Tartu lahing (1224)
Tartu lahing (ka Tartu piiramine, Tarbatu lahing või piiramine, Tharbata lahing või piiramine) toimus 1224. aastal (algusega 15. augustil), kui Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu väed piirasid end Tartu linnuses kaitsvaid novgorodlasi ja kohalikke ugalasi. Pärast pikka piiramist vallutati linnus tormijooksuga ja tapeti peaaegu kõik seesolijad. Selle lahinguga kaotasid Vene vürstid oma valdused Eestimaal ja suruti lõplikult maha 1222/1223. aastal alanud mandrieestlaste ülestõus.
| Tartu lahing (1224) | |||
|---|---|---|---|
| Osa Liivimaa ristisõjast ja Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest | |||
| Toimumisaeg | 15. august 1224 | ||
| Toimumiskoht | Tartu, Ugandi, tänapäeva Eesti | ||
| Tulemus | Mõõgavendade ordu võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Peamine Tartu piiramist kirjeldav allikas on Henriku Liivimaa kroonika.
Eellugu
muuda1223. aasta alguses, pärast Taani võimu kukutamist Eestimaa põhjaosas, puhkes ka Sakalas ja Ugandis ülestõus Mõõgavendade ordu võimu vastu. Novgorodist ja Pihkvast kutsuti abiväed, mis paigutati linnustesse.[1][2] Võimalik, et sakalased ja ugalased andsid sellega end Vene vürstide võimu alla.[3].
Nõrgenenud ordu lubas edaspidi Eestimaal vallutatavatest aladest jätta 2/3 Riia ja Eestimaa piiskopile, mis kindlustas nende liitumise sõjaga ülestõusnud eestlaste ja venelaste vastu.[4][5] Augustis taasalistatigi Sakala.[6][7] Vastusena tugevdasid Vene vürstid Tartu ja Otepää linnuseid uute jõududega.[8][9] Varsti pärast seda, 1223. aasta lõpupoole, saatis Eestimaal endale alluvat vürstiriiki luua sooviv Novgorod Tartusse endise Koknese vürsti Vjatško koos 200-mehelise kaaskonnaga. Talle anti võim Tartu ja teiste piirkondade üle, mida ta suudab vallutada. Läti Henriku sõnul võtsid sakslaste vastu tuge ootavad tartlased ta rõõmuga vastu. Vjatško asus nende toel aktiivselt oma võimuala laiendama, nõudes ümberkaudsetest maakondadest maksu ja rüüstates vastuhakkajaid Vaigas, Virumaal, Järvamaal ja Sakalas.[10][11] Osa ümberkaudsete maakondade eestlasi asus Tartusse Vjatško teenistusse.[12][13]
Pärast jõulupühi kavatsesid riialased minna Tartut piirama, kuid viimasel hetkel otsustati siiski Harjumaale tungimise kasuks.[14][11] Ugandis käinud riialastele alluvate latgalite ja liivlaste väiksemad sõjasalgad seal edu ei saavutanud. Pärast 1224. aasta lihavõtteid, 14. aprilli, käisid Tartu all orduväed, kuid pärast 5-päevast edutut linnuse piiramist loobuti üritusest ja pöörduti maad rüüstates tagasi. Samal ajal, aprillis, jõudsid Riiga piiskopid Albert ja Hermann koos suure hulga ristisõdijatega. Juuliks oli kogu Eestimaa peale Vjatško võimuala taas riialaste ja Taani kontrolli alla läinud.[15][16]
Piiskopid läkitasid Vjatško juurde saadikud, paludes tal loobuda tartlaste toetamisest. Vjatško keeldus ja teatas, et novgorodlased ja Vene vürstid on andnud Tartu linnuse koos selle juurde kuuluvate maadega talle põlise donatsioonina ja lubanud teda riialaste eest kaitsta. Vjatško enesekindlust toetas ka Tartu linnuse tugevus, Henrik nimetab seda isegi kõige tugevamaks Eestimaal. Enne ülestõusu seal elanud orduvennad olid linnust hoolega kindlustanud ning täitnud ambude ja muu relvastusega, mis nüüd tartlaste ja venelaste kätte sattusid. Vjatško oli kaasa toonud hulga vibukütte, lisaks ehitati võitluseks valmistudes "saarlaste kunsti järgi" kiviheitemasinaid ja teisi sõjariistu.[12] See võib tähendada, et Tartus viibis ka saarlasi. On hinnatud, et linnuses võis sel ajal olla kokku üle 1000 mehe.[13]
Piiramine
muudaPärast läbirääkimiste ebaõnnestumist kutsus Albert kokku sõjaväe piiskopi meestest, orduvendadest, ristisõdijatest, Riia kodanikest ja kaupmeestest, liivlastest ja latgalitest. Koguneti Ugandi lõunapiiril Kaagjärve ääres, kus peeti nõu ja palvetati. Osa väest saadeti ette, et see piiraks Tartu linnuse sisse ja käiks sõjaväele vajaliku moona hankimiseks Virumaal "vastuhakkajaid" rüüstamas. Peavägi jõudis kohale 15. augustil. Ehitati suur hulk kiviheitemasinaid, millega visati linnusesse tulist rauda ja tulepotte, ja kaheksa päevaga püstitati kõrge piiramistorn, mille ees hakati siilideks ja sigadeks kutsutud kaitsekatuste all linnusevalli õõnestama. Kaevamistööle määrati pool kogu sõjaväest, osa kaevama ja teised varisenud mulda ära vedama. Nii tekitati ruumi piiramistorni järkjärguliseks linnusele lähemale nihutamiseks. Linnuse kindlustustel olijaid lasti ammunooltega, samuti kuhjati selle juurde suur puuvirn ja süüdati põlema. Kaitsjad vastasid rünnakutele oma kiviheitemasinate kasutamise ning ammuküttide ja vibumeestega. Päeviti võideldi, öösiti aga "korraldati mänge ja karjumisi", et vastastele mitte rahu anda.[17][18]
Veelkord saadeti Vjatško juurde läbirääkijad, kes lubasid tal oma meeste ja varaga puutumatult lahkuda, kui ta nõustub eestlastest lahku lööma. Novgorodi abiväe tulekule lootev Vjatško lükkas pakkumise tagasi. Vahepeal levis piirajate laagris kuuldus, et lähenemas on maakonnas rüüstamas käinud venelased ja osa väest tõttas neile lahinguvalmilt vastu. Venelasi siiski ei tulnud, mehed pöördusid tagasi ja võitlus jätkus.[17][18]
Piiramine venis pikale, aga Vjatško ei alistunud. Lõpuks otsustati ristisõdijate juhi Fredehelmi ettepanekul teha katse linnus tormijooksuga vallutada. Ta põhjendas seda vajadusega "kurjategijatele" kätte makstes sel moel teisi vastuhakkajaid hirmutada, sest varasematel piiramistel oli alati vastastele elu ja vabadus kingitud. Esimesena linnusesse jõudjat lubati ülendada suure auga ja tasuks anda talle hobuseid ning suursuguseim vang peale Vjatško, kes otsustati üles puua. Järgmisel hommikul tehti valmis suured puude kuhjatised ja alustati rünnakut, kuid see nurjus. Pärastlõunal tegid eestlased kindlustisse ava, mille kaudu veeretati piiramistorni süütamiseks alla põlevaid rattaid ja loobiti neile puid peale. Piirajatel õnnestus need tulekolded kustutada ja hoopis ise põlema panna linnuse värava tõstesild, mis oli arvatavasti piiramistorni ründamiseks alla lastud. Värava kaitsmiseks kogunesid venelased selle taha.[17][18]
Seejärel hakkasid sakslased eesotsas rüütel Johannesega mööda valli üles ronima. Üksteist üles aidates vallutati linnuse kaitsesein ja tungiti läbi eestlaste tehtud avause sisse. Neile järgnesid latgalid ja liivlased. Ülejäänud vägi jäi välja, et põgenejatel mitte pääseda lasta. Piirajad tapsid kõik linnuses olnud mehed ja ka mõned naised, krooniku teatel kokku 1000 inimest. Kõige kauem kaitsesid end venelased, kuid lõpuks langesid ka nemad. Ainus ellu jäetud mees oli üks Vladimiri-Sudzdali vürsti vasall, kes läkitati Novgorodi ja Suzdalisse toimunust sõna viima. Võitjad said saagiks sõjariistu, hobuseid ja muud vara ning ellujäetud naisi ja lapsi. Vallutatud linnus pandi põlema ja võitjad lahkusid Liivimaale. Samal ajal oli Pihkvasse jõudnud suur Tartule appi saadetud Novgorodi sõjavägi, mis linnuse vallutamisest ja selle kaitsjate tapmisest kuuldes tagasi pöördus.[17][18]
Lahingu mõjud
muudaRiialaste võit Vjatško üle avaldas ümbruskonna valitsejale tugevat muljet. Henriku kroonika järgi "haaras hirm riialaste ja sakslaste ees kõiki naabermaid". Riiaga sõlmisid rahuleppe peale Novgorodi ja Pihkva ka leedulased, semgalid, kuralased ja saarlased. Seejuures lasid saarlased vabaks 1222. pantvangi võetud Riia piiskopi venna Theoderichi. Tartu vallutamisega oli Eestimaal toimunud ülestõus lõplikult maha surutud. Ugandi koos poole Vaigaga läks nüüd Hermanni võimu alla, kes lasi Otepääle linnuse ehitada ja läänistas Ugandi maid oma vasallidele. Mõõgavennad said oma valdusse Sakala koos Nurmekunna, Mõhu ja teise poolega Vaigast. Läänemaalased ja varbolased andsid end Riia piiskopi võimu alla. Kuna Harjumaad koos Varbolaga pidas endale kuuluvaks ka Taani, siis nende osas lõplikku otsust ei langetatud. Kingitusi tõid Riiga ka järvalased ja virulased.[19][20]
Tartu langemist peeti varasemas Eesti ajalookirjutuses muistse vabadusvõitluse lõpuks Mandri-Eestis.[20] See piir oli tinglik, kuna vastuhakke esines siin-seal ka hiljem.[21] Eestimaa maakondadest oli 1224. aasta lõpuks välisvõimudest selgelt sõltumatu vaid Saaremaa.
1224. aasta sündmustest jäi Andres Tvauri arvates maha venepärastest hõbeesemetest koosnev Tartu I aare, mis taasleiti 1915. aastal.[22]
Viited
muuda- ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXVI 5–9, lk 233–235
- ↑ Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 152–156
- ↑ Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 52
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVI 13, lk 237
- ↑ Vahtre, lk 157
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 2, lk 241
- ↑ Vahtre, lk 159–160
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 3, lk 241–243
- ↑ Vahtre, lk 160
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 5, lk 243
- ↑ 11,0 11,1 Vahtre, lk 162
- ↑ 12,0 12,1 Henriku Liivimaa kroonika, XXVIII 3, lk 247–249
- ↑ 13,0 13,1 Vahtre, lk 164
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVII 6, lk 245
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVIII 1, lk 245–247
- ↑ Vahtre, lk 163
- ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 Henriku Liivimaa kroonika, XXVIII 5–6, lk 249–253
- ↑ 18,0 18,1 18,2 18,3 Vahtre, lk 164–166
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, XXVIII 7–9, XXIX 1, lk 253–255
- ↑ 20,0 20,1 Vahtre, lk 166
- ↑ Vahtre, lk 171
- ↑ Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 75–76,