas Põhjasõda. Moskva tsaaririigi esimesed rüüstesalgad tungisid septembrikuus Virumaale. Algas Narva piiramine Moskva vägede poolt. 19. novembril toimus Põhjasõjas esimene Narva lahing (1700).
• 1703–1704 – Vene vägede korduvad rüüsteretked Narva ümbruskonda.
• 1704 – Vene väed vallutasid Narva
• 1704 – eraldati Narva maakond Virumaast ja liideti Ingerimaaga.
• 1708 – Narva ja Tartu kodanikkond viidi Moskva tsaaririigi aladele sundasumisele, kes osaliselt pääsesid tagasi alles viis aastat hiljem, väga paljud aga surid asumisel.

Virumaa maakonnad 17. sajandi algul

F. de Witt'i 18.saj alguses avaldatud kaart

Rootsi valdused

• Alutaguse
• Virumaa

17. sajandil tekkinud kihelkonnad

• Vaivara kihelkond
• Iisaku kihelkond (vaheajaga, täieõiguslikult jälle 19. sajandil)

Uusaeg

 Pikemalt artiklis Eesti uusaeg

Moskva tsaaririik

• 1708–1722 – oli Virumaa koos Tartumaaga Narva provintsina, Moskva tsaaririigi Peterburi kubermangu koosseisus, kui vallutatud ala.
• 1719. aastal, Vene tsaar Peeter I ukaasiga 29. maist 1719 moodustati Tallinna kubermang ning selle koosseisu kuulusid Põhja-Eesti, Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa distriktid, kuna Narva piirkond liideti algselt Peterburi kubermanguga.

Eestimaa hertsogkonna Virumaa distrikt Eesti- ja Liivimaa kaardil aastast 1745.
Первый официальный атлас Российской империи (1745). Карта герцогств Эстляндского и Лифляндского, вместе с течением реки Двины

Venemaa keisririik

• 10. septembril 1721 – sõlmiti Uusikaupunki rahu, mis lõpetas Põhjasõja. Rootsi kuningriik loovutas sellega Eestimaa, Hiiumaa, Ingerimaa, Liivimaa ja Saaremaa, Venemaa keisririigile.
• 1727. aastal eraldati Narva piirkond Peterburi kubermangust, kuid Narva linn Jaanilinnaga jäi Peterburi kubermangu, kus oli aastatel 1775–1802 Jamburgi maakonna maakonnalinnaks. Reveli kubermangu (Narva maakonna) idapiir algas Joala mõisast ja läks kuni Narva jõe suudmeni.
• 1771–1919 – Virumaal moodustati kaks praostkonda.
• 1783 – loodi Viru kreis ja Narva kreis, kuhu kuulus osa Virumaa maid ja osa Narva jõe taguseid Ingeri alasid.
• 1797 – eraldati Narva kreisile allunud maadest Narva linn, ülejäänud maad liideti Eestimaa kubermanguga.
• 1798–1888 – moodustati Virumaal adrakohtu ringkond, kuhu kuulusid Iisaku, Jõhvi, Vaivara ja Viru-Nigula kirikukihelkondade alad.
• 1816 – jõustus Eestimaa talurahvaseadus, mis vabastas talupojad pärisorjusest.
• 1856. aasta 5. juunil anti välja uus talurahvaseadus, mis võimaldas talupoegadel maad rentida või päriseks osta.
• 1865 – Jõhvis toimus esimene laulupidu
• 1866 – vallareformiga vabastati vallad mõisate eestkoste alt, neist said riiklikud haldusüksused.
• 1867 – moodustati uuesti Iisaku kihelkond Jõhvi kihelkonna ja lõunapoolsete kihelkondade jagamisel.
• 1891–1893 – liideti enamus valdu suuremateks.

Virumaa jaotus 19.–20. sajandil

Rakvere ehk Viru kreis jaotus Alutaguse, Ranna-Virumaa ja Maa-Virumaaks, 19. sajandi alguses kolmeks adrakohtupiirkonnaks, territooriumil asus 1 linn, 10 kirikukihelkonda. Kreisi maakonnalinn oli kreisilinn Rakvere (Kreis-Stadt Wesenberg)

Alutaguse Territoorium 1878 1/3 ruutversta, territooriumil: 3 kirikukihelkonda Vaivara kihelkond, (Maholmschen Kirchspiel), Jõhvi kihelkond (Kirchspiel Jewe), Lüganuse kihelkond (Kirchspiel Luggenhusen).

Ranna-Virumaa Territoorium 1526 ruutversta, territooriumil: kreisilinn (Rakvere – Wesenberg), 4 kirikukihelkonda Viru-Nigula kihelkond (Maholm), Haljala kihelkond (saksa Kirchspiel Haljall), Kadrina kihelkond (Kirchspiel St. Katharinen), Rakvere kihelkond (Kirchspiel Wesenberg),

Maa-Virumaa Territoorium 1200 ruutversta, territooriumil: 3 kirikukihelkonda Viru-Jaagupi kihelkond (Kirchspiel Jacobi), Väike-Maarja kihelkond (Kirchspiel Klein-St. Marien), Simuna kihelkond (Kirchspiel St. Simonis) Iisaku kihelkond (Isaak) (asutati uuesti 1867. aastal).

Uusim aeg

 Pikemalt artiklites Eesti uusim aeg, Viru maakond ja Viru maakond (1949–1950)

Vaata ka

• Eesti haldusjaotus
• Viru maakond

Kirjandus

• Bienenstamm, H. von (1826). Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner. Lk-d lk. 70–86.
• Bornhaupt, Christian (1855). Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung Liv-, Ehst- und Kurlands, nebst einer Wandkarte. Riga: W.F. Häcker. Lk-d lk. 23–24.
• Edgar V. Saks. "Viru nime iidsest algupärast". Võitleja, november 1963, nr 11, lk 8.
• Virumaa, Maakonna minevikku ja olevikku kajastav koguteos. Koostanud Ernst Rosenberg. Viru Maavalitsuse väljaanne 1924, Rakvere.

Välislingid

• Virumaa Entsüklopeedia
• Ajaloolise Virumaa tutvustus Eesti mõisaportaalis