Vikipeedia

Muhu lahing

Muhu lahing (29. jaanuar – 3. veebruar 1227) oli sõjaline kokkupõrge end Muhu linnuses kaitsnud saarlaste ja neid rünnanud riialaste (Mõõgavendade ordu, Riia piiskopi, ristisõdijate, liivlaste, latgalite ja eestlaste) väe vahel. Piiramise kuuendal päeval linnus vallutati. Muhu lahingut on peetud muistse vabadusvõitluse viimaseks lahinguks. Sündmust on kajastatud Henriku Liivimaa kroonikas ja Liivimaa vanemas riimkroonikas.

Muhu lahing
Osa Liivimaa ristisõjast ja Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest
Toimumisaeg 29. jaanuar – 3. veebruar 1227
Toimumiskoht Muhu linnus, Saaremaa, tänapäeva Eesti
Tulemus Riialaste võit
Osalised
Riia piiskopkond
Mõõgavendade ordu
Ristisõdijad
liivlased
latgalid
eestlased		 Muhu saarlased
Väejuhid või liidrid
Folkvin ?
Jõudude suurus
20 000 (krooniku liialdus) ?
Kaotused
? 2500 (krooniku liialdus)

Taust

muuda

Liivimaa ristisõja ajal oli enne 1227. aastat tehtud kolm ebaõnnestunud katset saarlaste – riialaste ja Taani ühe ohtlikuma vastase[1] – alistamiseks. 1206. aastal maabus Saaremaal Taani kuninga Valdemar II vägi ja hakkas linnust ehitama, kuid Henriku kroonika järgi ei juletud siiski lõpuks sinna jääda, kindlus põletati ja lahkuti.[2] 1216. aastal tegid riialased sinna talvise sõjakäigu, kuid linnuseid vallutada ei suudetud ja piirduti rüüstamisega. Liivimaale tagasipöördumine sarnanes aga põgenemisega.[3][4] 1222. aastal, mil Eestimaa mandriosa oli Taani ja Mõõgavendade ordu võimu alla läinud, tegi Valdemar uue katse Saaremaa allutamiseks. Jällegi rajati sinna linnus, kuid pärast peavägede lahkumist alistus kohapeale jäänud garnison neid piirama asunud saarlastele. Võidu järel õnnestus saarlastel õhutada mandrieestlased Taani ja ordu vastasele ülestõusule,[5] mis suruti lõplikult maha Tartu vallutamisega 1224. aasta augustis.[6]

Oma tugevust demonstreerinud riialastega pidasid seepeale paremaks rahu sõlmida nii Novgorod, Pihkva, leedulased, semgalid, kuralased kui ka saarlased. Seejuures vabastasid saarlased 1222. aastal pantvangi võetud Riia piiskopi Alberti venna Theoderichi.[7] 1226. aastal käisid nad Riias kohtumas Liivimaale saabunud paavsti legaadi Modena Wilhelmiga.[8] Sel hetkel näis poliitiline olukord olevat stabiliseerunud ja Saaremaa vallutamise idee mõneks ajaks päevakorrast maas.[9] Kuigi kindlad teated sellest puuduvad, võisid tolleaegsed saarlaste suhted Taaniga, riialaste rivaalidega, veelgi paremad olla. Ajal, mil riialaste ja Taani vahel teravnes konflikt Eestimaa põhjapoolsete maakondade jagamise üle, palusid Henriku kroonika kohaselt nii läänemaalased kui ka virulased riialastelt kaitset taanlaste ja saarlaste rünnakute vastu.[10] Kroonika tekstist pole ühemõtteliselt aru saada, kas tegu oli kooskõlastatud kallaletungidega või mitte.[11] Heale vahekorrale võib osutada ka asjaolu, et kui legaat Wilhelm kutsus taanlasi Saaremaa-vastasele sõjakäigule, siis need keeldusid.[12][13]

Saaremaa ründamise otseseks ajendiks sai saarlaste poolt Rootsi alale korraldatud rüüsteretk. 1226. aasta kevadel Daugavgrīvas Liivimaalt lahkumiseks soodsat tuult ootav legaat sai sellest teada ja olles kuuldust häiritud, hakkas Ojamaale jõudes organiseerima sõjakäiku Saaremaale. Taanlased ja saarlastega lepingulistes suhetes olevad ojamaalased üleskutsele ei reageerinud, sõjaks valmistuma hakkasid vaid saksa kaupmehed.[12][14] Riias leidis sõjakäigu idee positiivset vastukaja, kuna see oli võimalus ennetada Taanit, kel samuti nähti Saaremaa allutamise ambitsioon olevat.[15] Kuigi vahepeal oli Taani ja Riia vaheline tüli Virumaal ja Läänemaal kasvanud sõjaliseks konfliktiks, tegid Saaremaale tungimist kavandavad riialased vahetult enne retke, 1226. aasta lõpus, Taaniga rahu.[16]

Lahing

muuda

Pärast kolmekuningapäeva, 6. jaanuari, kui merele oli tekkinud tugev jää, kuulutasid riialased sõjakäigu välja. 20. jaanuariks kogunes Pärnu jõe suudmesse Riia sakslastest, liivlastest, latgalitest ja kõikide maakondade eestlastest vägi, mille suuruseks nimetab Henriku kroonika 20 000 meest.[17] Friedrich Benninghoven on seda pidanud tugevaks liialduseks, kuid tegemist oli tõenäoliselt siiski senise sõja suurima riialaste kogutud väega.[18] Henriku teatel käis sõjaväe eesotsas piiskop Albert,[17] teistel andmetel oli selleks Modena Wilhelmi asetäitja magister Johannes, keda temasse halvasti suhtuv Henrik võis sihilikult mainimata jätta. Väe sõjaline juht oli aga tõenäoliselt ordumeister Folkvin.[18] Kaasas oli ka Zemgale piiskop Lambert.[17]

Vaevaliselt mööda siledat jääd edasi liikudes jõuti Henriku sõnul alles üheksandal päeval Muhu linnuse alla, kus puhati teekonnast ühe päeva. Sel ajal oli neil linnuse kaitsjatega esimene kokkupõrge, mille järel muhulased tagasi tõmbusid ja riialaste väe juhtidele teatasid, et on nõus end nende võimu alla ristida laskma. Kuigi Albert koos mõne teisega oli pakkumise vastuvõtmise poolt, jäi lõpuks peale seisukoht, et muhulaste lubadusi ei saa uskuda ja et nad võivad edasi liikuma hakkavat sõjaväge pärast seljatagant rünnata.[18][19]

 
Blide rekonstruktsioon, sama tüüpi heitemasinaid kasutati arvatavasti ka Muhu piiramise ajal.[20]

Esmalt püüdsid sakslased linnusesse tungida mööda valli üles ronides, kuid see katse löödi nende pihta kivide ja odade heitmisega tagasi. Seejärel seati töökorda kiviheitemasinad, millega loobiti linnusesse kive. Ka kaitsjatel olid kiviheitemasinad, millega omakorda loobiti kive kristlaste väe vastu, ja ammud, millega nende pihta nooli lasti. Kaitsekatuse varjus hakkasid piirajad linnusevalli õõnestama ja kaevandi kohale nihutati piiramistorn, mille otsast lasti linnuses olijaid ammunooltest ning heideti nende pihta piike ja odasid. Piiramise kuuendal päeval, 3. veebruaril, läks ründajatel korda raudkonksuga osa linnuse puidust kindlustusest maha kiskuda. Pärast seda proovisid sakslased uuesti mööda jäätunud ja libedat valli redeleid ja köisi kasutades üles ronida, et kindlustus hõivata. Kuigi muhulased lõid need katsed mitmel korral tagasi, suutsid sakslased lõpuks ükshaaval üles jõuda ja kaitsjad põgenema lüüa. Linnus vallutati, osa seesolijatest tapeti, osa võeti vangi ja nende vara riisuti. Linnuse ümber hoolitsesid liivlased ja latgalid selle eest, et keegi põgenema ei pääseks.[19] Vanema riimkroonika teatel olevat üks muhulane siiski pääsenud sellega, et viskas ristisõdijate kombel leivakoti üle õla ja lipsas nii märkamatult nende vahelt minema.[21] Sama allika kohaselt tapeti kokku 2500 naist, last ja meest,[21] mis on Sulev Vahtre hinnangul aga selge liialdus.[18] Linnus ise põletati maha.[19] Muhu lahingut on peetud eestlaste muistse vabadusvõitluse viimaseks lahinguks.

Järgnevad sündmused

muuda

Edasi liikus kristlaste vägi Valjala linnuse alla, kus asuti piiramist ette valmistama. Liivlased, latgalid ja eestlased koos mõnede sakslastega saadeti ümbruskonda rüüstama, ülejäänud sakslased seadsid valmis ründamiseks vajalikke sõjariistu. Valjalased tegid selle peale rahuettepaneku ja nõustusid end ristida laskma ja ülikute poegi pantvangideks andma. Raskelt kulgenud Muhu vallutamise kogemusega sakslased otsustasid ettepanekuga nõustuda. Valjalased ristiti ja preestrid saadeti ka teistesse Saaremaa linnustesse. Saarlastelt nõuti välja ka rootslastest vangid. Sellega oli viimane välisvõimust sõltumatu Eestimaa maakond alistatud.[22][23]

Viited

muuda
  1. ↑ Marika Mägi. Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen. Lk 334, 336
  2. ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk X 13, lk 67
  3. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XIX 9, lk 169–171
  4. ↑ Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 111
  5. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 2–8, lk 231–235
  6. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVIII 5–6, lk 249–253
  7. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVIII 7–9, XXIX 1, lk 253–255
  8. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXIX 4, lk 261
  9. ↑ Mägi, allmärkus 80, lk 339
  10. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXIX 3, lk 259, XXX 2, lk 267
  11. ↑ Mägi, lk 340–341
  12. ↑ 12,0 12,1 Henriku Liivimaa kroonika, XXX 1, lk 265
  13. ↑ Mägi, lk 340
  14. ↑ Vahtre, lk 169
  15. ↑ Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 53
  16. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXX 2, lk 265–267
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 Henriku Liivimaa kroonika, XXX 3, lk 267
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 18,3 Vahtre, lk 170
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 Henriku Liivimaa kroonika, XXX 4, lk 267–271
  20. ↑ Ain Mäesalu (2001). Heitemasinad muistses vabadusvõitluses. Kogumikus: "Muinasaja loojangust omariikluse läveni. Pühendusteos Sulev Vahtre 75. sünnipäevaks." Koostanud Andres Andersen. Tartu
  21. ↑ 21,0 21,1 Liivimaa vanem riimkroonika. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe, teaduslikult toimetanud Enn Tarvel. 2003. Värsid 1665–1678
  22. ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXX 5, lk 271–273
  23. ↑ Vahtre, lk 170–171
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Muhu_lahing&oldid=6134547"