Aleksandr Menšikov

Disambig gray.svg  See artikkel räägib Peeter I soosikust; 19. sajandi sõjaväelase kohta vaata artiklit Aleksandr Menšikov (Soome kindralkuberner); maadleja kohta vaata artiklit Aleksandr Menšikov (maadleja)

Aleksandr Menšikov (vene Александр Данилович Меншиков 6. (16.) november 1673 Moskva12. (23.) november 1729 Berjozov, Handi-Mansimaa) oli Vene sõjaväelane ja riigimees, vürst, kindralfeldmarssal (1709). Ta oli Peterburi esimene kindralkuberner (1703–1724 ja 1725–1727). 1727. aastal pälvis ta generalissimuse auastme, kuid juba samal aastal võeti talt see nimetus ära. 1707. aastal andis Peeter I talle Ingerimaa hertsogi tiitli, kuid ka see tiitel võeti 1727. aastal ära kui jäi kaotajaks paleepöördes.

Aleksandr Danilovitš Menšikov, u 1716–1720
Menšikovi suguvõsa vürstivapp

Menšikovi tegelik päritolu on siiani avalikkusele teadmata. Vene ajaloorevisjonistid peavad teda Romanovite suguvõsa seaduslikuks troonipärijaks, mitte "tänavapoisiks" nagu katariina- ja staliniaegne ajaloo kajastus. [1]

NoorusRedigeeri

Aleksandr Menšikov (Leforti õpilane) oli tsareevitš Pjotr Aleksevitši kaaslane noorukipõlvest ning osales Peeter I noorepõlveaja sõjamängudes. 1691. aastal, olles Peetri poolt juhitava Preobraženskoje polgu bombardiir; osales koos Peetriga esimeste Venemaa sõjalaevade ehitamisel Pereslavli flotilli jaoks Pereslavl-Zalesski lähedal Pleštšejevo järvel 1692. aastal; 1693. aastal osales koos Peetriga retkes Jäämerele; 1694. aastal osales Peetri korraldatud sõjalistes manöövrites Kožuhhovo küla juures ning 1695. aastal paistis silma vaprusega Azovi vallutamisel ja 1700. aastal alanud Põhjasõjas. Ta oli väga haritud, tark ja andekas väejuht.

Aastatel 1697–1698 saatis Aleksandr Menšikov tsaar Peetrit tema ringreisil Euroopas nn Suure saatkonna koosseisus, olles tsaari saatkonna laekur. Pärast suure saatkonna jagunemist suundus tsaar Peeter Viini ja Menšikov juhtis algselt Londonisse jäänud saatkonnaosa.

1698. aastal peale streletside mässu mahasurumist Šeini poolt, naasis Menšikov koos tsaar Peetriga Moskvasse, kus korraldati mässajate ja nende kaasosaliste ulatuslik hukkamine. Pärast Peetri lähedase sõbra Franz Leforti surma jäi ta Peeter I üheks lähemaks kaaslaseks Moskva tsaaririigi reformimisel Vene tsaaririigiks.

Menšikov PõhjasõjasRedigeeri

Aleksandr Menšikov osales 1700. aastal alanud Põhjasõjas koos Boriss Šeremeteviga 1703. aastal Nöteborgi kindluse vallutamise juhtimisel. Lahingus näidatud vapruse eest määrati porutšik Menšikov vallutatud Nöteborgi kindluse (mis nimetati ümber hollandi v saksapäraseks Schlüsselburg'iks (võtmelinnus)) ja Nyeni (mis nimetati 2. mail 1703 ümber Slotburg'iks) kindluse komandandiks.

Ingerimaa ja Peterburi kubernerinaRedigeeri

16. mail 1703 neist kahest kindlusest lääne pool paigutas Menšikov (mitte Peeter I) esimese nurgakivi Jänesesaarele ehitatava muldkindluse Sankt Pieter Burchi loodebastioni ning ta määrati ka kõigi vallutatud maade ja ka esimeseks Peterburi kuberneriks. 1703. aastal osales Menšikov koos tsaar Peetriga Ingerimaa vallutuslahingutes ja 19. juuli 1703 anti Menšikovi poolt luba pidada isiklikku ihukaitse Ingerimaa polku nagu kohane troonipärijatele.

Peterburi piirkonna kaitserajatiste rajamise käigus ning sõjaliste vajaduste rahuldamiseks asutas Menšikov Sviri jõe ääres Olonetsi laevaehitusdokid (tänapäeva Lodeinoje Pole linn), kust juba 22. augustil 1703 lasti vette esimene 22 kahuriga Balti laevastiku fregatt Standart.

Narva vallutamise lahingRedigeeri

1704. aastal osales Menšikov Narva piiramislahingus, mille tulemusena linn 30. augustil vallutati. Menšikov nimetati kindralmajoriks ning tsaar määras ta veelkord "Narva ja kõigi vallutatud maade" kindralkuberneriks.

Kaliszi lahingRedigeeri

1705. aastal juhtis Menšikov 20 000 mehest koosnevat Venemaa-Saksimaa-Poola väge Rootsi korpuse vastu Poolas. Menšikovi juhitud vägedele seisis vastu 5000 Rootsi sõdurit kindral Arvid Axel Mardefeldi juhtimisel toimunud Kaliszi lahingus. Venelased võitsid Rootsi väge täielikult. Vangi langes 2598 sõjaväelast (enamuses saksi palgasõdurid, kes olid aasta varem Rootsi poole üleläinud - Kelchi kroonika[2]), nende seas üle saja ohvitseri (sh Poola magnaate). Vene poolel teeninud kindralleitnant von Rönne vangistas kindral Mardefeldi, võttis vastu vangilangenud Rootsi kindrali mõõga ja edastas selle Vene vägede juhatajale Menšikovile.

Toimunud võidu auks pidas Menšikov pidustused Varssavis ning teda autasustati kuningas Augusti ettepanekul Püha Saksa Rooma keisri poolt Püha Rooma Impeeriumi Kõrgeaulise vürsti tiitliga. Kõrgeaulisel vürstil käskis aga tsaar Peeter I välissaadikute ja ülikute vastuvõtmiseks sisse seada oma õukond "nagu Saksamaa keisril": ülemõuemeistri, ülemmeistri, ülemkammerhärrade ja õuemeistritega. Tsaar Peeter I kinkis Menšikovile sünnipäevaks 30. mail 1707 Ingerimaa vürsti tiitli.

1708. aastal Lesnaja lahingus oli Menšikov koos tsaar Peeter I-ga üks kahest võidukast väejuhist, juhtides lahingus vasakut tiiba Adam Ludwig Lewenhaupti vägede vastu.

Eestimaa kindralkubernerinaRedigeeri

1712 ja 1716 toimus Eestimaa kindralkuberneri A. Menšikovi korraldusel Eestis rahvaloendus.

1715. aastast olid Menšikovide valduses Lagedi, Saha ja Väo mõisad Harjumaal. Ta oli 17191728 Peterburi, Eestimaa, Liivimaa ja Ingerimaa kindralkuberner.

Võimu kaotus ja langusRedigeeri

1725. aastal aitas ta troonile Katariina I, kuid 1727. aastal Katariina I suri ja trooni päris Peeter I poja Aleksei Petrovitši alaealine poeg Peeter II. A. Menšikov oli ka tema ajal algul väga mõjukas. Ta laskis oma tütre Maria Menšikova Peeter II kihlata (Maria oli Peetrist 4 aastat vanem).

Võimuvõitluses õukonnaintriigides kõrvaldati A. Menšikov õukonnast ning süüdistatuna riigivara vargustes saadeti pagendusse 1728. aastal ehk toimus paleepööre (osade ajaloolaste arvates riigipööre). 1729. aastal haigestus Menšikovide pere pagenduses rõugetesse. Algul suri Maria, pisut hiljem Menšikov (väidetavalt). Järgmise aasta alguses suri ka Peeter II.

Mensikovi kõrvaldamise järel sai riigis täieliku võimu välismaalastest koosnev ametnikkond ning edaspidised Vene valitsejad saabusid Saksamaalt (1 Kuramaalt).

1726. aastal lõpetas ta palga maksmise väikeametnikele, öeldes, et nood võtavad niikuinii palju altkäemaksu ehk "kõik varastavad nagunii".

TunnustusRedigeeri

AutasudRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. "Historie de l´origine du prince Menzikow" (Amsterdam, 1728)
  2. Christian Kelch "Liivimaa ajaloo järg" 1710 (tõlge Kirjastus Eesti Ajalooarhiivi Tartu 2009)

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri