Lihula ehk Eestimaa piiskop oli Lihula piiskopkonna pea.

Lihula piiskopi ametikoht loodi 1211. aastal Riia piiskopi Albertil poolt ja esimeseks piiskopiks määras ta Daugavgrīva kloostri abti Theoderichi. Kuna Riia piiskopil sel ajal kontroll Eestimaa, sh piiskopkonna keskuseks kavandatud Lihula üle veel puudus, siis uus piiskop reaalselt ametisse asuda ei saanud.[1][2] Pärast Theoderichi langemist Lindanise lahingus 1219. aastal nimetas Albert uueks Lihula ehk Eestimaa piiskopiks oma venna Hermanni.[3][4] Reaalselt sai Hermann omale piiskopkonna 1224. aastal, kuid Lihula jäi selle piiridest välja ja keskuseks määrati hoopis Tartu.[5][6] 1235. aastal nimetatigi Hermann ümber Tartu piiskopiks.[7]

Viited muuda

  1. Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990. Lk 85
  2. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XV 4, lk 123
  3. Vahtre, lk 138–139
  4. Henriku Liivimaa kroonika, XXIII 2, 11, lk 193–195, 211
  5. Vahtre, lk 159, 163–166
  6. Henriku Liivimaa kroonika, XXVIII 1–2, 8–9, lk 247, 253–255
  7. Historia.lv, Leales bīskapija