Ingerimaa kubermang

Ingerimaa kubermang (rootsi Ingermanland) oli haldusterritoorium Rootsi kuningriigi Läänemereprovintside ja Vene tsaaririigi koosseisus.

Rootsi impeeriumi Läänemere-äärsed dominioonid 17. sajandil

Ingerimaa kubermang piirnes läänesuunal Eestimaa hertsogkonna / Eestimaa kubermangu Virumaaga, kirdesuunal Rootsi kuningriigi põhiterritooriumi Soomemaa Viiburi ja Savonlinna lääni^(sv) ja Käkisalmi lääni piirkonnaga ning idasuunal Moskva tsaaririigi Novgorodi aladega.

Ingerimaa aadli ja linnade, Käkisalmi lääni esindajad osalesid Rootsi riigi seisuste esindusel, Rootsi riigipäeval, kus Eesti-, Liivi-, Saaremaa esindust ei olnud. Rootsi kroonile alluvate maa-alade ehk dominioonide erilise staatuse aluseks oli Rootsi 1634. aasta Riigihalduskorralduse § 46, mille kohaselt "Mitte keegi, kes ei ela Rootsi ja Soome eraldatud ja vanades piirides, ei oma sõnaõigust Riksdagil või teistel kohtumistel...", mille alusel varem Rootsi kuningriigi poolt vallutatud Soome Suurvürstiriik oli Rootsi kuningriigi osa, erinevalt 16.–17. sajandil liidetud maa-aladest.

1710. aastal, peale ala vallutamist Moskoovia poolt Põhjasõjas, nimetati Venemaa Ingerimaa kubermang ümber Peterburi kubermanguks.

Rootsi Ingerimaa kubermang

Ingerimaa (Vadja viiendik) ja Käkisalmi lään läks Rootsi valdusse 1617 Ingeri sõja lõpetanud Stolbovo rahulepingu alusel. Stolbovo rahulepinguga sai Venemaa Rootsilt tagasi Novgorodi, Staraja Russa, Porhovi, Gdovi ja teisi alasid, kuid pidi loovutama Rootsile Ingerimaa koos Ivangorodi kindlusega (Jaanilinna), Jaama, Koporje, Nöteborgi (Schlüsselburgi kindluse) ja Laadogast läänes oleva Laadoga-Karjalaga Käkisalmi lääni, mille tõttu kaotasid venelased täielikult ühenduse Soome lahele ja Läänemerele.

Narva Hermanni linnus Jaanilinna linnuse poolt vaadatuna

Rootsi Ingeri alad moodustati Ingerimaa kubermanguks ja seda hakkas juhtima Narva asehaldur, kes määrati Ingerimaa kuberneriks. Kuberner resideeris Narva linnuses.

Kubermang hõlmas Ivangorodi, Jama, Koporje ja Nöteborgi lossiläänid. Ingerimaa kubermangus olid ka (Narva asehaldur, Ivangorodi asehaldur, Jama asehaldur, Koporje asehaldur ja Nöteborgi asehaldur.

Rootsi jaoks oli Ingerimaal strateegiline tähtsus. See oli puhvertsoon, mis pidi ära hoidma Venemaa rünnakud Karjala kannasele ja praeguse Soome alale. Samuti pidi Venemaa väliskaubandus käima Rootsi territooriumi kaudu. Ingerimaa oli ka koht, kuhu Rootsi oma alamaid asumisele saatis. 1617 aasta Stolbovos rahulepingu kohaselt langesid Rootsi võimu alla Ingerimaal kindlused Ivangorod, Jam, Koporje, Nöteborg ja Kexholm ning nende kindluste juures asunud kaupmeesteasulad, mida Gustav II Adolf lootis rakendada Vene transiitkaubanduse vahendamise teenistusse. Aga et Stolbovo rahulepingus leidus punkt, millega vene aadlike ja bojaaride lapsed ning mungad ja kodanikud võisid Ingerimaalt Venemaale ümber asuda, lahkus suur osa õigeusklikust vene kaupmeeskonnast. Jam, Koporje ja Nöteborg degradeerusid 1617. aastal lokaalseteks kaubakohtadeks. Ivangorodile andis Rootsi keskvõim linnale terve rea erisoodustusi kuni Rootsi (rootsi stadslagen) linnaõigusteni välja.

1617. aastal rentis kuningas Koporje kindluse koos lääniga võlgade katteks Bogislaus von Rosenile, kellest sai ühtlasi ka selle piirkonna valitseja (Amtmann). Lisaks rendi tasumisele tuli Rosenil muuhulgas Koporje kindluses ülal pidada ja relvadega varustada sajamehelist garnisoni. Bogislaus von Rosen oli Kaprio ja Jaama asehaldur aastatel 1620–1636. 1620. aastal pikendati tema rendilepingut piirkonnale ja von Rosen sai rendile ka Jaama ja Jaanilinna läänid ning ta nimetati Kaprio ja Jaama läänide asehalduriks.

Maa oli aastakümneid kestnud lahingute, küüditamiste ja näljahädade tõttu tühjenenud. Rootsi võimude toel sai teoks luteriusuliste soomlaste kolonisatsioon tühjadele aladele. Koos vabatahtlike soomlastest ümberasujatega Soomest Savost (nn savakod), ja Karjala kannaselt, eriti Äyräpää kihelkonnast (nn äyrämöised) sai hoo sisse ka luteriusu laiem levik piirkonnas. Uutest ümberasujatest kujunes ingerisoomlaste aluspõhi. Äyrämöised asustasid Kesk-Ingeri põhja- ja kaguosas ning Põhja-Ingeri lääneosa, arvukuselt suuremaks kujunenud savakod aga peamiselt Kesk-Ingeri lõunaosa, Ida-Ingeri ning Põhja-Ingeri ida- ja lõunaosa.

Algul oli kuningas Gustav II Adolf tahtnud muuta Ingeri saksa alaks, pakkudes sakslastest talupoegadele soodsaid tingimusi, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Sakslastest elanikkond paiknes põhiliselt linnades: Narvas, Nyenis, Kaporjes ja Viiburis. 1649. aastal ehitati Nyenis eraldi kirik saksa kogudusele. Ka kohalikule õigeusulisele talurahvale püüti luterlust peale suruda, kuid seegi ei õnnestunud, kuigi usuvahetajatele lubati maksukergendusi ja muid eesõigusi.

Riik vabastas uusasukad sõjaväekohustusest ja luteriusuliste osa elanikkonnast kasvas: 1656 moodustasid soomlased Ingeri rahvastikust 41,1%, 1671. aastal 56,9% ja 1695. aastal juba 73,8%. Aastal 1664 oli elanike arv 15 000; Rootsi aja lõpus elas Ingerimaal soomlasi 70 000.

1630. aastail algatas Rootsi kuningas Ingerimaa soodsa asukoha tõttu piirkonnas majanduse elavdamise programmi, Saksamaalt – Mecklenburgist kutsuti 1622. aasta 16. oktoobri manifestiga luterlastest koloniste, maid läänistati ka liivimaalastele, 1632. aasta 17. juunil langetas Gustav II Adolf otsuse, et Neeva jõe äärde ja mujale sobivatesse kohtadesse Karjalas ja Ingerimaal tuleb rajada linnad (Nyen jt), anda neile linnaõigused ja privileegid. Läheduse tõttu Venemaale osutas Nyen suurt konkurentsi senistele kaubalinnadele: Tallinnale, Narvale ja Viiburile. Esimesed oma linnaprivileegid sai Nyen siiski alles 20. septembril 1642 ning Nyen tõusid ka tähtsaimaks Ingerimaa linnaks – provintsi pealinnaks. 1642. aastal lahutati Liivi- ja Ingerimaa kindralkubermang ning moodustati kaks eraldi kindralkubermangu. Ingerimaa esimeseks kindralkuberneriks määrati Erik Karlsson Gyllenstierna. 1651. aastal viidi piirkonna keskus ja kindralkuberneri residents senisest keskusest Nyenist üle Narva.

Ingerimaa rüütelkond

Ingerimaa läänistati Ingerimaa rüütelkonna aadlikele, sõjaväelastele ja riigiametnikele (mh Uppsala Ülikooli kantsler Johan Skytte, Riia kuberner Svante Banér, Erik Andersson Trana, Rootsi riigimarssal Carl Carlsson Gyllenhielm, riigidrots Gabriel Gustafsson Oxenstierna jt.), kes tõid kaasa luterlastest teenreid ja töömehi. Maad harima hakkasid aga soomlased. Ingerimaal kujunes välja pärast Liivi sõda, Stolbovo rahu alusel Rootsi kuningriigi koosseisu liidetud Ingerimaal 16.–17. sajandi vahetusel Ingerimaa rüütelkond. Ingerimaal ei olnud Rootsi võimu eelsel perioodil oma (ingerlastest) aadelkonda ning moodustasid venelastest mõisnikud (bojaarid, rootsipäraselt baijorer), kellest paljud aga Rootsi-Vene sõdade perioodil lahkusid või astusid Rootsi kuninga teenistusse (Aminoffide jt suguvõsad) ning introdutseeriti järgnevalt Rootsi rüütelkonda ja Ingerimaale ümberasunud Rootsi ja baltisaksa aadlikud, kes said Rootsi riigilt donatsioonidena maavaldusi. Rüütelkond lakkas eksisteerimast koos Ingerimaa kubermangu kadumisega 1703. aastal

Ingeri luterlik kirik

Rootsi kuningriigi põhiterritooriumi Soomemaa Viiburi ja Savonlinna lääni Viiburi piiskopkonna aladelt tegutses luteriusu leviku soodustamisega Viiburi piiskop. Rootsi riik asutas ka Rootsi riigikiriku, luteriusu kogudusi ja kirikuid Ingeris. 1611. aastal asutati Ingeri Kiriku esimene kogudus, Lempaalas. Kogudused allutati Viiburi piiskopkonda. Rootsi riigikiriku superintendent Hermann Samsoni eestvõttel loodi Liivimaa kindralkubermangus 1636. aastal kuus praostkonda: Eesti aladel Narva praostkond, Pärnu praostkond ja Tartu praostkond ning kolm praostkonda Põhja-Läti aladel: Riia, Koknese ja Cēsises. Narva praostkonda kuulusid Virumaa ja Ingerimaa kubermangu Narva, Ivangorodi lään, Jama lään, Koporje lään, Nöteborgi lään. 1641 moodustati Ingerimaal oma Narva ja Ingerimaa piiskopkond keskusega Narvas ja 1641. aastast oli Rootsi Ingerimaa kubermangu kirikuelu keskus Narva, kus resideeris Narva, Ingeri ja Alutaguse alade Narva ja Ingerimaa superintendent, esimene superintendent oli Heinrich Stahl. Narvas asus ka Ristija Johannese kirik ehk Narva Rootsi toomkirik. 1663. aastast oli piiskopkond Viiburi piiskopi järelevalve all.

Soome suurhertsogkond, Karjala ja Ingerimaa, 1680

1686. aastal vastu võetud Rootsi kirikuseaduse kehtestamisega moodustati lisaks neli uut superintendentkonda: Liivimaa, Riia, Saaremaa ja Ingerimaa superintendentkond; seadus jõustus Eesti-, Liivi- ja Saaremaal koos kohalike muudatustega lõplikult 1690. aastate algupoolel. Ingerimaa kirikuringkonda kuulusid ka Narva konsistoorium ja Narva linnakogudused ning kõik Narva vaimulikud, Narva konsistooriumi ringkonna ala vähenem hiljem, kui alates 1721, kui pärast Põhjasõda Ingerì ühendati Peterburi kubermanguga, Narva linna alale.

Ingerimaal oli mitu riigimõisat Academia Gustaviana ülalpidamiseks.

Ingerimaa kubermang

Ingerimaa kubernerid:

• 1617–1620 Carl Carlsson Gyllenhielm, Ingerimaa kuberner (generalståthållare i Narva)
• 1620–1622 Henrik Klasson Fleming, Ingerimaa kuberner
• 1622–1626 Anders Eriksson Hästehufvud, Ingerimaa kuberner, Narva, Jaanilinna, Jaama, Koporje, Nöteborgi läänide kindralasehaldur
• 1626–1629 Nils Assersson Mannersköld, Ingerimaa kuberner ja Narva, Ivangorodi, Jama, Koporje asehaldur
  • 1625– Erik Andersson Trana, sõjakomissar
• 1629 Heinrich Matthias von Thurn, Ingerimaa kuberner

Ingerimaa läänid

17. sajandil oli Ingerimaa kindralkubermang jaotatud neljaks lääniks: Ivangorodi lään, Jama lään, Koporje lään ja Nöteborgi lään (Nyeni lään).

Ingerimaa kihelkonnad 20. sajandi alguses

Liivimaa kindralkubermangus

1629. aastal liideti Ingerimaa koos Narva linnaga Rootsi Läänemereprovintside Liivimaa kindralkubermanguga keskusega Tartus. Liivimaa kindralkubermangus jäid kolm Ingerimaa asehalduskonda (Narva, Nötteborg, Käkisalmi) eesotsas asehalduritega.

1632. aastal otsustas Gustav II Adolf rajada Neeva jõe äärde ja teistesse sobivatesse kohtadesse Karjalas ja Ingerimaal linnad, andes neile 6 aastaks maksuvabastuse. Kuninga surma tõttu jäi see otsus täitmata, kuid kuninganna Kristiina eestkostevalitsus kinnitas 28. septembril 1638 soovi võtta linna rajamine uuesti käsile. Alalise linnaõiguse sai Nyen 20. septembril 1642. Kuni 1651. aastani (üleviimiseni Narva) oli Nyen Rootsi Ingerimaa kubermangu pealinn.

Ingerimaa ja Liivimaa kindralkubernerid:

• 1629–1634 Johan Skytte, Ingerimaa ja Liivimaa kindralkuberner
• 1634–1643 Bengt Bengtsson Oxenstierna, Ingerimaa ja Liivimaa kindralkuberner
  • 1637– , Peder Larsson Alebeck (aadeldatult 1645 Örneklou) asehaldur Narvas (underståthållare i Narva)

Ingerimaa kindralkubermang

Rootsi Läänemereprovintside Ingerimaa kubermang ja Käkisalmi lään 17. sajandil

1642. aastal moodustati Ingerimaa kindralkubermang koos Käkisalmi lääniga. Kubermangu keskuseks sai Nyen, ent 1651 taas Narva.

Kindralkubermang hõlmas Narva lääni (rootsi Narva län), Ivangorodi lääni (Ivangorods län), Jama lääni (Jama län), Koporje lääni (Koporje län) ja Nöteborgi lääni (Nöteborgs län).

Vaata ka: Ingerimaa ja Käkisalmi kindralkuberner

Vene-Rootsi sõda (1656–1658)

 Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1656–1658)

1656. aasta alanud Rootsi-Vene sõjas hõivasid Moskva tsaaririigi väed 1656. aasta alguses Vasknarva ning ründasid ka Narva linnust ja Jamburgi.

Ingerimaa ja Soome kindlustused 1657

Ingerimaa kindralkubermangu ja Käkisalmi lääni kaitset juhendas 1654–1657 kindralkuberner Gustaf Evertsson Horn. 1656. aasta suvel ründasid edelasuunast laevastiku toel dessandiga Pähkinälinna ja põhja pool Laadogat. Põhjapoolne väesalk Aunuse vojevoodi Pjotr Puškini (Пётр Пушкин) ja Novgorodist sõjakäigule saadetud vojevood Jenaklõtš Tšelištšev (Енаклыч Челищев) vallutasid Sortavala ja asusid Koporjet piirama. Edelapoolne väesalk Pjotr Potjomkini (Пётр Потёмкин) juhtimisel suundus Pähkinälinna ja Nyenit piirama, Nyeni garnison aga taganes ja loovutas Nyeni kindluse ning väesalk pöördus tagasi Pähkinälinna piiramisele.

Johannes Blaeu, Geographia Blaviana (1659)

Atlas Curieux 1710, Gabriel Bodenehr (1664-1758

1657. aasta alguses põletasid Moskva tsaaririigi väed maha Narva linna alevid. 1657. aasta augustis ajas Magnus Gabriel de la Gardie Moskva tsaaririigi väed Pärnu all põgenema ja tungis Pihkva piirkonda ning vallutas Petseri kloostri. Septembris aga kaotas ta lahingu Oudova all vojevood vürst Ivan Hovanski vägedele ja taandus Tallinna. 13. märtsil 1658 ületasid Moskva tsaaririigi väed, tolleaegse piiri ja ründasid Rootsi vägede eelposte algselt Joala küla juures ja seejärel piirasid 17.–20. märtsini Narva linna.

1658. aasta lõpus sõlmitud Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel Narva lähedal Vallisaare mõisas Vallisaare vaherahuga, lepiti kokku kolmeaastases vaherahus. Vaherahu sõlmimise järel Moskva tsaaririigiga, jätkus aga Rootsi sõjategevus Liivimaa aladel, Teises Põhjasõjas Rzeczpospolitaga. Vallisaare vaherahulepinguga jäid Moskva tsaaririigi valdusse sõja käigus vallutatud alad ja linnad-kindlused: Koknese, Tartu, Alūksne, Vasknarva, Jama, Rēzekne, Daugavpils. 1661. aastal sõlmitud Kärde rahu tühistas Vallisaare vaherahu ja taastas selle eelse Stolbovo rahuga määratletud piiri Rootsi kuningriigi ja Moskva suurvürstiriigi vahel.

Ingerimaa kubernerid:

• 1681–1682 Martin Schultz von Ascheraden, Ingerimaa kuberner
• 1682–1683 Hans von Fersen, Ingerimaa kuberner
• 1683–1687 Göran von Sperling, Ingerimaa, Karjala ja Käkisalmi lääni kindralkuberner

Ingerimaa kindralkubermang

Ingerimaa kindralkubernerid:

• 1687–1691 Göran von Sperling, Ingerimaa kindralkuberner
• 1691–1698 Otto Wilhelm von Fersen, Ingerimaa kindralkuberner
• 1698–1703 Otto Wellingk, Ingerimaa kindralkuberner.

Kindralkubermang lõpetas eksisteerimise Põhjasõja ajal 1703–1704, mil need alad liideti Venemaaga.

Venemaa Ingerimaa kubermang

Rootsi ja Venemaa vahel Läänemerd ümbritsevate maa-alade pärast peetud Põhjasõja käigus vallutas Moskva tsaaririik pärast algset ebaedu 1704. aastaks Neeva suudme piirkonna ning vallutatud piirkonna haldamiseks moodustati 1706. aastal Ingerimaa kubermang (Ингерманландская губерня).

Venemaa kubermangu koosseisu liideti 1708. aastal Pihkva maakond, 1703. aastal asutatud Peterburi linna ümbruse maad, Schlüsselburg ning Jamburg, Koporje, Narva maakond, Tartu maakond, Aunuse kaid, maad Onega jõe ääres (Kargopolje maakond) ja Novgorodi, Tveri linna ümbritsevad maad ning Arhangelski piirkonna lõunaosa, Volgogradi ja Jaroslavli linna ümbruse lääneosa.

Kubermangukeskus oli kuni 1710. aastani Schlüsselburg ja pärast seda juba Peterburi. 1710. aastal nimetati ka Ingerimaa kubermang ümber Peterburi kubermanguks.

• 
  Venemaa kubermangud 1708. aastal
• 
  Uusikaupunki rahulepinguga sätestatud Rootsi ja Venemaa keisririigi piirialad Karjalas ja Ingerimaal
• 
  Vapp (1730)

Venemaa Ingerimaa valitsemine

• 1712– Fjodor Apraksin, Eestimaa, Ingerimaa ja Karjala valitseja,
• 1719–1728, Aleksandr Menšikov, Peterburi kubermang, Eestimaa (Narva maakonna ja Tallinna kubermangu), Riia kubermangu ja Ingerimaa kindralkuberner
• 1728–1734, Burchard Christoph von Münnich, Ingerimaa, Soome ja Karjala kindralkuberner

Vaata ka

• Ingerimaa

Kirjandus

• Carl Ohlander, Ingermanlands Historia Och Forvaltning: I. 1617-1645, H. Wretmans tryckeri, 1898
• Kasper Kepsu, Den besvärliga provinsen. Reduktion, skattearrendering och bondeoroligheter i det svenska Ingermanland under slutet av 1600-talet, Bidrag till kännedom av Finlands natur och folk 193, Helsingfors 2014