Aleksandr Menšikov

Disambig gray.svg  See artikkel räägib Peeter I soosikust; 19. sajandi sõjaväelase kohta vaata artiklit Aleksandr Menšikov (Soome kindralkuberner); maadleja kohta vaata artiklit Aleksandr Menšikov (maadleja)

Aleksandr Menšikov[1] (vene Александр Данилович Меншиков Aleksandr Danilovitš Menšikov; 6. (16.) november 1673 Moskva12. (23.) november 1729 Berjozov, Handi-Mansimaa) oli Moskoovia tsaaririigi ja Vene impeeeriumi sõjaväelane, riigimees, vürst ning kindralfeldmarssal (1709). Ta oli Peterburi esimene kindralkuberner (1703–1724 ja 1725–1727). Menšikov määrati kõikide põhjasõjaaegsete vallutuste juhiks. 1707. aastal andis Peeter I talle Ingerimaa hertsogi tiitli, kuid see tiitel võeti 1727. aastal ära, kui Menšikov paleepöördes kaotajaks jäi. 1727. aastal pälvis ta ka generalissimuse auastme (oli teine Šeini järel, kuid esimene Vene impreeriumis), kuid juba samal aastal võeti talt ka see tiitel.[viide?]

Aleksandr Danilovitš Menšikov, 1716–1720
Menšikovi vürstisuguvõsa vapp

Menšikovi tegelik päritolu on siiani avalikkusele teadmata. Vastupidiselt Katariina- ja Stalini-aegsele ajalookirjutusele, milles teda peeti tänavapoisiks, on nii 18. sajandi Euroopa kui ka tänapäeva vene ajaloorevisjonistid teda Romanovite suguvõsa järglaseks ning seega Vene impeeriumi seaduslikuks troonipärijaks pidanud. Seetõttu suhtusid Peeter I (kelle päritolu on siiani ebaselge)[2] ning tollase Euroopa ja Moskoovia aristokraatia tema isikusse austusega.[3]

NoorusRedigeeri

Aleksandr Menšikov (Leforti õpilane)[1] oli tsareevitš Pjotr Aleksejevitši kaaslane noorukipõlve sõjamängudes. 1691. aastal, olles Peeter I[1] juhitava Preobraženski polgu bombardiir, osales ta koos tsaariga 1692. aastal Pereslavl-Zalesski lähedal Pleštšejevo järvel esimeste Venemaa sõjalaevade ehitamisel Pereslavli flotilli jaoks ja 1693. aastal retkel Jäämerele. 1694. aastal osales Menšikov Peeter I korraldatud sõjalistes manöövrites Kožuhhovo küla juures ning 1695. aastal paistis ta silma vaprusega Azovi vallutamisel ja 1700. aastal alanud Põhjasõjas.[viide?]

Ta oli väga haritud, tark ja andekas väejuht.[3]

Aastatel 1697–1698 saatis Aleksandr Menšikov tsaar Peetrit tema ringreisil Euroopas, nn Suure saatkonna koosseisus, olles tsaari saatkonna laekur. Pärast Suure saatkonna jagunemist suundus tsaar Viini, kus kohtus Austria keisriga, ja Menšikov juhtis esialgu Londonisse jäänud saatkonnaosa, kus ta kohtus Inglise kuningaga.[3]

1698. aastal, peale seda kui Šein oli streletside mässu maha surunud, naasis Menšikov koos tsaariga Moskvasse, kus korraldati mässajatest aristokraatide ja nende kaasosaliste hukkamine.[2]

Pärast tsaari lähedase sõbra Franz Leforti surma jäi ta Peeter I üheks tähtsamaks kaaslaseks Moskva tsaaririigi reformimisel Vene tsaaririigiks.[2]

Menšikov PõhjasõjasRedigeeri

Aleksandr Menšikov osales 1700. aastal alanud Põhjasõjas koos Boriss Šeremeteviga, kes viis ellu põletatud maa taktikat Eestimaal ja 1702. aastal Nöteborgi kindluse vallutamise juhtimisel. Lahingus näidatud vapruse eest määrati porutšik Menšikov vallutatud Nöteborgi kindluse (nimetati ümber hollandi- või saksapäraseks Schlüsselburgiks 'võtmelinnus') ja Nyeni (nimetati 2. mail 1703 ümber Slotburgiks) kindluse komandandiks.

Ingerimaa ja Peterburi kuberner SchlüsselburgisRedigeeri

16. mail 1703 paigutas Menšikov (mitte Peeter I, kes oli sel ajal Karjalas) neist kahest kindlusest lääne pool esimese nurgakivi Sankt Pieter Burchi muldkindluse loodebastionile, mis ehitati Jänesesaarele. Ta määrati kõigi vallutatud maade ja ka esimeseks Peterburi kuberneriks. 1703. aastal osalesid Menšikov ja Peeter I Ingerimaa vallutuslahingutes ja 19. juulil 1703 anti Menšikovile luba pidada isiklikku ihukaitse Ingerimaa polku, mille jaoks oli õigus vaid troonipärijatel.[viide?]

Peterburi piirkonna kaitserajatiste rajamise käigus asutas Menšikov sõjaliste vajaduste rahuldamiseks Sviri jõe ääres Olonetsi laevaehitusdokid (tänapäeva Lodeinoje Pole linn), kust juba 22. augustil 1703 lasti vette esimene 22 kahuriga Balti laevastiku fregatt Štandart.[viide?]

Narva piiramineRedigeeri

1704. aastal osales Menšikov Narva piiramise lahingus, mille tulemusena linn 30. augustil vallutati. Menšikov nimetati kindralmajoriks ning tsaar määras ta veel kord "Narva ja kõigi vallutatud maade" kindralkuberneriks.[viide?]

Kaliszi lahingRedigeeri

1705. aastal juhtis Menšikov 20 000 mehest koosnevat Venemaa-Saksimaa-Poola väge Rootsi korpuse vastu Poolas. Menšikovi juhitud vägedele seisis vastu 5000 Rootsi sõdurit kindral Arvid Axel Mardefeldi juhtimisel toimunud Kaliszi lahingus. Vene väed saavutasid võidu Rootsi vägede üle. Vangi langes 2598 sõjaväelast (suurem osa olid saksi palgasõdurid, kes olid aasta varem Rootsi poole üle läinud[4]), nende seas üle saja ohvitseri, sh Poola magnaate. Vene poolel teeninud kindralleitnant von Rönne vangistas kindral Mardefeldi, võttis vastu vangilangenud Rootsi kindrali mõõga ja edastas selle Vene vägede juhatajale Menšikovile.[viide?]

Võidu auks korraldas Menšikov Varssavis pidustused ning Püha Saksa-Rooma keiser teda autasustati kuningas Augusti ettepanekul Püha Rooma Impeeriumi Kõrgeaulise vürsti tiitliga. Kõrgeaulisel vürstil käskis tsaar Peeter I välissaadikute ja ülikute vastuvõtmiseks sisse seada oma õukond, "nagu Saksamaa keisril": ülemõuemeistri, ülemmeistri, ülemkammerhärrade ja õuemeistritega. Tsaar Peeter I kinkis Menšikovile 30. mail 1707 sünnipäevaks Ingerimaa vürsti tiitli.[viide?]

1708. aastal Lesnaja lahingus oli Menšikov tsaar Peeter I järel üks võidukatest väejuhtidest, juhtides lahingus vasakut tiiba Adam Ludwig Lewenhaupti vägede vastu.

Eestimaa kindralkubernerRedigeeri

1712. ja 1716. aastal toimus Eestimaa kindralkuberneri Menšikovi korraldusel Eestis rahvaloendus.

1715. aastast olid Menšikovide valduses Lagedi, Saha ja Väo mõis Harjumaal. Aleksandr Menšikov oli 17191728 Peterburi, Eestimaa, Liivimaa ja Ingerimaa kindralkuberner.

Võimu kaotus ja langusRedigeeri

1725. aastal aitas Menšikov troonile Katariina I, kuid 1727. aastal Katariina I suri ja trooni päris Peeter I poja Aleksei Petrovitši alaealine poeg Peeter II, kelle üle oli Menšikovil võimu algusaastail väga suur mõju. Ta laskis oma tütre Maria Menšikova Peeter II-ga kihlata (Maria oli Peetrist 4 aastat vanem). 1726. aastal lõpetas ta palga maksmise väikeametnikele, öeldes, et nood võtavad niikuinii palju altkäemaksu ehk "kõik varastavad nagunii".[viide?]

Õukonnaintriigidest tulenenud võimuvõitluses kõrvaldati vürst A. Menšikov õukonnast ning süüdistatuna riigivara vargustes saadeti ta pagendusse. 1728. aastal toimus paleepööre (osa ajaloolaste arvates riigipööre). Menšikovi kõrvaldamise järel sai riigis täieliku võimu välismaalastest koosnev ametnikkond ning edaspidised Vene valitsejad saabusid Saksamaalt (üks Kuramaalt).[viide?]

1729. aastal haigestus Menšikovide pere pagenduses rõugetesse. Algul suri Maria, pisut hiljem Menšikov (väidetavalt). Järgmise aasta alguses suri ka Peeter II.[viide?]

TunnustusRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Le prince Kouchimen, histoire Tartare, et Dom Alvar del Sol, histoire Napolitaine
  2. 2,0 2,1 2,2 F. T. de Choisy (L'abbé) (1710). Le prince Kouchimen, histoire Tartare, et Dom Alvar del Sol, histoire Napolitaine. Pariis.
  3. 3,0 3,1 3,2 F. T. de Choisy, "Historie de l´origine du prince Menzikow". Amsterdam, 1728.
  4. Christian Kelch, "Liivimaa ajaloo järg", 1710 (tõlge Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2009)

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

  1. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega :0 on ilma tekstita.